Jäta menüü vahele
pilt on illustratiivne
Visuals by Peeter Laurits

Tervituskõned

Avatseremoonia toimub 16. juunil 2021 Tartus, Eesti Rahva Muuseumis

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi avapäeva plenaaristungil pöördusid soome-ugri rahvaste esindajate, kongressi külaliste ja vaatlejate poole tervituskõnega Eesti, Soome, Ungari ja Läti president. Oma pöördumise tegid ka Eesti, Soome ja Venemaa kultuuriminister ning Ungari Inimressursside ministeeriumi aseriigisekretär.

Siin lehel saab vahetult pärast avatseremooniat kõiki kõnesid järelvaadata ja lugeda.

16.06.2021

Kallid hõimlased!

Mul on hea meel tervitada kõiki teid, kes te olete tulnud Tartusse. Ja ka kõiki hõimusõpru, kes erinevatel põhjustel ei ole saanud seekordsele kongressile ise kohale tulla. See ei vähenda kuidagi maailmakongressi tähendust, hõimuliikumine ühendab meid ka pikkade vahemaade ning eraldusjoonte kiuste. Kõike seda oleme kogenud varem ja teame, et paljud lootusrikkad pilgud on täna pööratud Tartu poole.

Mis oleks tänavuse maailmakongressi toimumiskohana veel sobilikum kui Tartu. On ju Tartu Eesti Rahva Muuseumi ja ülikooliga olnud aastakümneid hõimurahvaste uurimise üks üleilmne kese. Sümboolne on, et Eesti Rahva Muuseumi esimese palgalise juhina asus pea sada aastat tagasi tööle soome etnograaf Ilmari Manninen, kes nimetas soome-ugri alast tööd meie „aukohustuseks“. 

Soome-ugri rahvaste maailmakongressid on aidanud ehitada meie rahvaste vahelisi sildu ligi 30 aastat. See suhtevõrgustik on ainukordne just seetõttu, et siin saavad võrdselt oma mõtteid väljendada nii liivlased, ungarlased, soomlased kui vadjalased. Rääkida vabalt meie rahvaste muredest ja rõõmudest ning sellest, kuidas teineteise teadmistele toetudes võiksime paremini oma keeli ja kultuure kaitsta ning arendada. Maailmakongressid esindavad kõige laiemalt tegelikku soome-ugri rahvaste koostööd ja aitavad edasi vedada seda lõime, mida on tehtud mitmete põlvkondade jooksul.

Soome-ugri rahvaste ühist asja ajades on meil tarvilik mõelda järjekestvuse peale. Mitu põlve ettepoole, et meie keeled ja kultuurid kestaksid ka tulevastel aegadel. Seda eriti praegu, kui meie hõimurahvad peavad muretsema oma emakeelse koolihariduse, omakeelse kirjasõna tuleviku, loodusvarade hoolimatu kasutamise ning põlisrahvastena oma õiguste pärast. Kuid selles mures ei ole keegi üksi ja selle ühise mure püüame vormida ühiseks lootuseks. 

Head sõbrad!

Elame maailmas, kus suurte keelte mõju seab ohtu väiksemate identiteedi ning võimaluse ellu jääda. ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi statistika kohaselt kaob maailmas iga kahe nädala tagant üks põliskeel ning kaduv keel tähendab ohus rahvast. 

Nii on kõigi meie ühiseks hooleks soome-ugri rahvaste keeleline identiteet. Enamikus on ju ka meie keeled väikesed ja püsib selge oht, et keelte kadudes kaob ka rahvuslik eripära, soov olla oma rahva esindaja ja kanda oma kultuurilisi väärtusi, mille juured ulatuvad sajandite taha. Seega võib soome-ugri küsimus olla kõigi meie rahvaste rahvusliku püsimise küsimus. Teisalt on see meie hoidmist väärt omapära ning kordumatu panus maailmakultuuri. 

Keel on meie rahvusliku identiteedi olulisim mõjutaja. Viimase sajandi jooksul on meie rahvaste keeled olnud enam kui kunagi varem suurkeelte mõju all. Oht tekib siis, kui mõne keele mõju on nii valdav, et inimesed loobuvad oma emakeeles rääkimisest, õppimisest ning veel enne peatub sõnaloome ning uute terminite kasutuselevõtt. Oma keele kõnelemine muutub millekski, mida peab häbenema ning nõnda võib murduda ka rahva meel. Kahjuks aheneb kiiresti ka osade soome-ugri rahvaste keele- ja kultuuriruum ning väheneb neid keeli rääkivate inimeste arv pideva emakeelse hariduse allasurumise ja keele kasutusvälja kahandamise tõttu. Sellega ei tohi vaikides leppida.

Meie unikaalsed keeled ja kultuuritraditsioonid on me juurte ja päritolu asendamatud osad. Maailm on mitmes mõttes küll suuremaks muutunud, kuid ta ei peaks kultuuride rikkuse mõttes aina vaesemaks känguma. Seega seisame me soome-ugri hõimutööd tehes maailma kultuurilise mitmekesisuse säilitamise eest. Selle töö heaks näiteks siinsamas Eestis on selleaastast soome-ugri kultuuripealinna tiitlit kandvate mulkide – aga ka setode, võrokeste ning kihnlaste – nutikus ja visadus, mis aitab hoida ja tagasi tuua neid keelemurdeid. 

Tänapäevane kiire infotehnoloogia aitab ühest küljest küll suurel maa-alal laiali elavatel soome-ugri rahvastel paremini suhelda ja koostööd korraldada. Kuid peame mõtlema sellele, kuidas kasutada tänapäevaseid tehnoloogiaid oma keelte arendamiseks, meie rahvaste keelte nähtavaks tegemiseks ja populariseerimiseks. Me ei soovi ju, et mõned meie keeled taanduvad vaid suhtluskeeleks perekonnas, omamoodi eksootikaks, mille ülesandeks on arendada vaid mõne piirkonna turismi, sest nii muutuvad need keeled tulevikuta keelteks.

Head maailmakongressist osavõtjad!

Meie ühine, ennekõike omariiklusega soome-ugri rahvaste hool peab olema põliskeelte edendamine ja säilitamine. See ongi kultuurilise identiteedi, mitmekesisuse, traditsioonide ja kultuuridevahelise dialoogi aluseks. Tuleval aastal algab ÜRO poolt välja kuulutatud põliskeelte dekaad, mis aitab ohustatud keeli tähelepanu all hoida. Kogu rahvusvaheline kogukond peab oma mõju ja pingutusi suurendama, et põliskeelte olukorda parandada. 

See väga tarviliku mõttega dekaad tuleb aga igal ühinenud rahvaste sekka kuuluval riigil täita konkreetsete tegevustega ja seejuures mitte näiliste, vaid tegelikega. Muu hulgas ka nendes keeltes koolihariduse ja kirjasõna edendamisega ning keskkonnaprobleemide lahendamisega põlisrahvaste elualadel. Seejuures mõeldes sellele, kuidas oleks võimalik toetada põlisrahvaid ja samal ajal arendada majandust selliselt, et arvesse oleks võetud nii rahvuslikud kui ka riiklikud huvid. Põlisrahvad kannatavad täna kliimamuutuste tagajärgede käes kõige enam, kuigi just nemad panustavad kõige vähem kasvuhoonegaaside tekkesse. 

Seega on meie mured kogu maailma mured. Meie õnnestumised aga kogu maailma jaoks õnnestumine. Olen kindel, et me oskame selles keerulises olukorras edu saavutada, kuid seda vaid üksteist toetades, sest meie tugevuseks on sõprade võrgustik üle kogu maailma. 

Kallid hõimuvelled!

Tänan kõiki, kes sellel keerulisel ajal suutsid meid taas maailmakongressile kokku tuua ning soovin kõigile sisukaid ja tegusaid tööpäevi. Meie kultuurides ja keeltes on meie väärikus ning meie kordumatus eripäras meie uhkus ja ühine rikkus.

Hoiame ühte.

16.06.2021

16.06.2021

A békés együttműködés minden formája elsősorban a kölcsönös bizalmon alapul, és csak másodsorban olyan intézményeken, mint a bíróság és a rendőrség” – vallotta Albert Einstein.

Tisztelt Elnök Asszony, Elnök Urak, kedves Küldöttek!

Három évtizeddel ezelőtt akár Einstein gondolatai is inspirálhatták volna a Világkongresszus létrehozását.

Az Orosz Föderációban élő finnugor népek kezdeményezésére a Komi Köztársaság fővárosában tartott első Világkongresszus jó szándékú, egymással rokoni kapcsolatban álló nemzetek békés együttműködéséből született.

Az összefogáshoz az alapot az egymás iránti bizalom szolgáltatta.

Magyarország örömmel csatlakozott az együttműködéshez a rokonságon túl a sorsközösség okán is.

Hiszen magyarok milliói élnek immár 100 éve kisebbségi sorban.

Kevesen tudják, hogy az Európában beszélt közel 90 nyelv közül mindössze 37 a hivatalos, és hogy az öreg kontinens lakói közül mintegy 100 millióan tartoznak különféle nyelvi, etnikai kisebbségi közösségekhez.

A kisebbségi lét magában hordozza emberi létezésünk egyik nagy ellentmondását: miközben vágyunk rá, hogy csatlakozhassunk a többséghez, ugyanakkor azt is kívánjuk, ismerjék el és becsüljék meg egyediségünket.

A jelenleg 27 államot számláló Európai Unió elviekben értékként tekint a sokszínűségre, amit a közösség jelmondata így fejez ki: „Egység a sokféleségben”.

Tisztelt Hölgyeim és Uraim!

Az elmúlt 29 évben számtalanszor megtapasztaltuk, mennyi jó származhat a finnugor népek együttműködéséből.

Egyetlen példa ennek szemléltetésére.

Néhány magyarországi szakember 2016-ban megkereste az Észt Tudományos Akadémia elnökét, Richard Willems urat, akiről tudták, hogy a világ egyik vezető populációgenetikai kutató központját hozta létre Tartuban.

A magyar kutatók egy hipotézisük ellenőrzéséhez kérték észt partnereik segítségét.

Feltevésük lényege az volt, hogy a középkori feljegyzésekből ismert, egykori Magna Hungaria mai területén, vagyis a Káma és a Volga folyó vidékén élő közösségek génkészletében talán fellelhető még olyan elem, amely alátámaszthatja a magyarokkal való távoli rokonságot.

Az észtek hatalmas adatbázisa és kiváló módszertana sikerre vezetett.

A magyar kutatók hipotézise igazolást nyert.

Kiderült, a megvizsgált genetikai alcsoport összesen három területen lelhető fel Eurázsiában: a Kárpát-medencében, Tatárföldön a hantik és manysik között, és kifejezetten magas arányban, 50% körül fordul elő egyes baskír régiókban.

Vagyis észt–magyar összefogással sikerült megtalálni a keleten maradt magyarok nyomait, méghozzá egy olyan nép, a baskírok között, akik 1996-ban maguk is küldtek delegációt a második Világkongresszusra.

E helyről is megköszönöm észt barátainknak, hogy aktív szerepet vállaltak ebben a kutatásban és annak finanszírozásában.

Tisztelt Küldöttek, kedves Barátaim!

Büszke vagyok rá, hogy Magyarország is tagja a Finnugor Népek Világkongresszusának, amelyben minden résztvevő egyformán hallathatja hangját, hiszen minden nemzetnek egy szavazata van.

Ebben a szervezetben a különféle népek egyenrangú partnerei egymásnak.

Épp ezért hiszek abban, hogy a bizalomra épített, barátságos együttműködésünknek nemcsak múltja, hanem jövője is van.

Jean-Luc Moreau francia nyelvészprofesszor, a finnugor összefogás jeles támogatója írta:
A bábeli torony ellenére a nyelvek sokfélesége nem átok, nem pusztító csapás. Hasznos, célszerű, termékeny, mint a genetikai sokféleség. A nyelv a gondolkodás eszköze, de mindegyik nyelv más-más eszköz. Bizony gondolkodásunk csak anyanyelvünkön jár-kel fesztelenül. (…) Világrészünk varázsa főleg nyelvi sokféleségének köszönhető.

Őrizzük meg ezt a nyelvi, kulturális sokféleséget nemcsak a finnugor népek, de a világ minden nemzete javára.

16.06.2021

Vabariigi presidendi Egils Levitsi kõne VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressil

Tere päevast, austatud soome-ugri kongressist osavõtjad!

I

Viimastel aastatel on maailmas olnud aktuaalne mitmekesisuse säilitamine maakeral ja meie tsivilisatsioonis. See on seotud ka rahvaste keelte ja kultuuridega, mille kadumise vastu on inimkond pikalt käitunud üsna ükskõikselt.

Tänapäeval mõistame, et iga keel on oluline humaanse ökoloogia osa, et keele ainulaadsuse puhul ei mängi rolli ei kõnelejate arv ega majanduslik väärtus.

II

Lätlased on ammustest aegadest soome-ugri keelte ja kultuuridega seotud läbi läänemere soome-ugri rahvaste: soomlaste, eestlaste ja liivlaste.

Üks arvuliselt väikseimaid soome-ugri rahvaid – liivlased – elavad Lätis, ja on üks algelemente, mis on moodustanud tänapäeva läti keele ja kultuuri. Liivi traditsioonid on olnud üks osa Läti identiteeti loomest Euroopa kultuuriruumis.

Seda meie kokkukuuluvust kinnitab ja tugevdab 2014. aastast alates konstitutsionaalselt Läti vabariigi põhiseaduse preambula. See on osa Läti vabariigi põhiseadusest ning koostamisel olevast ajalooliste maade seadusest.

Ka meie riigikeeleseadus näeb ette liivi keele kui põliselanike keele säilitamist, kaitsmist ja arendamist. See tähendab, et riigil on kohustus ja vastutus teadvustada ja uurida liivi pärandit Lätis. Ajalooline õiglus nõuab, et Läti identiteedi soome-ugri osa tugevdataks koosmõjus selle lätipärase osaga.

III

Liivlaste kodumaa Läti on võtnud oma ülesandeks hoolitseda oma teise põlisrahva eest.

On alustatud tööd kõikehõlmava horisontaalse poliitika loomisel liivlaste kui põliselanike valdkonnas, kaasates sellesse ministeeriume ja muid riigiasutusi, omavalitsusi ja liivlaste kogukonda.

Peaaegu kolm aastat tagasi, just aastal, mil tähistasime meie riigi sajandat sünnipäeva, loodi liivi uurimisasutus: Läti ülikooli liivi instituut. Mitmetel maailma teadusasutustel ja ülikoolidel on Lätis nüüd täieõiguslik partner. 

Samuti on Läti pidanud oma kohustuseks võtta osa ÜRO välja kuulutatud põlisrahvaste keelte kümnendist, delegeerides ettevalmistusi tegevasse töörühma Läti ja liivlaste esindaja.

Ma võin kinnitada, et liivi renessanss on Lätis jõudnud enneolematu tasemeni ja see on toimunud tänu mõnele väga sihikindlale, visale ja töökale liivlaste esindajale.

IV

Austatud kongressist osavõtjad! 

Täna võtab kongressi tööst osa suur liivi delegatsioon: ühiskonnategelased, traditsionaalse ja tänapäeva kultuuri viljelejad, uurijad ja liivi keele säilitamise entusiastid. See tõendab, et liivlased, olgugi et üks ohustatumaid põliselanike kogukondi maailmas, on endiselt jõudu ja lootust täis.

Imekspandav on liivlaste sitkus kõigi aegade ja erinevate võimude kiuste ellu jääda, elada üle ka 50 aastat pikk nõukogude okupatsioon, mis hävitas viimased liivlaste kodud Läti looderannikul.

See võib innustada mis tahes rahvast nende püüetes säilitada oma keelt ja kultuuri, traditsioone ja jätkusuutlikkust tulevikus.

Sellelt kongressilt võib kindlasti saada kogemusi ja mõtteid, kuidas veel paremini tagada soome-ugri keelte ja rahvaste, aga ka teiste rahvaste ja keelte säilimine ja kultuuri jätkumine nii soome-ugri rahvaste hulgas kui maailmas tervikuna.

Ma loodan, et kunagi toimub soome-ugri rahvaste kongress ka Lätis, kus soome-ugri juuri hoitakse endiselt au sees.

V

Soovin teile indu, julgust ja õnne! Ärgu teie ramm raugegu, leidke endast jõudu ikka ja alati uuesti pinnale tõusta, nii nagu seda on teinud liivlased meie ühises kodus Lätis ja eriti Läti liivlane Valts Ernštreits nii oma töös kui luules.

Soome-ugri rahvaste suguseltsis on tähtis iga hääl, isegi kõige pisem. Kõlagu liivlaste ja Läti hääl soome-ugri rahvaste kooris!

Knaššõ ja rikāzt sūomõ-ugrõd rovd mōīlma kongressõ! 

[Liivi keeles: Kaunist ja rikast soome-ugri kongressi!]

16.06.2021

Lugupeetud Eesti Vabariigi President, ekstsellentsid, kallid konverentsil osalejad, 

hõimuliikumise sõbrad lähedalt ja kaugelt! 

Hõimuliikumisel on enam kui 100 aastat olnud kindel koht eestlaste rahvuslikus eneseteadvuses. Meid seob kultuuriline ühisosa soome-ugri rahvastega nii keelesuguluses, maailmatunnetuses kui ka traditsioonides. Kuulumine soome-ugri rahvaste perre teeb meid suuremaks, aitab mõista minevikku ning vaadata tulevikku.

Eesti omakultuuri koduks on 112 aastat tagasi loodud Eesti Rahva Muuseum. Mul on siiralt hea meel, et tänane kongress toimub just selles kaunishoones. Eesti Rahva Muuseum on ühtlasi ka kõikide soome-ugri rahvaste kultuuripärandi kandja ja hoidja. See hoone on vaid viis aastat vana, kuid omab suurt sümboolset väärtust. Siin asub meie kultuurimälu ja talletuvad põlvkondadepikkused rahvatarkused – meie ühine soomeugrilik kultuuripärand. 

Soome-ugri kultuuripealinna tiitlit kannab sel aastal Mulgimaal asuv Abja-Paluoja. Mõte algatada soome-ugri kultuuripealinnade liikumine tekkis üheksa aasta eest Ungaris toimunud maailmakongressil. Osa soome-ugri maailmast on ka see, et ülikoolilinn Tartu kannab kolme aasta pärast, 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit. 

Kallid sõbrad! Oleme soome-ugri rahvaste esindajatena kultuurilt rikkamad, kui ühiselt hoiame elus oma keelt ja esivanemate kultuuripärandit, oskusi ja meeletarkust. Maailm muutub iga aastaga ikka kergemini hõlmatavaks ja haaratavaks, kaugused justkui lakkavad olemast. See küll lihtsustab rahvaste omavahelist suhtlust, kuid kujundab samas ümber ka mõttelaadi. Oleme kõik mõjutatud maailma arengus toimuvatest muudatustest, mis püüab meid suunata ühetaolisuse suunas. Kuid maailma kultuuripärandi kaitsmine eeldab ka oskust säilitada erinevusi, omanäolisust ja ainulaadsust, tõsta esile ja kaitsta väikseid rahvusi ja kultuure. Ilma väikerahvasteta oleks maailm palju igavam ja vaesem.

Erinevuste ja sarnasuse tasakaalu vajadust ja seost järgib ka VIII soome-ugri maailmakongressi töö. Iga soome-ugri rahvas on kui eripalgeline kultuurimaastik, mille omanäoline meel ja keel on meie  ühisvara ning seda mitte vaid muuseumide kaitsvate seinte vahel, vaid loomuliku osana meie igapäevelus. Kultuuride, mõtteviiside, elulaadide erinevus ei ole oht, vaid  rikkus. Mee sooviks on toetada oma sõpru, kes on täna siia tulnud küll lähemalt ja kaugemalt või siis jälgivad kongressi läbi internetikanalite, et teha soome-ugri maailm nähtavamaks maailma kultuuripärandi maastikul, et see püsiks veel pikki sajandeid. Lootus ja usk meie püsimajäämisesse on see, mida saame üksteisele anda ning selle kandjaks on meie omavaheline koostöö, vastastikune toetus ja usaldus. 

Nii paljude erinevate soome-ugri rahvuste esindajate kogunemine maailmakongressile on kinnitus sellele, et tunneme uhkust oma identiteedi, keele ja kultuuri üle. Eesti Vabariigi kultuuriministrina olen veendunud, et just kultuur on see, mis aitab meil iseendaks jääda ja võimaldab pakkuda palju omanäolist ja vajalikku ka teistele rahvastele. 

Soome–ugri rahvaste käekäik ja kultuuripärand on meile kõigile olulised. On selge, et üha enam internetiseeruvas maailmas on lootus kultuuritraditsioonide jätkamises seotud eelkõige laste ja noortega. Kui  me õpetame noori hindama  oma kultuuriruumi väärtusi ja tõekspidamisi, siis suudavad nad seda hinnata ka teistes kultuurides.

Soovin kaheksandale soome-ugri rahvaste maailmakongressile palju õnne ja edu, sisukaid arutelusid ja parimaid otsuseid.

Aitäh teile!

16.06.2021

Hyvät suomalais-ugrilaisten kansojen edustajat ja maailmankongressin tarkkailijat ja kaikki vieraat!

Koronapandemian aikana tuntuu erityisen merkitykselliseltä voida tervehtiä teitä kaikkia näin etäisyydenkin päästä. Haluan lausua kannustuksen ja kiitoksen sanat sille kauaskantoiselle työlle, mitä teistä jokainen tekee tällä foorumilla suomalais-ugrilaisten kielten, kulttuurin ja pohjoisten kansojen tulevaisuuden eteen!

Tapahtuman teema – Cultural Landscapes – Language and Mind – katsoo vahvasti tulevaisuuteen pohtien tärkeää kysymystä kulttuuristen maisemien olemuksesta ja sen suhdetta kieleemme. Kieli on ajattelun ja tunteiden ilmaisun väline ja siten olennainen osa kaikkien ihmisten persoonaa.

Olemme tänä keväänä käynnistäneet Suomen opetus- ja kulttuuriministeriön johdolla kansallisen kulttuuriperintöstrategian laatimisen. Tässä työssä näemme kulttuuriperinnön laajana, kaikkia koskevana – ja ennen kaikkea kaikkia ihmisiä yhdistävänä asiana. On tärkeää löytää toimivat tavat ja välineet, jotka herättävät yhteiskunnan eri toimijoiden kiinnostuksen kulttuuriperintöön ja avaavat sen mahdollisuudet ja potentiaalin voimavarana ennen kaikkea kestävän tulevaisuuden rakentamisessa. Katseemme kansallisen kulttuuriperintöstrategian valmistelussa ulottuvat on aina vuoteen 2030 saakka. Uskon, että tällä työllä on voi olla annettavaa myös laajemmalle suomalais-ugrilaiselle yhteisölle, jossa pyrimme osaltamme yhdessä vahvistamaan suomalais-ugrilaista kulttuuriperintöä ja pitämään sen elinvoimaisena ja vireänä myös tulevaisuudessa.  

Vaikka koronapandemia on aiheuttanut yhteiskunnillemme moninaisia haasteita, se on samalla avannut tien sellaisten digitaalisten taitojen kehitykselle, joka on mahdollistanut entistä matalamman kynnyksen tehdä yhteistyötä suomalais-ugrilaisten kielten tutkimuksen, erilaisten hankkeiden ja kulttuuritapahtumien suunnittelussa ja toteuttamisessa.

Viime vuonna virtuaalisesti järjestetyt sukukansapäivät tavoittivat Suomessa ilahduttavasti uusia osallistujia. Olemme sen puitteissa saaneet todistaa, että yksittäisen kansanmusiikkiyhtyeen konsertissa on ollut reilusti yli tuhat kuuntelukertaa – joita ei mitenkään olisi voitu saavuttaa ilman virtuaalisia kanavia. Hyvänä esimerkkinä toimii myös kasvava kiinnostus suomalais-ugrilaiseen sarjakuvayhteistyöhön, jossa tärkeää on kuvan ja kielen sitominen toisiinsa. Tavoitteena onkin, että yksittäiset kieltenpuhujat pääsevät yhteistyöstä osallisiksi ja saavat vahvistusta omalle kulttuuri-identiteetilleen, oli heidän asuinpaikkansa missä tahansa. Tärkeää on, että voimme tarjota nuorille suomalais-ugrilaisille sukupolville innostavia ja saavutettavia kulttuurisisältöjä ja -elämyksiä.

Meistä monilla on vahva kokemus siitä, että tieteen edustajien väliselle dialogille on nykymaailmassa suuri tarve. Vastaavaa tarvetta on ilmennyt myös oman äidinkielen opetuksen menetelmien kehittämisessä, laatimisessa ja käyttöönotossa. Eritoten tieteen kehittämisestä vastaavana suomalaisministerinä haluan osaltani kannustaa suomen kielen ja kulttuurin tai suomalais-ugrilaisten kielten ulkomaisia jatko-opiskelijoita ja tutkijoita hakemaan Suomen Opetushallituksesta apurahaa opinnoilleen suomalaisissa yliopistoissa tai tutkimuslaitoksissa. Opintonne Suomessa voivat kestää yhdestä kuukaudesta vuoteen ja apurahoja voi hakea myös lyhyttä, viikosta neljään viikkoa kestävää vierailua varten. Uskon, että lyhyetkin kansainväliset kohtaamiset voivat avata uusia yhteistyön polkuja suomalais-ugrilaisten tutkijoiden kesken.  

Hyvät kuulijat,

Kerran neljässä vuodessa pidettävä suomalais-ugrilaisten kansojen maailmankongressi on suurtapahtuma, jonka järjestäminen vaatii tekijöiltään suurta henkistä ja taloudellista sitoutumista. Kongressin konsultaatiokomitea ja sitä koordinoiva Suomi-Venäjä-seura ovat tehneet pitkäjänteistä työtä luotsaten kongressia nopeasti muuttuvassa maailmassa kohti tulevia yhteistyömahdollisuuksia.

Erityisen kiitoksen haluan lausua kongressin isäntämaalle Virolla, joka on mahdollistanut monipuolisen hybriditapahtuman ja koonnut suomalais-ugrilaiset kansat jälleen yhteen pitkän tauoan jälkeen. Olette tehneet arvokasta työtä vahvistamalla osaltanne hybridimuotoista yhteistyökonseptia suomalais-ugrilaisten kansojen kesken.

Nyt on koittanut kauan odotettu aika kohdata vanhat ystävät ja uudet yhteistyökumppanit, keskustella, vaihtaa kuulumisia ja heittää ilmoille uusia ideoita tulevat vuodet ja uudet projektit mielessä. Toivotan kaikille innostavaa ja uutta rakentavaa kongressia – sekä hyvää terveyttä!

16.06.2021

István Kovács – Ungari Vabariigi Inimressursside ministeerium, rahvusvaheliste ja EL-i asjade aseriigisekretär

Lugupeetud komitee, austatud proua minister!

Mu daamid ja härrad!

Mul on au tervitada soome-ugri rahvaste maailmakongressi konsultatiivkomitee esimeest ja koordinaatoreid, kongressi üksikosalejaid ja veebisilla kaudu osalejaid.

Oleme väga tänulikud, et Eesti oli nõus ka keset pandeemiast põhjustatud ebakindlust kongressi korraldama. See on tähtis märk Eesti veendumuste kohta nii soomeugri rahvastele kui ka kogu maailmale.

Alates soome-ugri rahvaste maailmakongresside sünnist 1992. aastal on Ungari alati pidanud oluliseks osaleda soome-ugri rahvaste vaheliste sidemete ja kokkukuuluvustunde tugevdamisel. Kolmandik ungarlastest elab vähemusrahvusena väljaspool Ungari piire. Teame, kui raske on ennast teostada võõrkeelses keskkonnas, mida tähendab võidelda keele ja kodanikuõiguste eest, oma kultuuri säilimise eest.

Ungarlased on aastasadu näidanud oma kiindumust emakeelde, mida on korduvalt kaitstud ka vabadussõdades. Kuigi ungari keelt on aegade jooksul mõjutanud mitmed teised keeled, on valdav osa meie loomeinimestest ja mõtlejaist suutnud oma tõeliseid teoseid luua vaid emakeeles. Orgaanilise ja olulise osa meie ajaloost ning kultuurist moodustab soome-ugri rahvaste ajalugu ja kultuur. Meievaheline tugev ühenduslüli ja emotsionaalne side põhineb keelesugulusel, keelte ühisel päritolul.

Koos soome ja eesti ekspertidega on ungari teadlased kandnud algusest peale olulist rolli soomeugrikeelsete kultuuride uurimisel. Ka tänapäeval teeme koostööd nii teaduse, hariduse kui ka kultuuri vallas. Soovime ka seekordse maailmakongressi õnnestumisele kaasa aidata oma arvukate ekspertide osalusega.

Soome-ugri rahvaste olukord on märkimisväärselt erinev. Meie seas on rahvaid, kes on loonud oma riigi ja neid, kes moodustavad riigi koos teiste rahvastega. Meie, ungarlased, kui soome-ugri keelepere kõige rahvarohkemad esindajad, tunneme vastutust nii väiksema rahvaarvuga keelesugulaste keelte ja kultuuride uurimise  kui ka nende keelte ja kultuuride säilitamise eest.

Soome-ugri rahvaste huvi üksteise vastu johtub aastasadu tagasi kindlaks tehtud keelesuguluse faktidest, ent isegi siis kui jätaksime teaduslikult tõendatud keelesuguluse kõrvale, kohustaksid mitmesaja aastase uurimistööga kogutud oskused ja teadmised meid selletagi esindama üksteist kõikjal, kus selleks tarvidust on. Selliseid valdkondi on aga palju. Suurem osa rahvustest on vähemusrahvused. Kus arutatakse vähemusrahvuste teemadel, peavad kohal olema ka soomeugrilased.

Suures osas soome-ugri maailmas on otsustavaks teguriks kakskeelsuse ja mitmekeelsuse küsimus. Riigikeel tuleb selgeks õppida, ent emakeelt ei tohi kunagi unustada. Oht emakeele säilimajäämisele on soomeugrilaste igapäevane mure, seda eriti vähemusrahvuste puhul. Seda olulisem on teada, et me pole üksi, et meil on sõbrad. Me rõõmustame üksteise rõõmude ja kurvastame murede üle ning tunneme kohustust üksteist aidata.

Soome-ugri koostöö tähendab meie kõigi jaoks suurt eelist. Teadmine keelesugulusest loob meie vahel ühtekuuluvustunde ja sümpaatia, andes sellega valmisoleku koostööks. See aitab hoogustada poliitilist, majandus- ja kultuurikoostööd nii oma riigi loonud soome-ugri rahvaste kui ka teise riigi koosseisus elavate soome-ugri rahvakildude vahel.

Soovin soome-ugri maailmakongressi liikumisele edu edaspidiseks, teemaistungitel osalejatele aga sisukaid arutelusid.

Algupärane tekst:

Tisztelt Bizottság, tisztelt Miniszter Asszony!

Hölgyeim és Uraim!

Tisztelettel köszöntöm a Finnugor Népek Világkongresszusa Konzultatív Bizottságának elnökségét, a kongresszus személyes, illetve online részvevőit!

Nagyon hálásak vagyunk, hogy Észtország a járványügyi helyzetből fakadó bizonytalanság közepette is vállalta a Kongresszus megrendezését. Ez fontos jelzés elkötelezettségéről nemcsak a finnugor népek, hanem az egész világ számára.

A Finnugor Népek Világkongresszusának megalakulása, 1992 óta Magyarország mindig is fontosnak tartotta, hogy hozzájáruljon a finnugor népek kapcsolataihoz és összetartozás-tudatának erősítéséhez. A magyarság egyharmada Magyarország határain kívül, kisebbségben él. Van tapasztalatunk az idegen nyelvi környezetben érvényesülés nehézségeiről, arról, hogy mit jelent küzdeni a nyelvi és állampolgári jogokért, kultúránk fennmaradásáért.

A magyar ember évszázadok óta ragaszkodik az anyanyelvéhez, ezt számos alkalommal függetlenségi háborúkban védte meg, és bár több más nyelvvel keveredett az idők során, mégis, művészeink, alkotóink, gondolkodóink többsége igazán csak az anyanyelvén tudott alkotni. Történelmünk, kultúránk szerves és fontos része a finnugor népek története és kultúrája. Közöttünk fontos összekötő kapocs, érzelmi szál a nyelvrokonság, nyelvünk közös eredete.

Magyar tudósaink a kezdetektől fontos részt vállaltak a finnugor nyelvű kultúrák kutatásából finn és észt szakemberekkel karöltve. Együttműködésünk ma is elsősorban a tudomány, az oktatás és a kultúra területén

 zajlik. Ennek a Világkongresszusnak a sikeréhez is komoly szakmai jelenléttel kívánunk hozzájárulni.

A finnugor népek helyzetében jelentős különbségek vannak. Vannak közöttünk államalkotó népek és vannak, akik más népekkel közösen alkotnak államot. Mi magyarok, a finnugor nyelvcsalád legnépesebb tagjainak képviselői, felelősséget érzünk a kisebb lélekszámú nyelvrokonok nyelvének, kultúrájának kutatásáért, e nyelvek és kultúrák megőrzéséért.

A finnugor népek egymás iránti érdeklődését a nyelvrokonság évszázadokkal ezelőtt felismert tényei magyarázzák, de ha ettől a tudományos alapra épített rokonságtudattól el is tekintenénk, a több évszázados kutatásból fakadó ismeretek és tudás akkor is kötelezne bennünket arra, hogy vállaljuk egymás képviseletét minden olyan helyen, ahol erre szükség van. Ilyen hely pedig sok van. A népek többsége kisebbség. Ahol kisebbségi kérdéseket tárgyalnak, ott a finnugoroknak helyük van.

A finnugor világ nagy részének meghatározó eleme a kétnyelvűség, illetve a többnyelvűség kérdése. Az államnyelvet meg kell tanulni, de az anyanyelvet soha nem szabad elfelejteni. Az anyanyelv veszélyeztetettsége a finnugorok mindennapi problémája, ha többségben nem is, kisebbségben bizonyosan. Viszont fontos tudnunk, hogy nem vagyunk egyedül, hogy barátaink vannak, átérezzük egymás örömét és gondját és kötelezettségünknek érezzük egymás megsegítését.

A finnugor együttműködés mindannyiunk számára nagyon sok előnnyel jár. A nyelvrokonság tudata olyan affinitást generáló tényező, amely a partnerek között kölcsönös szimpátiát, együttműködési készséget kelt, segíti a politikai, gazdasági, kulturális kapcsolatok élénkítését mind az államalkotó finnugor nemzetek, mind a más államalakulat részeként élő finnugor népcsoportok között.

Kívánok a Finnugor Világkongresszus mozgalmának további sikereket, a szekcióknak pedig tartalmas megbeszéléseket.

16.06.2021

Kallid delegaadid, vaatlejad ja kongressi külalised!

Tervitan VIII ülemaailmse soome-ugri rahvaste kongressil osalejaid, kes on kokku tulnud nii isiklikult kui ka interneti vahendusel.

Kultuuripoliitika üheks peamiseks eesmärgiks on luua nii organisatsiooniliste kui majanduslike tingimuste süsteem, mis soodustab erinevate rahvusgruppide säilimist ja arengut.

Venemaa on ajalooliselt arenenud kui paljurahvuseline riik. Meie kultuuriline kood hõlmab endas orgaaniliselt ligi 190 meie riigis elava rahva ja rahvuse, sealhulgas muidugi ka soome-ugri rahvaste etnokultuurilisi traditsioone.

Tegevused, mille eesmärk on säilitada ja toetada soome-ugri rahvaste rahvuslikku ja kultuurilist omapära, mängivad Venemaa riiklikus ja kultuuripoliitikas erilist rolli. Elavad ju meie riigis enamik soome-ugri rahvastest ja kõik samojeedi rahvad. Ilma nende kultuurideta on võimatu ette kujutada nii Venemaa kultuuripärandit kui ka kaasaegset elu.

2020. aastal tähistasime vastavalt Venemaa presidendi dekreetidele ulatuslikult kolme vabariigi – Mari, Karjala ja Komi Vabariigi moodustamise 100. aastapäeva. Eraldati märkimisväärseid eelarvevahendeid, ehitati ja rekonstrueeriti kümneid võtmetähtsusega rajatisi regionaalses taristus.

Igal aastal peetakse Venemaa Kultuuriministeeriumi toetusel kogu riigis kümneid ¤soome-ugri¤ festivale. Suurimates föderaalmuuseumides on suurepärased kogud, mis avavad soome-ugri rahvaste ajaloolist, kultuurilist ja vaimset pärandit. Vepslased ja karjalased, mansid ja mordvalased, udmurdid ja handid – neil kõigil on eredad etnokultuurilised eripärad ning me suhtume nende kultuuride säilitamisse ja arengusse võrdse hoolega.

Venemaa ja sealsed soome-ugri rahvad on valmis võrdseks ja väärikaks kultuuridevaheliseks dialoogiks. Dialoogiks ilma politiseerimiseta, milles ei ole suuri ja väikesi rahvaid, vaid milles on vastastikune austus, teadmised ajaloolisest tõest ja soov toetada üksteise kultuurilist omapära.

Soovin kõigile VIII maailmakongressil osalejatele tulemuslikku tööd unikaalse etnokultuurilise pärandi säilitamisel.


Head sõbrad lähemalt ja kaugelt

Mul on au tervitada soome-ugri rahvaste maailmakongressi toimumist Tartus. Oleme seda  sündmust kaua oodanud. Nüüd oleme siin ja on rõõm, et aegade kiuste saame üksteisele silma vaadata. 

Kui ma ütlen, et oleme tänast hetke kaua oodanud, siis meie rahvaste eluloos on need mõned aastad ja mõned kuud üsna tühise tähtsusega. Meie rahvaste olemasolust ja ühistest juurtest teadlik olemine ei ole samuti teab mis pikk aeg. Ometi on meie rahvaste püsimajäämist toetanud meie ilmad ja vaated, sõnad ja laulud. Midagi alati äratuntavalt sarnast ja lähedast, kuid palju erinevatki. Selles kõiges peitubki me kooskäimise ja kokku saada tahtmise juuretis. Oleme oma juurte ja sõprade üle uhked. 

Soome-ugri rahvaid on maailmas üle 20 miljoni. Võimalik, et see, nagu me täna siin koguneme, on midagi väga unikaalset kogu maailma kontekstis. Ühe ilmatumalt suure ja suurt territooriumi hõlmava kultuuriperekonna kokkusaamises on suure maailma tähenduses alati midagi unikaalset, tähenduslikku – niivõrd-kuivõrd piirid ja olud lubavad. Täna on siin Eesti Rahva Muuseumis meiega needki, kes erinevatel põhjustel ei saa siin ruumis kohapeal olla. Aga siin te olete. Meiega ja meie südames, tänapäevaste tehnoloogiliste võimaluste vahendusel.

Kolme aasta pärast kannab Tartu Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Me täidame sellel aastal Euroopa Tartuga ja Tartu on kultuurikoduks tervele Euroopale. 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna aasta juhtsõnumiks on „ellujäämise kunstid“, mille sisu ja tähendus kõlab ka soome-ugri kultuurikontekstis alati päevakohaselt. Meie tänastes kooskäimistes ja edasises käekäigus on rohkelt küsimusi ellujäämisest ja meie pärandi hoidmisest, edasikandmisest, kestmisest. Tartus, mis on ülikoolide linn, maailma kirjanduslinn, heade sõnade ja mõtete linn, on võtmed nende ellujäämiskunstide uste avamiseks. 

Head sõbrad

Eesti loodusemees Fred Jüssi on öelnud, et oleks hirmus kaotada rada oma hinge juurde. Tuleb hoolt kanda, et see rada ei kasvaks rohtu ega mattuks prahi alla. Usun, et maailmakongress on need rajad puhtana hoidnud ja teeb seda edaspidigi. Hingega. 

Soovin teile inspireerivat ja üle maailma kõlavat maailmakongressi, rohkelt häid mõtteid ja mõtetest tulenevaid tegusid. Heade mõtete linn elab teile kaasa ja on teiega. 

Head käekäiku soome-ugri rahvastele. 

Mulgimaa pealinn Abja-Paluoja kannab tiitlit Soome-Ugri Kultuuripealinn 2021

Head kongressi delegaadid, külalised. 

Mina olen mulk ja ma kõnelen lõuna-eesti keele Mulgi murdes.  Eestis on veel 10 000 inimest, kes mõistavad Mulgi murret.  Igapäevaselt räägivad need inimesed enamasti eesti keeles. Veel üks inimpõlv ja Mulgi murde mõistjaid on 10 korda vähem. On oht et ühe rahvakillu keel kaob ära. Vanemad ei kõnele kodus enam oma kodukohamurdes, elukohavalik viib sageli põliskodust eemale ja alati on mugavam seltskonnas kõnelda  keeles, mida kõik teavad.

Kas Eesti riigis on veel võimalik hoida murdekeeli elus. Mulgid, setod, võrukesed, kihnlased on ühiskondlikel alustel omavalitsuste ja riigipoolsete programmide toel astunud samme, et hoida oma rahvakillu murdekeelt ja kultuuri. Aga kas see on piisav? Neis kogukondades, kes räägivad riigikeelest erinevat keelt või murret, on vaja luua soodne emakeele keskkond. Selleks peab emakeele õpe olema õppeprotsessi osa koolides, vaja on, et keelt oleks võimalik nautida erinevates kultuurivormides ja kõige parem, kui keeleoskusest tõuseb kasu. Siin on vaja riigi tuge, leidmaks meetmeid ja vahendeid keelekeskkonna ja inimeste meelsuse kujundamisel. 

Mul on väga hea meel et soome-ugri rahvaste VIII maailmakongress just neidsamu keeleküsimusi arutab ja püüab lahendusi leida. Iga väike tegu, mis aitab kaasa meie oma keelte ja kultuuri säilimisele on kulda väärt. 

Sellel aastal on Abja-Paluoja linnal koos kogu Mulgimaaga au kanda ja edendada soome- ugri kultuuripealinna traditsiooni. See on üks võimalus tutvustada mulke väljapoole ja suurendada meie oma inimeste teadlikkust mulgiks olemisel. Meie juhtmõte selle aasta vältel on „Mulgi mustrid tänapäevases kasutuses“. 

Täna anname kongressi ajaks Tartu linnale üle soome-ugri kultuuripealinna tiitli ja seda tähistava sümbollinnu Tsirgu kuju. Tänu sellele jõuab Tsirk neil päevil iga soome-ugri rahvani ja kinnitab meie ühistunnet.  

Tervitan Mulgimaa poolt kõiki kongressi delegaate ja soovin teile edu töös, mida teete soome-ugri rahvaste, kultuuride ja keelte püsimise ja arendamise heaks.