Kolme teadja kõnelus: soome-ugri rahvaste maailmakongressid eile ja homme

2. juunil 2021 toimunud videosalvestuse heliriba kirjutas lahti Marika Alver.

Jaak Prozes: Räägin sissejuhatuseks eelkõige soome-ugri maailmakongresside organiseerimise eellugu. See ulatub tegelikult päris kaugele. Esimene organisatsioon, mis püüdis organiseeritult soome-ugri teaduskontakte edendada, oli soome-ugri selts ehk Suomalais-Ugrilainen Seura, asu- tatud 1883. aastal Helsingis. Tänapäeval on see ka oluline teadlasi ühendav organisatsioon.
Järgmine selline organisatsioon on Suomalaisuuden Liitto aastast 1906. Selles organisatsioonis on rohkem ühiskondlik-poliitilisi seisukohti. Esitati seisukohti tihedamaks koostööks eelkõige karjalastega, samuti eestlastega. Liitu kuulus ka eestlasi, näiteks Gustav Suits.
Eestis sai organiseerumine alguse siis, kui Eesti Vabariik iseseisvus. Tekkisid erinevad organisatsioonid ja üks selline keskne organisatsioon nagu Fenno-Ugria Asutus.
1920.–1930. aastatel jõuti suuremate foorumite või ürituste korraldamiseni – soome-ugri rahvaste kultuuri- ja hariduskongressideni (viis kongressi Helsingis, Tallinnas ja Budapestis). Neist ulatuslikest üritustest võttis osa 1500–2000 inimest, koostöö haaras väga erinevaid valdkondi.
Kindlasti on tähtis märksõna fennougristide kongressid, mis on toimunud alates 1960. aastast iga viie aasta järel. Need on soome-ugri teadlaste, eelkõige keeleteadlaste koostööüritused, kus saab esitada oma uusi uurimusi, samas on need ka suhtlusplatvormi eest. Nii oli oluline, et 1985. aasta fennougristide kongress toimus Sõktõvkaris ja samas kohas mõni aasta hiljem ka esimene maailmakongress.
Soome-ugri rahvaste rahvusliikumises on tähtis roll keeleteadlaste kõrval olnud alati ajakirjanikel ja kirjanikel. See pole sugugi juhus, et kirjanikel toimus aastal 1989 esimene selline kokkusaamine.
Soome-ugri rahvaste noorteorganisatsioon asutati aastal 1990 Mari Vabariigi pealinnas Joškar-Olas, mis on soome-ugrilaste koostööd koordineeriv linn. Seal moodustati ka Soome-Ugri Rahvaste Kultuuride Arendamise Fond. Analoogselt meie Fenno-Ugria Asutusega loodi Soomes Castréni selts (M. A. Castrénin seura, 22. jaanuaril 1990), kellel on tihedad sidemed just maridega. Huvitav fakt on seegi, et alul neil ei olnudki eriti soomeugrilisi ideid, koostööd sooviti teha vaid maridega.

ESIMENE – Sõktõvkar 1992

Andres Heinapuu: Töötasin kongressi redaktsioonitoimkonnas. Seal kerkis küsimus, et miks oli kongressi vastu võetud dokument nii hambutu.
Esiteks, esimese kongressi deklaratsioon peab olema niisugune, mis paneb aluse kõigile tulevikus toimuvale – nimetab ära põhiprintsiibid. Teine probleem oli Venemaa soomeugrilaste välja töötatud dokument, mida taheti resolutsioonina välja pakkuda ja millest sai lõpuks Venemaa soome-ugri delegaatide pöördumine Venemaa valitsuse poole. See dokument oli rahvusvahelise kongressi jaoks liiga rabe ja üheülbaline. Seda oleks pidanud palju sobivamalt sõnastama ning seetõttu polnud eestlased, soomlased ja ungarlased tekstiga nõus.
Kuid siiski oli sellel mainitud pöördumisel oma tähtsus. Fakt, et see võeti vastu esimesel kongressil, andis dokumendile lisajõudu.
Olulisim toonase kongressi redaktsioonitoimkonnas oli see, et soomlaste nõudmisel võeti vastu printsiip, mis kehtib kongressidel praeguseni – kõik otsused tehakse konsensuse alusel. Üks konkreetne näide selle kasulikkusest on asjaolu, et konsultatiivkomitee peakorterit (asub Helsingis – toim) ei saa nii lihtsalt Venemaale toimetada.
Esimesel kongressil võeti vastu ka otsus moodustada soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee, millest sai kongresside vahel töötav organ ning mis valmistas ühtlasi ette järgmist kongressi. Seetõttu oli ka Budapesti kongressi resolutsioon, mille valmistas ette konsultatiiv- komitee, juba korralik dokument, milles oli ära näidatud rahvaste enesemääramisõigus ja kõik muud standardid.

Tõnu Seilenthal: Noorematele inimestele meenutuseks, et räägime ajast 30 aastat tagasi. See aeg oli tõesti murranguline mitte ainult meil siin, vaid tegelikult ka Venemaal, kus elavad rahvad ei teadnud, mis edasi saab. Nad olid väga suures lootuses ja usus, et ka Venemaa Föderatsioonist saab demokraatlik riik ning et neil rahvastel on õigus kaasa rääkida, millist föderatsiooni nad tahavad. Selle tõttu oldi väga innukad.
Teiseks aga – see, et kongress toimus Sõktõvkaris, oli suuresti tingitud sellest, et 1985. aastal, kui oli just alanud perestroika ja glasnost, toimus samas fen- nougristika kongress. See oli väga suur rahvusvaheline kongress, millest komid said kindlasti innustust. Ja nagu me esimesel ja järgmistel kongressidel nägime, siis paljudest teadlastest, kes fennougristika kongressidest olid osa võtnud, said oma rahvusliikumiste aktivistid ja nad kuulusid rahvusliidrite hulka.
Nii nagu ajalugu on imelik, siis tagantjärele peab tänama soomlast Aimo Minkkineni, et tema väga jäi- gal nõudmisel konsensuse printsiip sisse läks. Kongress ja konsultatiivkomitee ei võta vastu ühtegi otsust ilma, et mõni rahvas ei saaks paari sõnaga ühineda. Sellistest asjadest on kasu. Näiteks pärast 2007. aasta pronkssõduri sündmusi ei võtnud konsultatiivkomitee üldse arutellugi ersa Mihhail Mosini ettepanekut eestlaste hukkamõistmisest sellise «räige fašistliku teo» eest, sest konsultatiivkomitee esimees Valeri Markov ütles kohe, et sel teemal on vaja konsensust, aga loomulikult on eestlastel hoopis oma nägemus.

TEINE – Budapest 1996

JP: Tundsime suurt uhkust kongressi resolutsiooni üle, sest meie ettepanekud, vaatamata takistustele, viidi sisse. Olen esile tõstnud kaks olulist punkti:
1) kindlustada kõigi soome-ugri rahvastele rahvuse enesemääramise õiguse realiseerimine tegelikkuses kooskõlas rahvusvaheliste normide ja põhimõtetega; arendada meie rahvaste territoriaalset ja kultuuromavalitsust [---] See on tähtis punkt kõigis järgnevates resolutsioonides. 
2) muuta soome-ugri rahvaste vahelised kontaktid regulaarseks ja asuda soome-ugri rahvaste vastastikuste kultuuriesinduste loomisele.
Muus osas aga – kongress ei möödunud vahejuhtumiteta. Tagantjärele on meenutatud, et see ei olnud hästi korraldatud, segadust oli palju. Ungarlased püüdsid peale suruda VIP-programmi ja teha selgeks, kes on õigemad delegaadid. Ungarlastele meeldis selline mäng, kuid Eesti delegatsioon keeldus mängimast. Nii hoidsime pigem omavahel kokku.
Vahepeal läks ka dokument kongressi kodukorraga kaduma ja printerid ei töötanud. Jah, segadust oli palju. Omaette teema oli seekord see, kuidas valida konsultatiivkomitee esimeest. Toimus äge ja tasavägine hääletamine ning ungarlased püüdsid tuua konsultatiivkomitee peakontorit Budapesti.
Kokkuvõttes oli kongress siiski suurejooneline pidu, mille avaplenaaristung toimus Ungari parlamendihoones ja millega tähistati ühtlasi ungarlaste maahõive 1100. aastapäeva. Korraldati tohutud ilutulestikud.
Märkimist väärib Vene Föderatsiooni erakordne pingutus selle nimel, et Venemaa soome-ugri rahvad saaksid kongressil osaleda – rahvaste delegatsioonid olid maksimaalse suurusega ehk 20 delegaati ja 20 vaatlejat. Venemaa Föderatsioon nõustus maksma delegaatide osalustasu – 90 dollarit inimese kohta. Tuletame meelde, et 1996. aastal oli selle riigi majandus sisuliselt kokku varisemas ja Eestisse ei saadud isegi folklooriansambleid. Korraga külvati soome-ugri rahvaste delegatsioonid rahastusega üle ja kohale sõideti oma bussidega.
Nii soovisid marid olla mitte ainult Ungari pealinnas, vaid kavandati ka väljasõitu Austria pealinna.

AH: Seekord kuulus redaktsioonitoimkonda Mart Nutt. Minu funktsioon oli liikuda Venemaa delegatsioonide majutuskoha ja muude rahvaste majutuskoha vahet. Korraldus oli märkimisväärne, kuna Venemaa delegatsioonid elasid halvemates tingimustes.
Rahvaste vahel oli ka muul viisil vahet tehtud.
Kuna kõik hääletused ja kooskõlastused toimusid öösiti, siis tuli pendeldada ja läbirääkimisi pidada. Marid tegid igasuguseid ettepanekuid, kuid ka eestlaste tehtud ettepanekud võtsid marid igaks juhuks endale. Maride ettepanekul tehti lõpuks kodukord.
Eesti delegatsiooni suurim abijõud oli Valeri Kalabugin, kes oli kohal oma sülearvuti ja tindiprinteriga. Ta oli ainus, kes oli võimeline mingisuguseid tekstiga pabereid tootma. Meie kasutasime seda usinasti ära.
Korraldusliku poole pealt oli kõige imelikum see, et ungarlased ei saanud vist kongressi lõpuni aru, et tegu on mitte territooriumide, vaid rahvaste kongressiga. Nii liikus neil päevil ringi huvitavaid tegelasi, kes kandsid delegaadi rinnasilti, kuid sellel polnud kirjas mitte rahvus, nagu peaks, vaid Россия.

TS: Ungarlased on mu lemmikrahvas ja ma armastan neid surmani. Tõesti! Kuid segadust oli neil seal palju. Näiteks oli avaplenaaristungil presiidiumi laud, mille äärest ma kongressi juhatama pidin, täiesti tühi. Seal ei olnud päevakorda ega midagi. Oli ainult paar valget paberilehte ja üks tavaline pliiats. Improvisatsiooniks aga neist piisas – istung sai peetud, tähtsad kõned kuulatud ja rahvaste tervitused esitatud. Nende esinemiste vahepeal pidin küll nagu koolipoiss delegaatidele sedelitega küsimusi saatma, paludes neil kõnepulti tulla.
Nagu juba mainitud: ungarlased ei saanud aru, et tegu on rahvaste kongressiga. Sama probleem oli Vene ametkonnal. Ja see on neil tänapäevani: kes on otsustusõiguslik subjekt, kas rahvas või regioon? Et need ei ole autonoomsed ringkonnad või vabariigid, vaid rahvad. Miskipärast on bürokraatidel, kuid ka ajakirjanikel sellest väga raske aru saada. Olen märganud isegi Eesti ajalehtedes seda viga, et kirjutatakse «soome-ugri maailmakongressist» ja unustatakse «rahvaste» sealt vahelt ära. Kuid see on ju kõige tähtsam sõna!

KOLMAS – Helsingi 2000

JP: Väga hästi korraldatud kongressil oli esimest korda peateema, seekord «Soome-ugri maailm kolmandal aastatuhandel – arenguperspektiivid». See kongress läks ajalukku ka Eesti, Soome ja Ungari presidentide kohtumisena ning esmakordselt saatis kongressile tervituse Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin.
Helsingis toimus samal ajal soome-ugri rahvaste noorte assotsiatsiooni (MAFUN) V kongress.
Delegatsioone oli kohal 21, näiteks Sõktõvkaris osales 16 delegatsiooni. Peaaegu kõik rahvad olid esindatud, puudu olid eenetsid, nganassaanid ja vadjalased. Vaatlejatena olid esimest korda kohal kveenid ja setod. Ette rutates olgu öeldud, et kveenid ja setod võeti Tallinna kongressil konsultatiivkomitee liikmeteks.
Helsingis olid kohal rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad, Euroopa Nõukogu, Euroopa Parlamendi saadikud.
Resolutsioonist rääkides tõstan esile kaks punkti: 
1) Põhipunkt, milles viidati erinevatele rahvusvahelistele dokumentidele, mis puudutavad põlisrahvuste õigusi ja vähemuskeelte kaitset: «Ülemaailmne ja üleeuroopaline areng on tervikuna tulnud kasuks põlisrahvaste õiguste teostamisele. Eriti regionaalsed instrumendid: Etniliste vähemuste kaitse raamkonventsioon (1992), Regionaalsete keelte ja vähemuskeelte Euroopa harta (Strasbourg, 1992), Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioon nr 169. Kongress teeb ettepaneku kõikidele riikidele, mida traditsiooniliselt asustavad soomeugrilased, ratifitseerida need dokumendid.»
2) Oktoobrikuu kolmas laupäev kuulutati soome-ugri rahvaste hõimupäevaks.
Poleemikat põhjustas kõige rohkem president Lennart Meri kõne, kus ta ütles: «Venemaad ja Lääne- Euroopat kütab gaas ja nafta, mis tuleb hantide ja manside põlistelt asualadelt. Need on maailma kõige rikkamad ruutkilomeetrid ja maailma kõige vaesemad rahvad, sest nende maapõue rikkus on muutunud nende endi needuseks ja ökoloogilise konflikti vallandajaks.» See põhjustas tormi veeklaasis. Handi-mansi esindaja Vassili Sondõkov kutsus kõiki külla, veendumaks, et öeldu ei vasta tõele – sest handid ja mansid ei ole maailma kõige vaesemad rahvad!

AH: Hiljem, kui oli rahvaste tervituste aeg ja sõnavõtud, astus lavale handi luuletaja Maria Vagatova. Tal oli paberil valmis kirjutatud tekst, mis rääkis handi rahva olukorrast. Ent pärast isand Sondõkovi väljaütlemisi ja vahelehõikeid osutus teksti ettelugemine keeruliseks. Nii seisis naine seal natuke aega ning laulis seejärel ühe ilusa handi laulu.
Kongressi head korraldust kinnitas ka sektsioonide töö (juba Budapestis toimus töö sektsioonides, aga seal oli neid liiga palju ja nende tulemused olid kahtlased), mis osutus väga viljakaks. Kõigist sektsioonidest saadi väga häid ettepanekuid konsultatiivkomitee tööks.

TS: Kolmandast kongressist alates on traditsiooniks kujunenud soome-ugri presidentide osavõtt kongressist. Ma ei oskagi öelda, kas see on hea või halb. Halb ehk sellepärast, et ajakirjandus pühendab nüüd liiga palju tähelepanu just presidentide käitumisele ja väljaütlemistele ning sellele, kas keegi sõidab kohale või mitte. Kongressi sisuliselt töölt viib see tihti tähelepanu kõrvale. Aga sedasi see on ja traditsioone me austame, nii kutsus president Kersti Kaljulaid ka Tartus toimunud kaheksandale maailmakongressile kõik kolm presidenti.

NELJAS – Tallinn 2004

JP: Estonia kontserdisaalis ja Viru keskuses toimunud kongressi peakorraldaja oli Andres Heinapuu. Esimest korda sai kongress tervituse Läti Vabariigi presidendilt, kes oli toona Vaira Vīķe-Freiberga.
Esimest korda kõlasid plenaaristungil pooletunnised ekspertettekanded, kõnelesid János Pusztay ja Tove Skutnabb-Kangas. Esmakordne oli ka see, et rahvaste tervitused kõlasid soome-ugri rahvaste emakeeltes ning et toimusid maausuliste palvus (Siniallikatel Harjumaal) ja oikumeeniline jumalateenistus.
Ajalukku läks ka esmakordselt toimunud Greenpeace’i aktivistide protest, millega juhiti tähelepanu metsade massilisele lageraiele Komi Vabariigis.
Kongressiga kaasnenud kultuuriprogramm oli tänu suvisele ajale väga menukas. Teisiti olid lood aga näiteks Helsingis ja Sõktõvkaris, sest kongressid toimusid detsembris.
Skandaalimaigulisena võib nimetada peaminister Juhan Partsi kõne, milles oli juttu Vene riigiduumas vastu võetud seadusest, mis lubab riigikeeltes kasutada ainult kirillitsat, ning juhtis seeläbi tähelepanu faktile, et karjalastel jääb nii riigikeel saamata. Siinkohal tulebki tunnistada, et karjala keel ei ole siiani riigikeele staatust saanud. Oluline oli tookord ka kuulda peaminister Partsi mõtet, et soome-ugri rahvaste eest seismine on meie kohustus.
Tollal olid teravamalt esil maride teemad ja mari teatrite liitmisega seonduv.
Omamoodi kurioosumina võib tookordsest kongres- sist esile tõsta pealkirjaga seotud seiga: kongressi teema oli «Noored on meie tulevik» ja ehkki eraldi sai mitu korda öeldud, et delegatsioonides võiks olla noored, tõid ersad ja mokšad kohale delegatsiooni, mille keskmine vanus oli 60+.

AH: Kongress oli eriline veel selle poolest, et vist ei ole ühelgi maailmakongressil olnud nii palju ajakirjanikke. Andsime kokku neli pressikonverentsi, saal oli (välis)ajakirjanikke täis.
Kultuuriprogramm oli jagatud vanalinna kohvikutesse ja Tammsaare parki. Läksin õhtul linna peale ja tundsin, et see on minu linn – iga nurga peal oli mõni tuttav. Fenno-Ugria korraldatud vastuvõtt toimus vabaõhumuuseumis.

JP: Kongress oli inimeste arvult kindlasti senistest kõige suurem: delegaate ja vaatlejaid oli kokku 606, esindatud oli 11 riiki.

TS: Ei sobi ju ennast kiita, kuid Tallinna kongress õnnestus tõesti väga hästi. Eraldi tõstan esile sünkroontõlkide töö, mida tuleks meil kõigil rohkem väärtustada. Ka presiidiumis on alati palju teha, nina nokkida ju ei sobi, kuid ettekannete ajal kuulasin näiteks eri kanalitest tõlkeid ja imetlesin, kuidas see neil nii sujuvalt õnnestub. Ka nüüd Tartus on meil olnud suurepärased tõlgid.
Tõlge toob kaasa kindlaid nüansse: midagi läheb kaduma, midagi tuleb juurde. Nii juhtus viienda kongressiga, kus president Toomas Hendrik Ilvese kõnest tekkis probleem, sest tõlk lisas vene keelde nüansse, mida tekstis ei olnud. Aga Tallinna kongressi juurde tagasi tulles ... Paljudes delegaatides tekitas vastakaid reaktsioone ettekanne, milles kõlanud väljend killer language oli tõlkes язык-убийца – küsiti, kuidas võib vene keelt selliselt nimetada. Jah, tõlkidel on väga oluline roll ja mõnikord ei jää tõlkes midagi ära, vaid tuleb hoopis reljeefsemalt esile.

VIIES – Hantõ-Mansiisk 2008

JP: See oli geograafilises mõistes meist kõige kaugemal toimunud kongress, kuhu tuli lennata. Korraldajad olid vaeva näinud, sündmus oli pompoosne ning delegatsioonide (ühtekokku 24) lennud maksti kinni. Kuna enne kongressi oli toimunud Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine, osales esimest korda kongressil Vene president Dmitri Medvedev. Ta pidas kõne ning avaldas ootamatult soovi tuua kongressi peakorter üle Vene Föderatsiooni. Sellest sündinud vaidluses hüppas praegune soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni (AFUN) juht, tollane Mordva Vabariigi kultuuriminister Pjotr Tultajev püsti ja karjus Россия! Россия! Россия!. See oli emotsionaalne moment. Kongressi resolutsioonist olen välja märkinud osa, mis räägib põlisrahvaste inimõigustest. Tagantjärele on näha, kuidas resolutsioonide sõnastus muutub kord korralt järjeks leebemaks. Konkreetsus hajub, ehkki teemad korduvad. President Toomas Hendrik Ilvese kõne, millest siin juba juttu oli ja kus Vene pool ütles, et ta kutsus iseseisvusele Venemaa soome-ugri rahvaid, tekitas samuti poleemikat.

Aga vabadus ja demokraatia on head mängureeglid mitteriiklikes struktuurides. Vabadus ja demokraatia olid meie valik 150 aastat tagasi, kui omariiklusest ei unistanud isegi veel luuletajad. Paljudel soome-ugri rahvastel on see valik veel tegemata. /—/ Nagu teada, võib liblika tiivalöök põhjustada orkaani. Soomeugrilased võivad kogu inimkonna hulgas olla tõesti tillukesed liblikad, kuid kogu inimühiskonna asi on vaadata, et need liblikad valel ajal ja vales kohas oma tiivalööke ei teeks. Selliseid, mis võivad saada saatuslikuks liblikatest palju suurematele.

tsitaadid ja poeetilised väljendid president Ilvese kõnest

Kõnele järgnes ühelt poolt tugev aplaus, teiselt poolt oli tunda rahulolematust.
Vene riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov peatus oma sõnavõtus Ilvese kõnel, võrreldes ootamatult Mari rahvusliikumise liidri läbipeksmist (2005. aastal Marimaal) ja Eesti politsei vägivalda pronkssõduri teisaldamise vastaste kallal. Kossatšovi sõnul polevat piisavalt uuritud, miks sai üks inimene nende rahutuste käigus surma. Seepeale tõusis president Ilves püsti ja lahkus oma kaaskonnaga kongressilt.
Probleem tekitati kingitusena kaasa toodud Art Leete venekeelsest raamatust «Kazõmi sõda». Kingi- tusi oli teisigi, kuid see teos kuulutati kahtlaseks.

AH: Kongressi kulgemisele ja sellele, kuidas käitusid Venemaa soomeugrilased, avaldas suurt mõju just Kossatšovi kõne, milles oli kaudne ähvardus à la «olge nüüd korralikud ja tehke täpselt nii, nagu mina käsin». Seetõttu hoidsid Venemaa soomeugrilased ennast vaos ega teadnud, kuidas käituda.

TS: Pjotr Tultajevi dirigeeritud kurikuulus olukord, millele Jaak juba viitas, haaras kaasa suure osa saalis olnutest. Kuid otsus tuua peakontor Helsingist kuhugi Venemaale jäi õnneks vaid mõtteks, sest oli vastuolus kongressi reglemendiga. Nimelt võetakse kongressi kõik otsused vastu niimoodi, et kõigepealt tuleb ettepanek esitada redaktsioonitoimkonnale, kes vaatab selle läbi ja esitab kongressile. Kuna keegi ei olnud seda redaktsioonitoimkonnale esitanud ja redaktsioonitoimkonna töö oli juba lõppenud, siis ei saanudki ettepanekut üldse arutada.
Hiljem tuli Tultajev kohvipausi ajal minu juurde ja ütles viisakalt: oleme ikka sõbrad edasi. Ma ei tea, kas oleme ka praegu sõbrad, aga hiljem kohtudes oleme alati sõbralikult suhelnud.

KUUES – Siófok 2012

JP: Delegatsioone oli vähem kui eelmistel kordadel, osalejate arv oli vähenenud 600-lt 450-ni. Puudu olid samojeedi rahvad, samuti rahvad Leningradi ja Murmanski oblastist.
Segadus oli ka delegatsioonide moodustamisega: kes moodustab? Kes on piisavalt legitiimne ja pädev? Palju tuli kaebusi, kuidas riigiametnikud sekkuvad delegatsioonide moodustamisse.
Sõnavõtud olid nagu komsomoliaruanded, kus kõik oli ette kirjutatud ja kooskõlastatud. Räägiti, kuidas korraldatakse uusi toredaid festivale ja avaldatakse kirjandust, aga vaikiti sellest, mis tegelikult toimub, millised on mured või positiivsed praktikad. Esimest korda oli tunda, et puudus omavaheline tihedam läbikäimine. Levis kõlakaid teemal, et Venemaa soome-ugri rahvaid on instrueeritud, kellega sobib suhelda. Huvitav oli seegi, et kongressi hotelli ees lehvisid soome-ugri rahvaste lipud, kuid nende hulgast puudus Eesti lipp. Aruteludes tõstatus aga küsimus, kas ungarlased ikka on soomeugrilased. Taolised arutelud olid kümme aastat tagasi üsna aktuaalsed.
Rõõmsama poole pealt oli aga märgata noorte assotsiatsiooni aktiivsust. Nende ettepanekud jõudsid ka resolutsiooni.

AH: See kongress oli tõesti kolhoosi koosolekut meenutav sündmus. Näiteks redaktsioonitoimkonna tööpäev algas hommikul toolide otsimisega, sest toimkonna toas oli küsitud sisustusest olemas ainult laud. Meelelahutuse pool oli ungarlaste tasemel ja redaktsioonitoimkond töötas konstruktiivselt ning konsensuse tõttu ei läinud näiteks Tultajevi ettepanekud läbi, ja ta võttis need ise tagasi.

TS: Lohutuseks võin öelda, et toolid leiab ju kergesti. Kuid üles tuli leida ka president Ilvese teksti tõlge. Mäletate? Pidi ootama üsna mitu minutit, et tõlgid saaksid seda lugeda. 
Siófoki kongressi kolhoosivärki – nagu te ütlesite – tunnetas ka konsultatiivkomitee. Leiti, et seitsmes ehk Lahti kongress tuleb ette valmistada tunduvalt sisukamalt ning teises laadis.

SEITSMES – Lahti 2016

JP: Tõnu tegi juba sissejuhatuse ära. 2014. aastal Karjalas otsustati reformida kongressi ettevalmistust ja korraldamist ning tehti uus kongressi kodukord ja muudeti ka konsultatiivkomitee kodukorda. Uue süsteemi järgi asendati traditsioonilised sektsioonid ettevalmistatud teemadiskussioonidega, kusjuures teema moderaatorid ja ettekandjad ei pidanud olema delegaadid. Soovitustest ilmnes, et tõstatatud probleemide üle peab toimuma reaalne arutelu. Nii näitas konsultatiivkomitee, et kongressi olemus peab muutuma paraadüritusest sisuliseks diskussiooniks ning et kongress on endiselt vahetu suhtlus soome-ugri eri rahvaste vahel.
2014. aastal toimunud Krimmi anneksioon tõi ärevad noodid Lahti kongressi ettevalmistustesse ja need jätsid jälje ka kongressile.
Resolutsiooni sõnastusest jäävad taas silma rahvusvähemuste õigused.
Delegatsioonid tulid kohale tunduvalt väiksemaarvulistena. Põhimõtteliselt oli võimalik, et suurematel rahvastel tuleb kokku 20 delegaati, aga seekord esindas marisid ja udmurte viis delegaati, mordvalasi kuus delegaati ja permikomisid üks delegaat. Nii olla otsustanud soome-ugri rahvaste assotsiatsioon. Osa rahvaid tuli kohale normaalselt, näiteks karjalased. Assotsiatsiooni otsus mõjutas päris palju delegaatide arvu: delegaate oli kohal 161, vaatlejaid 270 ehk tavapäraselt.
Kulminatsiooniks kujunesid Vene Föderatsiooni tollase asekultuuriministri Aleksandr Žuravski väljaütlemised. Esmalt ütles ta soomlastele, kes tegid just ettevalmistusi oma riikliku iseseisvuse 100. sünnipäevaks, et soomlased saavad seda tähtpäeva tähistada «tänu» Venemaa heasoovlikkusele. Uskumatu sõnakasutus!
Seejärel aga avaldas ta esimest korda seisukoha, et AFUN on ainuke soome-ugri rahvaste legitiimne esindaja Vene Föderatsioonis. Edaspidi näemegi, kuidas leitakse, et konsultatiivkomitee tegevus on justkui suunatud Venemaa rahvuspoliitika vastu.
Kongressi kõrval oli avatud kongress – päris ehtne kongress koos vaba mikrofoniga. Huvitav oli ka kultuuriprogramm, mis pakkus rokkansamblite kontserte ja kultuuriõhtuid üle linna eri kohtades. Kongress ise toimus Sibeliuse nime kandvas kontserdikeskuses.
Muudatustest on märkimist väärt fakt, et senine (1993–2016) konsultatiivkomitee esimees Valeri Markov pani ameti maha ja asemele valiti Karjala delegatsiooni liige Tatjana Klejerova.

AH: Täienduseks Žuravski kõnele, mis oli äärmiselt räige ja sisuliselt kongressi kui niisuguse vastane, tuleb mainida seda, et talle üllatusena tuli viimasel minutil saabunud telegramm Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt, kes pidas soome-ugri rahvaste maailmakongressi igati kasulikuks ja toredaks sündmuseks. Lisan veel, et toimumiskoht ehk Sibeliustalo on tõesti kaunis puitehitis, mis soomeugrilasele väga hästi sobib.

KAHEKSAS – Tartu 2021

JP: Kongressid toimuvad muidu nelja aasta tagant, aga sedapuhku on COVIDi tõttu vahe lausa viis aastat. Hübriidkongressi korraldamine otsustati jaanuaris 2021 ja selleks tuli konsultatiivkomitees muuta reglementi.

AH: Jüripäeval saabus AFUNist Pjotr Tultajevilt ähvarduskiri, mille lõpus on öeldud, et Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni presiidium ei pea otstarbekaks Venemaa soomeugrilaste osalemist kongressil. Ühtlasi seati nende kongresside mõttekus kahtluse alla. See mõjutas muidugi mitme delegatsiooni käitumist – kongressist ei võtnud osa näiteks mari, udmurdi ja mordva delegatsioonid.

TS: Mõistatuseks jääb – ehk kunagi ajalugu selgitab välja –, kes olid need presiidiumi liikmed, kes võtsid osa sellest online-koosolekust, mida AFUNi presiidium pidas.
Aga tagasi kaheksanda kongressi juurde ...

JP: Tartus Eesti Rahva Muuseumis enne jaanipäeva kogunenud kongressi peateema oli «Kultuurimaastikud – meel ja keel».
COVID-19 viirusepuhangust tingitud oludes toimus kongress lõpuks hübriidvormis ja tööst võtsid osa 268 delegaati ja vaatlejat. Tartus kohapeal viibis neist 34 delegaati ja 67 vaatlejat, veebiülesena registreerunud osalejaid oli kokku 167. VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressil osales 14 soome-ugri rahvast.
Avamisel viibisid kohapeal Eesti president, Eesti kultuuriminister ja Ungari aseriigisekretär. Videotervitused saatsid kongressile Soome, Ungari ja Läti president, Soome ja Vene ministrid.
Avatseremooniast tegid kolmes keeles veebiülekanded Eesti Rahvusringhäälingu portaalid, samuti Tartu Postimees ja Postimees oma veebis.
Kongressi ametliku programmi kõrval toimus Tartus mitmekülgne kultuuriprogramm, millest said tasuta osa kõik huvilised.

TS: Oluline on, et see kongress kõigest hoolimata ja igasuguste takistuste kiuste tõesti lõpuks toimus ja oli kõva tahet täis. Üks suurimaid saavutusi on otsus korraldada ka järgmine, üheksas kongress. Asukoht on veel lahtine.
Sektsioonides oli töö väga sisukas, ettekanded pakkusid positiivseid praktikaid ja lahendusi, kuidas edasi liikuda.

JP: Delegaadina on minu muljed kahetised: see on delegaatide ja (kohapealsete) osalejate arvu poo- lest kõige väiksem. Kuid see on ka esmakordne taoline, sest hübriidvormi pole varem praktiseeritud. Samas oli sektsioonides toimuv, eriti keelesektsioon, menukas.