Jäta menüü vahele
Allikas: «Таймырский телеграф»

Eenetsid

Varem nimetasid teised eenetseid Jenissei samojeedideks, põhjapoolseid eenetseid nimetati ka Hantai ja lõunapoolseid Karassiini samojeedideks.

Nimetused

Eenetsite tänapäevane enesenimetus on ennetše, mis tähendab meest, inimest. Selle nimetuse võttis kasutusele eenetsi keele uurija Prokofjev 1937. aastal ning see juurdus alles 1970. aastatel. Eenetsid nimetasid end ise klanninimede järgi.

Varem nimetasid teised eenetseid Jenissei samojeedideks, põhjapoolseid eenetseid nimetati ka Hantai ja lõunapoolseid Karassiini samojeedideks.

Asuala

Eenetsid elavad Jenissei alamjooksul idakaldal. Administratiivselt kuuluvad nad Krasnojarski kraisse Taimõri autonoomsesse ringkonda, kus nad elavad valdavalt Ust-Jenissei ja Dudinka rajoonis. Enne paiksustamist rändlesid tundraeenetsid Jenissei ja Pjassino vahel ja metsaeenetsid Dudinkast lõuna pool taigaaladel.

Arvukus

2010. aasta rahvaloenduse andmeil on neenetseid järel vaid 227 inimest, kellest emakeele oskajaid oli 43. 2002. aastal oli eenetseid 237 ning keeleoskajaid 119. 1989. aastal loendati 198 eenetsit, kellest vaid 95 oskas emakeelt. 1989. aastal oli esimene rahvaloendus, kui loendajad aktsepteerisid sellist rahvust nagu eenetsid ning on teada, et osa eenetseid nimetas end rahvaloendusel neenetsiteks või nganassaanidesks. Hinnaguliselt oli eenetseid siis umbes 340.

Vähese arvukuse tõttu pole eenetsite elujõud rahvana osutunud piisavaks. Juba kaugemas minevikus abielluti sageli nganassaanide, neenetsite, dolgaanide ja evenkidega, mis tavaliselt tähendas ka keele ülevõtmist. Pea kõik segaabieludes sündinud lapsed nimetavad end vastavalt kas nganassaanideks või neenetsiteks, aga mitte eenetsiteks. Vaid 14% eenetsi abieludest on üherahvuselised.

Keel

Eenetsi keel kuulub samojeedi keelte põhjagruppi koos neenetsi ja nganassaani keelega. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas eenetsi keelt vaid 43 inimest. Vastavalt asualale räägivad eenetsid kahte murret: metsa- (ehk bai) ja tundra- (ehk madu, somatu) murret. Tänapäeval ei ole eri murrete kõnelejatel õieti kokkupuuteid, kuna elatakse üksteisest umbes 400 km kaugusel. Neenetsi keelest, mida on selles regioonis kasutatud lingua franca‘na, on tulnud väga palju, eriti põhjapõdrakasvatusega seotud sõnavara eenetsi keelde. Samuti on nganassaani keelest pärit jahipidamisega seotud sõnavara. Tänapäeval domineerib eenetsite seas vene keel.

Eenetsi keel jõudis vene keele lausmõju alla 1930. aastatel ja 1986. aastal Natalja Tereštšenko koostatud eenetsi tähestik on hiljaks jäänud. 1995. aastal ilmus siiski esimene eenetsikeelne trükis, milleks on Luuka evangeeliumi tõlge.

Nii kõlab metsa-eenetsite keel (numbrid ja lihtsamad väljendid) / YT@ILoveLanguages!

Ajalugu

Veel 17. sajandil asustasid eenetsid suuri alasid Tazi ja Jenissei ääres ning nende arv oli ilmselt ligi tuhat. 17. sajandil alanud Vene ülemvõim oli huvitatud eelkõige naturaalandamist ja pearahast. Eenetsid hakkasid maksma venelastele jassak‘ki. Samal sajandil saabusid lõunast Tazi jõgikonna aladele sölkupid ja läänest Jenissei äärde neenetsid, kellega eenetsid sõdisid ja kelle eest taanduti või kellesse sulanduti.

Veel umbes 1850. aastal esines Turutšeda järve lähistel kokkupõrkeid eenetsite ja neenetsite vahel. 19. sajandi lõpuks oli eenetseid jäänud alles umbes 500 ja nad olid valdavalt taandunud Jenissei alamjooksule.

1930. aastatel algas kollektiviseerimine ja ajapikku ka paiksustamine küladesse. 1950. aastateks olid nad muudetud paikseks kolhoosirahvaks, 1960. aastatel ulatus nende maadele tööstusimmigratsioon ning eenetsite rahvuslik hääbumine võttis pöördumatu suuna.

Elatusalad

Eenetsid olid kuni viimaste sajanditeni põhjapõdrakütid. Tavaline oli ajujaht vibude ja püünisaedikutega, kus osales kuni 30 meest. Tundraeenetsid läksid ajapikku neenetsite mõjul üle kodustatud põhjapõtrade kasvatamisele. Metsaeenetsid kasutasid väheseid põhjapõtru peamiselt transpordiks ning tegelesid rohkem jahi ja kalapüügiga. Alles kolhooside rajamisega võeti kasutusele suuremahuline põhjapõdrakasvatus. Jenissei jõel püüti valget vääriskala (omul, nelma, siig, tšir) võrkude ja noodaga. Eenetsite peamiseks toiduks on toores, külmutatud, keedetud, soolatud kala ja põhjapõdraliha nagu teistelgi regiooni põlisrahvastel.

Eenetsid elasid püstkodades. Tänaseks on suur osa eenetseid sunniviisilise paiksustamisega seoses asunud elama palkmajadesse külades, põhjapõdrakasvatajad elavad ka teisaldatavates majakestes ehk balokkides või tšummides.

Usund

Eenetsi traditsiooniline usund on šamanistlike joontega. Eenetsid usuvad, et maailma loomisel osalesid taevane loojajumal Nga Biomo, maaema Dja Minju ja tema poeg Djuba Nga, kes annab inimestele jahisaagi. Alumises ilmas elavad kurjad vaimud ja sinna lähevad ka surnute hinged, neid saatis sinna šamaan oma abivaimude abil vastavate rituaalidega.

Nagu teistelgi samojeedi rahvastel, on ka eenetsitel tundras pühapaigad (jõed, järved, künkad), kus ohverdatakse jumalatele. Esivanemaid austatakse ka hingenukkude vahendusel, mis asuvad õues püstkoja taga ja mida veetakse rändlemisel kaasas pühal nartal.

Põhjapõdrakasvatajad, kes tänapäeval on veel säilitanud põlise elulaadi, juhinduvad vanadest usundilistest ideedest ja ohverdavad veel kohaperemeestele-vaimudele. Kuivõrd enamusel eenetsitest on katkenud sidemed traditsioonilise eluviisiga, on muutunud ka nende religioossed kujutelmad ja praktikad.