Hõimurahvad Eestis. Pilguheit viimasele rahvaloendusele

Autor: Jüri Viikberg

Statistikaameti pressikonverentsil 15. detsembril 2022 avalikustati 2021. aasta rahvaloenduse tulemused, millest võis välja lugeda, et Eesti rahvastik on muutunud varasemast kirevamaks: siinsetel elanikel registreeriti 175 sünniriiki ja 151 kodakondsust, 211 rahvust ning 243 emakeelt. Kogurahvastikust (1 330 068 inimest) oli kodakondseid 1 128 433 (84,8%), välismaalasi elas siin 136 110 (10,2%) ja määratlemata kodakondsusega inimesi oli 66 592 (5,0%). Alljärgnevalt vaatleme Eestis elavate hõimurahvaste statistilisi näitajaid ja tõmbame paralleele varasemate loendustega. Mõningast kõrvutusainest võivad pakkuda ka eesti murdekeeled.

Rahvaloendus 2021

Taustainfoks tuleks mainida, et tegu ei olnud päris kõikse loendusega. Peaeesmärgiks oli seatud toetumine olemasolevatele andmeregistritele ja neid andmeid, mida registrites ei leidu (nt emakeel, murde- ja võõrkeeled, usuline kuuluvus), küsitleda otse inimestelt. Küsitlus ise toimus kahes etapis. Perioodil 28.12.2021–22.01.2022 oli kõigil elanikel võimalus vastata veebiküsitlusele. Nendest elanikest, kes veebiküsitluses ei osalenud, võeti juhuvalimi abil välja 60 000 inimest ja küsitleti neid telefoni või posti teel, sest loendajate palkamist kõikseks loenduseks peeti ülearu kulukaks. Isegi niisugust valikküsitlusega kombineeritud loendusmeetodit kasutati viimast korda, sest järgmine rahvaloendus on kavas läbi viia üksnes registripõhiselt.

Loendusandmed

Eesti elanike rahvusliku kuuluvuse ja emakeele kõnelejate arvandmed leiab Statistikaameti kodulehelt loendustulemuste andmebaasist, eraldi trükist (seni) publitseeritud ei ole. Rahvastiku demograafiliste ja etnokultuuriliste näitajate all on seal alajaotused RL 21428 „Rahvastik rahvuse, soo ja elukoha järgi“ ning RL 21431 „Rahvastik emakeele, soo ja elukoha järgi“. Fenno-Ugria aastaraamatu lugejate huvisid arvestades võtame siinkohal vaatluse alla, kuidas kajastuvad Eestis elavad sugulasrahvad, st uurali keelkonna liikmed, rahvaloenduse andmetes rahvuse ning emakeele alusel.

Nagu tabelist näha, elab Eestis viimase rahvaloenduse andmeil 20 sugulasrahva esindajaid, oma rahvuskeele valdamist emakeelena on registreeritud 17 rahval. Äratab tähelepanu, et need kaks arvutulpa ei ole omavahel päris kooskõlas.

• Tabelis leidub mordva rahvus, aga mitte keel, sest mordva keeltena eristuvad ersa ja mokša, mis aga kumbki ei tähista omaette rahvust.
• 298 ingerisoomlast ei ole oma emakeelest loobunud, aga et nende keelt peetakse soome keele murdeks, siis peitub nende osalus 4 276 soome emakeelega inimese seas.
• Lisaks kuuele saamile, kellest üks kõneleb emakeelt, leiame tabelist veel kaks Inari saami keele kõnelejat, keda aga teiste hulka pole arvatud. Et saamid (varasema nimetusega laplased) kõnelevad avara elukeskkonna ja hõreda asustuse tõttu vähemasti üheksat keelt (varasema nimetusega murret), siis selle rahva seas saabki erisusi luua vaid asuala ja keele järgi. Varasemalt on Eestisse jõudnud enamasti Koola poolsaare saame ehk turjasaame, nüüd on siis neile lisandunud Inari omad.
• Kurioosumiks tuleb pidada 37 inimese vastust „soome-ugri emakeele“ kohta, sest oma tegelikku emakeelt pole nad ilmselt osanud nimetada.

Ajavahemik 1989–2021

Kui võtta vaatluse alla pikem ajavahemik ja kõrvutada viimasel neljal rahvaloendusel registreeritud rahvusrühmade suurust, avaneb juba mõnevõrra dünaamilisem pilt.

¹ Vt täiendavalt Karl Pajusalu artiklit Postimees Nädalas, 11. märts 2023.

² 2022. a täpsustatud ja EV siseministeeriumi kinnitatud andmetel kuulub soome vähemusrahvuste nimekirja 2 245 EV kodanikku, kellest 2/3 elavad Harju, Tartu, Ida-Viru ja Lääne-Viru maakondades. (Toim)

Rahvaarvus ja emakeelekõnelejate arvus on olnud muutusi, ent sugulasrahvaste üldarv Eestis vähenenud ei ole: 19 rahvust 1989, 2000 ja 2011. aastal ning 20 rahvust 2021. aastal. Rahvaarvu vähenemine on olnud märgatav 1990ndatel, iseseisva Eesti taastamise aastatel, kui siit lahkusid (tagasi) Venemaa Föderatsiooni aladele paljud need, kes ei olnud eluga Eestis kohanenud ja kes moodustasid osa siinsest „venekeelsest elanikkonnast“. 2000. aasta loenduse ajaks oli tunduvalt vähemaks jäänud isureid, karjalasi ja mordvalasi, aga ka marisid, udmurte ja permikomisid. Samas torkab silma vadjalaste ja liivlaste „elustumine“ ametlikus statistikas, sest Nõukogude aja loendustes neid rahvusi ignoreeriti. Ainus kahtlane koht tundub olevat eveenide arvu suur hüpe (2011. a ühelt inimeselt 2021. a 18-le).

Ingerisoomlased ja soomlased

Eraldi tuleks peatuda veel ingerisoomlastel ja soomlastel, sest nende nimede taga on keeleliselt võttes üks ja sama rahvusrühm. Heidame esmalt pilgu loendusandmetele.

Aastail 1959–2000 on olnud de facto tegu ingerisoomlastega, kes on loendustel olnud registreeritud nimetuse all soomlane ja kelle rahvuskeeleks märgitud soome keel. Alles 2011. ja 2021. aasta loendustel oli võimalik end märkida (soomlase kõrval) ka ingerisoomlaseks, ent seda võimalust kasutas ilmselgelt väga väike osa. 1990. aastast said ingerisoomlased võimaluse asuda endise Nõukogude Liidu aladelt – Karjalast, Ingerist, Eestist jm – Soome Vabariiki, kuid president Mauno Koivisto nimetas tulijaid „välissoomlasteks“, käivitades sellega tagasikolimise (sm paluumuutto) laine. Tabel 3 kajastab muu hulgas selle ümberasumise mõjusid 1989. aastast 2011. aastani. 

Emakeele alusel jaguneb rahvusrühm siiani kolmeks. 2021. aasta loenduse andmetel kõneles 8 841 (ingeri)soomlasena registreeritud inimesest emakeelena soome keelt 4 086, vene keelt 2 327, eesti keelt 2 130 ja midagi muud 291 inimest.

Ingerisoomlaste väheneva arvukusega rahvusrühm pingutab edasise säilimise nimel. Aastail 1989–1990 rajatud rahvusseltsid ja nende katusorganisatsioon Eesti Ingerisoomlaste Liit on kindlustanud pideva kultuuritöö. Pärast esmast kultuurinõukogu valimist ametlike rahvusnimekirjade alusel 2004. aastal on aktiivne seltsielu jätkunud. Pidades perspektiivis silmas ka viimastel kümnenditel Soomest Eestisse asunud tuhandeid soomlasi, loodi 2017. aastal Eestisoomlaste Kultuuriomavalitsus (ESKO), mille kultuurinõukokku kuulub 21 esindajat üle Eesti. Aastast 2018 tegutseb kultuuriomavalitsuse all veel ESKO sihtasutus, mis aitab rahastada ja teostada kultuuriprojekte. Ajaloo ning rahvuskultuuri uurimise edendamiseks asutasid humanitaarteadlased 2015. aastal Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi. Seega, arvestades Eestisoomlaste Kultuuromavalituse rajamist ja jätkuvat tegutsemist, võiks eeldada, et tulevastel rahvaloendustel registreeritakse soomlasi juba kahes jaos: Eesti kodanikest eestisoomlaste ja Soome kodanikest soomesoomlastena.

Aeg ja muutused

Kuhu jätkuvad arengud välja viivad, näitab tulevik, aga nii mõnedki ajas toimunud muutused on nüüd juba nähtavad. 20. sajandiga võrreldes on suur osa isikuandmeid tunnistatud delikaatseks ega kuulu (enam) avalikustamisele, ka rahvuste arvu, kelle kohta konkreetsemat infot jagatakse, on piiratud. Elukoha kohta saab näiteks päringuid esitada 13 rahvuse puhul ja uurali rahvastest kuuluvad tolle 13 hulka vaid soomlased. Saame teada, et 2021. aastal elas Jõgevamaal 114, Läänemaal 88 ja Põlvamaal 54 soomlast, Võrumaal elas 71 lätlast, Järvamaal 27 sakslast, Hiiumaal 17 ukrainlast jne. Seda, kus paiknesid aga isurite, vepslaste või komide elukohad maakonniti, saaks tõenäoliselt teada vaid siis, kui küsida otse statistikaameti töötajailt. Detailsemad andmed aga, olgu siis rahvusrühma liikmete sünnipaiga, abieluseisu või haridustaseme kohta – mis olid avalikustatud veel 1989. aasta loendusel –, jääksid tõenäoliselt saamata ka otse statistikaameti poole pöördudes. 

Aja jooksul on muutunud ka osade rahvuste nimed. Kunagised votjakid või tšeremissid on juba ammuilma udmurdid ja marid ning 2000. aastaks said laplastest lõpuks saamid ka statistikaameti rahvuste ja keelte klassifikaatoris. Et klassifikaatorit uuendatakse vastavalt ettepanekutele, siis on tõenäoliselt aja küsimus, mil sinna lisanduvad näiteks ka livviko, lüüdi või meä keeled.

Hoolimata uuendamisest võib rahvuste klassifikaatorite puhul märgata endiselt püsivat n-ö raudvara. Kui meie loendustel kasutatud klassifikatsioonis tähistab klassifikaator 13 CHM marisid, 42 IZH isureid, 66 SMI saame, 139 SAM neenetseid, 211 MAN mansisid ja 235 OST hante, siis ilmnevad siin kauased traditsioonid: maride CHMi taga kumab tšeremissi, neenetsite SAMi taga samojeedi ja hantide OSTi taga ostjaki nimetus. Võimalik, et selle taustaks on – vähemasti osaliselt – saksakeelse (keele)teaduse mõju, sest veel 1987. aastal Budapestis ilmunud koguteoses „Die uralischen Sprachen und Literaturen“ on käsitletavate keelte seas jätkuvalt Wogulisch, Ostjakisch, Syrjänisch ja Wotjakisch.

Kaks emakeelt

Päris uus oli aga 2021. aasta loendusel see, et esmakordselt oli võimalik kirja panna kaks rahvust ja kaks emakeelt, kui inimesele valmistas emma-kumma eelistamine raskusi. Eesti keele kui emakeele kõrval oli teiseks emakeeleks märgitud näiteks araabia (20 inimesel), bulgaaria (110), hiina (10), hollandi (60), inglise (1 220), läti (200), rootsi (150), saksa (370), soome (750), türgi (820), ukraina (100) ja vene keel (18 160). Kokku loendati selliseid kahe emakeelega inimesi 22 200. Pole vist päris võimatu, et neid arve on pisut ümardatud, sest kõik lõpevad nulliga. Selles kahe emakeelega inimeste loendis leidus veel 11 rahvust, mille puhul aga inimeste arvu ei olnud märgitud.

Siinkohal sobiks eraldi välja tuua veel ka eesti keele oskusega inimeste arvandmed 2021. aasta loenduselt. Eesti emakeelega inimesi loendati 895 493, neile lisandus 22 200 eesti keelt teise emakeelena valdajat ja 223 950 inimest, kes kõnelesid eesti keelt võõrkeelena. Eesti keele oskus kõnelemisest valdamiseni registreeriti seega kokku 1 141 643 inimesel ehk 85,8% elanikest. Seda on pisut rohkem kui riigis elavaid Eesti kodakondseid (84,8%).

Rahvusseltsid

Oma keele ja identiteedi alalhoidmisega välismaal üksikisikuna harilikult kaua vastu ei pea, aga koondumine ühingutesse või seltsidesse ning suhtlemine rahvuskaaslastega tekitab küünarnukitunnet, annab vaimset tuge ning emotsionaalset energiat. Eesti vanim soomeugrilastele orienteeritud organisatsioon on Fenno-Ugria Asutus, mis rajati juba 1927. aastal (tollal Fenno-Ugria Asutis) ühendamaks hõimuliikumisest huvitatud organisatsioone ning edendamaks soome-ugri kultuuritööd. Pärast sundkatkestust okupatsiooniaastail 1940–1991 on Fenno-Ugria taastanud oma positsiooni siinsete hõimurahvaste katusorganisatsioonina. 

Eesti omariikluse taastamisest said innustust ka siinsed vähemusrahvused, sh meie hõimurahvad. 1988. aastal asutati Ungari Kultuuri Selts, pisut hilisema nimega Mihaly Munkácsy nimeline Eestimaa Ungarlaste Ühing, järgnesid kaheksat seltsi ühendav Eesti Ingerisoomlaste Liit (1989), Eesti-Mari Selts (1990), Eesti-Komi Selts (1993), Eesti-Mordva Kultuuriselts (1994), Eesti-Ersa Kultuuriselts Sjatko (1994) ja Udmurdi Ühing Ošmes (1998) jt. Aastail 1988–1990 loodud seltsid kuulusid ühtlasi Fenno-Ugria Asutuse taasasutajate hulka. Kõigi rahvusseltsidest liikmete pühendumus on andnud Fenno-Ugria tegevusele nii haaret kui ka sisulist sügavust.

Keel ja murre rahvaloendusel

Seoses murdekeelte elavnemise ja populaarsuse tõusuga Eestis on omakultuuri aktivistid eeskätt Lõuna-Eestis asunud looma oma murdekeelele kirjakeelt, koostama õppe- ja tarbekirjandust jms. Tänu murrete suuremale väärtustamisele on 2011. aastast alates olnud loendusel küsimus ka nende oskuse kohta. 

Viimatine loendus näitas, et maakonniti oli murdekõnelejate suurim osakaal Võru (74%), Põlva (60%) ja Saare maakonnas (42%), neile järgnesid Valga (37%), Hiiu (32%), Tartu (22%), Viljandi (15%) ja Harju maakond (11%). Murdekeele rääkijaid oli kokku 151 820 inimest (2011. aastal 131 239), neist kõneles Võru murret 97 320, saarte murret 34 650, Tartu murret 17 310, Mulgi murret 13 960, idamurret 1 880, kirderannikumurret 1 670, läänemurret 850 ja keskmurret 750 inimest.

Ootuspäraselt on murdekeelel tugev seos oma piirkonnaga. Võru murret räägib ligi kolmveerand (73%) Võrumaa ja üle poole (59%) Põlvamaa elanikest. Saarte murret räägib 40% Saare- ja 29% Hiiumaa elanikest. Samas on teada, et murdekeel võib „valguda“ ka üle oma maakonna murdeala piiride. Üks tore näide on Kihnu. Saarel elab 703 inimest, ent loendus andis kokku 1 670 Kihnu murraku kõnelejat. Teine hea näide on Tallinn kui murdeala. Et tallinlasi pärineb kõikjalt Eestist, siis näiteks Võru murret kõneleb siin 12 510, saarte murret 8 190, Setu murrakut 2 920, Tartu murret 2 550 ja Mulgi murret 2 130 inimest. Pole ülearune rõhutada, et Eestile on üldiselt iseloomulik piirkonniti erineva keelepruugi positiivne tunnustamine ja selle üle ollakse uhked. Murdekeelte elujõu seisukohalt on see muidugi määrava tähtsusega.

Lõpetuseks

Alguses mainitud näitarvud Eesti rahvastiku kirevusest (211 rahvust ja 243 emakeelt) ei tähenda siiski seda, nagu oleks Eesti mingi rahvaste paabel. Kuna nende paljude nimetuste taga on enamasti paar kuni kümmekond inimest, siis võiks seda pilti kujundlikult võrrelda liblikate kollektsiooniga – tähelepanu tõmbavad endale üksikud eksoodid, aga need ei anna tooni. Üksiknimetustest olulisem on silmas pidada rahvusrühmi, eeskätt muidugi meie hõimurahvaste omi. Võiks lausa eeldada, et eestlaste lugupidamine oma emakeelde ja heatahtlik suhtumine murdekeeltesse laienevad ka meie keelesugulastele.

Artikli aluseks on Fenno-Ugria hõimuklubis 8. veebruaril 2023 peetud samanimeline ettekanne.

Jüri Viikberg on Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf.

Allikad:

Hajdú, Péter; Domokos, Péter (1987). Die uralischen Sprachen und Literaturen. Bibliotheca Uralica 8. Budapest: Akadémiai Kiadó.

Pajusalu, Karl (2023). Milline on liivi keele olukord emakeelena? – Postimees Nädal, 11. märts. KARL PAJUSALU ⟩ Milline on liivi keele olukord emakeelena?

Rahvaloendus 2021. Statistikaameti koduleht. Rahvaloendus 2021 | Statistikaamet

Soome-ugri seltsid Eestis 2023. Fenno-Ugria koduleht. Seltsid 🧩 – Fenno-Ugria

Viikberg, Jüri (1999). Eesti rahvaste raamat: rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Viikberg, Jüri (2022). Mis on keel, murre ja murrak. – Postimees, 21. oktoober. JÜRI VIIKBERG ⟩ Mis on keel, murre ja murrak