Mansid

Nimetused

Enesenimetused on maańśi, maańśi maahum, mäńś. Naabrid handid ja sürjakomid nimetavad neid voguliteks, mis vene keele vahendusel on levinud laiemaltki. Mansi-nimetust esineb Vene allikais alates 1785. aastast ja üldiseks on see Venemaal saanud alates 1920. aastatest. Esmakordselt mainitakse mansisid 1396. aastal Vene kroonikas vogulite nime all.

Asuala

Mansid elavad hajusalt ulatuslikul maa-alal (523 100 km²) Loode-Siberis Uurali ja Obi alamjooksu vahel peamiselt Handi-Mansi autonoomses ringkonnas Vene Föderatsiooni Tjumeni oblasti koosseisus, osaliselt ka Jekaterinburgi oblastis. 2010. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel on mansisid 12 269, 2002. aastal oli neid 11 432 – juurdekasv on 7,3%. Emakeelt oskab mansidest vaid väike osa – 2010. aastal oli mansi keele oskajaid 938.

Rahva juurdekasvu taga on Venemaa üha kasvanud toetused, mis praegu ulatuvad aastas umbes 3750 euroni inimese kohta, kes elavad näiteks Handi-Mansi autonoomses ringkonnas ja viljelevad traditsioonilist eluviisi.

Seoses nafta- ja gaasimaardlate rajamisega manside elualadele on sisseränne kasvanud plahvatuslikult: ajavahemikus 1938–1989 on sealne rahvaarv kaheteistkordistunud. Võõraste arvu kasvades on mansid muutunud kaduvväikeseks vähemuseks oma põlisel asualal: 1938. aastal moodustasid nad piirkonna elanikest 6,2%, 1959 – 4,6%, 1970 – 2,9%, 1979 – 1,1%, 1989 – 0,6%, 2010 – 0,7%.

Tänapäev

Röövmajanduslik tööstus on viinud manside elukeskkonna katastroofi äärele: hävitatud on miljonid hektarid põhjapõtrade karjamaid ja reostatud kalarikkad veekogud. Traditsiooniliste tegevusaladega on seotud juba vähem kui pooled mansid. Maardlate pealetung tähendab manside sundevakueerimist, linnadesse ja asulatesse elama asunud manside kohanemisraskused on suured. Märkimisväärselt palju on manside hulgas lumpeniseerunud inimesi. Valitsev suhtumine mansidesse on üldiselt diskrimineeriv: nad ei leia sobivat tööd, neid mõnitatakse. Alkoholism on massiline. Manside eluiga on 40–45 aastat, palju esineb enesetappe.

Keel ja kultuur

Mansi kirjakeele kasutamine on jäänud väga tagasihoidlikuks. Hariduskeelena ei ole see tegelikku rakendamist leidnud. Enamasti internaatkoolides õppivad mansi lapsed on eemale kistud oma loomulikust kultuuri- ja keelekeskkonnast ning venestuvad keeleliselt. Rahvusintelligents ei ole enamasti oma kultuuri kandja. Positiivsena tuleb nimetada 1992. aastal vastu võetud seadust, mis lubab Siberi põlisrahvastele hakata tagastama endisi sugukonnamaid. Edasine tööstustegevus mansi rahva elualadel peaks eeldama lepingute sõlmimist ja tekitatud kahjude hüvitamist.

Eestikeelset kirjandust

• O. Manninen, Soome sugu rahvaste etnograafia, Tartu 1929
• K. Põllu, Mansid. — Tallinna Kunstiülikooli kümme soome-ugri uurimisreisi, Tallinn 1990
• J. Rombandejeva, Mansi keelest ja selle uurimisest. — Keel ja Kirjandus 2, 1959
• J. Šestalov, Kui mind hällitas päike, Tallinn 1984
• V. Uibopuu, Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust, Lund 1984
• A. Lintropi mansi leht