Jäta menüü vahele
logo_puhas

Neljas

IV soome-ugri rahvaste maailmakongress

  • Koht: Tallinn, Eesti Vabariik
  • Aeg: 15.-19. augusti 2004
  • Korraldaja: MTÜ Fenno-Ugria Asutus. Kongressi patroon oli Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel.
  • Peateema: “Noored on meie tulevik”
  • Vastuvõetud resolutsioon
logo
Täpsemalt
Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel – Таllinnas, 16.08.2004.
Soome Vabariigi President Tarja Halonen – Таllinnas, 16.08.2004.

“Kuivõrd Eestis pole kokku lepitud ühtset soome-ugri poliitikat, ei oska ükski valitsusametnik soome-ugri asjaga midagi peale hakata. Ometi on see valdkond Eestile nii kultuuriliselt kui sise- ja välispoliitiliselt oluline,” tõdeb IV soome-ugri rahvaste maailmakongressi peasekretär Andres Heinapuu ajakirjas Kultuur ja elu avaldatud ülevaates

Soomeugrilaste maailmakongressid said alguse 1992. aastal Venemaa soomeugrilaste organisatsioonide algatusel. Idapoolsed hõimlased lootsid, et rahvusvaheline kongress toetab nende taotlusi saavutada Vene riigilt paremaid tingimusi oma keelte ja kultuuride säilitamiseks ja arendamiseks. Tollased taotlused (nt kohaliku kodakondsuse kehtestamine ja kahekojalise parlamendi loomine soome-ugri vabariikides) on juba ammu unustatud, kuid kongress muutus regulaarseks.

Järgmine kongress Budapestis 1996. aastal oli lülitatud Ungari maahõive 100. aastapäeva pidustuste hulka ja üks suur pidu ta oligi. Helsingi kongress (2000) töötas küll kiiresti ja efektiivselt, ent kujunes nii lühikeseks, et paljud ei saanudki teada, kes nende tuttavatest sel kongressil osales.

Erinevalt varasematest oli Tallinna kongress nähtav

Augustis Tallinnas toimunud soome-ugri rahvaste IV maailmakongressi võib lugeda õnnestunuks. Kongressil osales 630 delegaati, külalist ja vaatlejat, kes esindasid 24 soome-ugri ja samojeedi rahvast. Kongressi olid tulnud tervitama kõigi kolme soome-ugri riigi presidendid, lisaks Läti presidendi esindajad. Esmakordselt esinesid külalistena Euroopa Nõukogu, ÜRO põlisrahvaste pideva foorumi ja Euroopa Rahvuste Föderaalliidu (FUEN) esindajad. Ungari professori János Pusztay plenaarettekanne sai meediasündmuseks nii Soomes, Ungaris kui Eestis. Üldse kajastas rahvusvaheline meedia Tallinna kongressi laialdasemalt kui ühtki eelmist, sest kongressile oli akrediteeritud ligi nelikümmend välisajakirjanikku. Lisaks olid kongressi plenaaristungid reaalvideona jälgitavad kogu maailmas interneti kaudu. Esmakordselt toimus kongressi eel soome-ugri omausuliste ühispalvus Siniallikatel ja oikumeeniline jumalateenistus Pühavaimu kirikus.
Kui Budapesti kongress uppus ära üldisesse pidukärasse ja Helsingi kongress peideti auväärsesse Finlandiatalosse, siis nii Rocca al Mare vabaõhumuuseumis kui Tallinna kesklinnas said kongressist osa ka kõik möödakäijad. Kongress oli nähtav.

Kongressi toimumise tegi võimalikuks õnnelik juhus ja peaministri sekkumine

Tallinna kongressi ette valmistades pidasime kõige olulisemaks anda kokkutulnutele maksimaalne võimalus omavaheliseks suhtlemiseks. Kongressi resolutsioonidest ja muudest dokumentidest olulisem on soome-ugri vähemuste omavaheline suhtlus ja kogemustevahetus, samuti nende katastroofilähedase olukorra teadvustamine ajakirjanduse kaudu, ent ka otse inimõiguste, vähemuste ja põlisrahvaste õigustega tegelevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele. Selleks otsustasime pikendada kongressi viiepäevaseks.

Kummalisel kombel võitles meie taotluste vastu Venemaa koos Eesti valitsusasutustega, kelle finantseerida üritus oli. Esiteks ei antud Haridus- ja teadusministeeriumile alluvale Hõimurahvaste Programmile lisaraha Venemaa delegaatide osavõtumaksu tasumiseks. 
Teiseks tahtis Kultuuriministeerium vähendada kongressi rahastamist riigieelarvest poolteisele miljonile kroonile, millise baasfinantseerimisega ei oleks olnud võimalik kongressi korraldada. Ainult õnnelik juhus ja peaministri sekkumine tegid kongressi toimumise võimalikuks.

Eesti riigi kesisel koostööl kongressi ettevalmistamisel on mitu põhjust:

  • Esiteks, kongress ei kuulunud ühegi ministeeriumi valitsusalasse. Kongress käsitles soomeugrilaste rahvusliku elu kõiki aspekte, olemata siiski teaduslik. Sektsioonides kõneldi õigusest ja poliitikast, keelest ja haridusest, kultuurist, meediast ja infosüsteemidest, ökoloogiast, demograafiast ja tervishoiust. 
  • Fenno-Ugriat finantseeriv Kultuuriministeerium oli vastavalt oma profiilile kõige huvitatum just kultuuriprogrammist. 
  • Hõimurahvaste programmi kureeriv Haridus- ja teadusministeerium on teadagi eelkõige huvitatud Eestis õppivatest hõimurahvaste stipendiaatidest. Kongress polnud ka teaduslik, järelikult ei vastanud ministeeriumi profiilile. 
  • Välisministeerium ei puutu asjasse, sest tegu oli valitsusvälise rahvaste kongressiga, mitte riikide omaga.

Kuigi juba Siim Kallase peaministriks oleku ajal moodustati kõigi kongressi temaatikasse puutuvate ministeeriumide esindajatest kongressi korralduskomitee, ei tulnud mõned liikmed kordagi kohale, ülejäänutel polnud aga mingeid volitusi. Taotlesime valitsuskomisjoni moodustamist, kuid seda ei peetud vajalikuks, kuna soome-ugri rahvaste maailmakongressi ei peetud piisavalt tähtsaks.

Ja just siia ongi koer maetud. Kuna Eestis pole kokku lepitud ühtset soome-ugri poliitikat, ei oska ükski valitsusametnik soome-ugri asjaga midagi peale hakata. Ometi on see valdkond Eestile nii kultuuriliselt kui sise- ja välispoliitiliselt oluline.

Idapoolsed hõimlased on meie kultuuriline tagala

Mitmed hea südamega inimesed on põhjendanud Eesti hõimutööd väitega, et meil on moraalne kohustus aidata oma halvemas olukorras suguvendi, nagu soomlased ja teised välismaa sõbrad on meid aidanud. Minu meelest on niisugune lähenemine ühekülgne. Esiteks tekitab see tarbetu “vanema venna” või juhi ja õpetaja hoiaku. Tegelikult on meilgi oma keelesugulastelt üht-teist õppida, kasvõi näiteks seda, kuidas nad üldse alles on.

Haridus on kõigil uurali vähemusrahvastel olnud aastakümneid võõrkeelne ja et neid keeli üldse kõneldakse, on tõesti suur saavutus. Meie oleme praegu esmakordselt olukorras, kus osa eesti lapsevanematest on hakanud eelistama võõrkeelset haridust emakeelsele. Niisugune olukord pole uus ei Norra saamile ega Venemaa udmurdile. Marimaal näiteks on kavandatud ja läbigi viidud kampaania emakeelse hariduse vajalikkuse põhjendamiseks eelkõige lastevanematele. Sealt oleks meil üht-teist õppida.

Palju olulisem on meie keelelis-kultuuriline ühtekuuluvus hõimurahvastega. Eesti kultuur toetub teatavasti laias laastus kahele algele: soomeugriline maarahva kultuur ja “euroopaline kultuur” selle protestantlikus variandis. Paraku toimus eesti kultuuri loomine möödunud sajandi keskpaigast alates suuresti maarahva “matslikku” kultuuri eitades, mis andis Rein Taageperale võimaluse eesti kultuuri sündi ka “maarahva autogenotsiidiks” nimetada. 

Et idapoolsetele hõimurahvastele on huntingtonlikus mõttes hoopis teist kultuuri peale surutud kui meile, on nende kultuuris suurel määral alles just see osa, mille meie kaotanud oleme. Ning üldse, arvestades nende “mahajäämust”, mäletavad nad seda, mida meie esivanemad häbi tundes unustama pidid, paremini. Ning see asjaolu muudab idapoolsed hõimurahvad meie kultuuriliseks tagalaks, mis on oluline eriti praegu, Euroopasse integreerumisel, et vältida läänelikku ühekülgsust kultuurilises välissuhtluses. Vastasel korral on meil oht muutuda ilma omapärata üldeurooplasteks. Euroopalikku väärtusskaalasse kuulub aga loomuomasena just omapära ja mitmekesisuse austamine.

Eesti võiks olla sillaks soomeugrilaste ja Euroopa vahel

Hõimurahvastest on Eestil abi ka oma poliitilise koha leidmisel Euroopas. Kümmekond aastat tagasi unistati, kuidas Eesti saab Euroopa ja Venemaa vahendajaks, kuid unistuseks see jäigi ning tõenäoselt jääb veel kauaks. Kuid Venemaa soomeugrilastele meeldiks väga, kui oleksime nende ja Euroopa vahendajad. Siin on meil eeliseid ka võrreldes Ungari ja Soomega. Ungarlastele on soome-ugri temaatika üldse vähem oluline ja Soome, meiega võrreldes suurriik, tahab pigem ise aidata kui vahendaja olla. Niisuguses olukorras on Eesti soome-ugri poliitika puudumine eriti lühinägelik. Nii võiks Eestil leida oma poliitilise identiteedi mitte üksi väikeriikide, vaid ka väikerahvaste koostööpartnerina. Liiati aitaks see vahendustegevus, nagu ka üldse tihedamad suhted Venemaa hõimurahvastega paremini tõrjuda ka Venemaa-sisest Eesti-vastast propagandat.
Kui Eestil oleks olnud efektiivne pikaajaline hõimukoostöö-poliitika, siis oleksid ka Eesti riigi esindajate esinemised kongressi kõnetoolist tundunud põhjendatumatena. Praegu aga nimetas Eestigi ajakirjandus peaministri kõnet “suuga suure linna tegemiseks”. Tõesti tundub alla kahesaja tuhande eurose Hõimurahvaste Programmi aastaeelarvega kiitlemine Euroopa tingimustes väikeriigilegi pentsik. 

Sellest hoolimata, et kongress on läbi ning on peaaegu kindel, et Eesti kord järgmist kongressi korraldada tuleb aastakümnete pärast, võiks ikkagi asuda soome-ugri poliitikat kujundama-kokku leppima. Meie kultuur ja kultuuriline tagala vajavad pidevat tööd, mitte kampaaniaid.

Tekst ilmus algselt ajakirjas Kultuur ja elu

Vastavalt esindusnormidele (3-20 vastavalt rahvaarvule) osales soome-ugri rahvaste maailmakongressil Tallinnas kokku üle 300 rahvaste ametliku delegaadi. Sama palju oli vaatlejaid ja külalisi. Kongressil osalesid ka soome-ugri rahvusriikide Ungari ja Soome riigipead ning teiste soome-ugri elanikkonnaga riikide administratsioonide esindajad. Koos kutsutud külalistega rahvusvahelistest organisatsioonidest ning akrediteeritud ajakirjanikega oli kongressil osalejate arv 600-700.

Kongressi ametlikeks töökeelteks oli vene ja inglise keel. Plenaarettekanded olid tõlgitud ka eesti keelde. Esmakordselt soome-ugri rahvaste maailmakongresside ajaloos olid IV kongressi töökeelteks ka kõik uurali keeled: plenaarettekanded peeti iga rahva poolt omas keeles. Sektsioonide töö toimus inglise ja vene keeles.

Kongressi avas ja lõpetas plenaaristung. Avapäeva plenaaristungil pidasid tervituskõnesid soome-ugri rahvusriikide ja riiklike struktuuride esindajad ning külalised ja delegatsioonide esindajad. Kongressi lõpetaval plenaaristungil võeti vastu kongressi resolutsioon.

Tallinna kongressi töö toimus viies sektsioonis, seejuures esitas iga sektsioon oma valdkonna soovitused soome-ugri rahvaste konsultatiivkomiteele. Sektsioonid olid järgmised: ühiskondlik-poliitiliste küsimuste sektsioon; keele ja hariduse sektsioon; kultuurisektsioon; tervishoiu, demograafia ja ökoloogia sektsioon; meedia ja infosüsteemide sektsioon.

Soome-ugri rahvaste IV maailmakongressi plenaaristungid toimusid eestlastele väga südamelähedases Estonia kontserdisaalis, kohas, kus 1919. a kogunes Eesti Asutav Kogu, mis 1920. aasta juunis võttis samas vastu Eesti Vabariigi Põhiseaduse. 1990. aastal toimus Estonia kontserdisaalis Eesti Kongress. Kongressi sektsioonide töö toimus hotelli Viru konverentsikeskuses.