Jäta menüü vahele
Visuals by Peeter Laurits

Materjalid

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress
Tartus Eesti Rahva Muuseumis
16.–18. juuni 2021

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress jätkub neljapäeval, 17. juunil teemaistungitega. Neljas suuremas töörühmas arutletakse keele säilitamise ja edasiandmise ning kakskeelsuse probleemide kõrval ka kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvastele ja kultuuriinnovatsioonide küsimusi. Oluline teemavaldkond on ka traditsiooniliste ja uute meediakanalite kasutamine ning kaasaegsete keeletehnoloogiate rakendamine soome-ugri rahvaste teabetöös.

Teemaistungite moderaatorid teevad kuuldud ettekannetest ja aruteludest kongressi viimasel päeval ka kokkuvõtted.

Maailmakongressi seekordne teema on “Kultuurimaastikud – keel ja meel”. Keelepoliitikaga seotud juriidiline pool on kongressi kavast teadlikult välja jäetud, kuna see puudutaks eriti Vene Föderatsioonis elavaid rahvaid. 

Tartus kohtuvad hübriidvormis järgmised soome-ugri rahvad: mansid (4), komid (15), vadjalased (4), saamid (4), isurid (5), ingerlased (5), karjalased (15), vepslased (5), liivlased (5), soomlased (10), ungarlased (15), kveenid (5), setod (4) ja eestlased (15). Vaatlejaid on kongressile saabunud enam kui 11 välisriigist. Enamik soome-ugri rahavaste delegatsioone osalevad kongressil veebiülesena.

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi peakorraldaja on MTÜ Fenno-Ugria Asutus. Teemaistungid kavandati Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomiteega koostöös.

  • Keel(ed) ja identiteet
  • Kakskeelsus
  • Vanemate vastutus ja roll keele edasiandmisel järgmistele põlvkondadele
  • MTÜ-de roll ja ülesanded soome-ugri keelte säilitamisel ja arendamisel
  • Soome-ugri keelte õpetamise parimad praktikad

Moderaator Niina Sinkko (Soomes), kaasmoderaator Mart Rannut (Tartus).

Kongressi sektsioonis „Kodanikuühiskonna tegevus soome-ugri keelte säilitamisel ja arendamisel“ oli kõne all keelte ja rahvuslike identiteetide säilitamine ning kakskeelsus kui selleks sobivaim lahendus (ennekõike Venemaal), samuti vanemate roll ja vastutus vähemuskeele edasiandmisel järgmisele põlvkonnale. 

Praktilise poole pealt arutati MTÜde rolli ja võimalusi nende ülesannete täitmisel, samuti parimaid praktikaid soome-ugri keelte õpetamisel, mille näidistega oli võimalik tutvuda kohapeal toimunud näitusel. Kuulati ettekandeid ja lühisõnavõtte, arutleti ning väideldi. Kokku osales sektsiooni töös sadakond huvilist, osa kohapeal, osa veebis. Seda oli vähem kui eelmistel kordadel. Nimelt oli Venemaa piiranud valitsuse ja kohaliku tasandi riigiametnike, haridus- ja kultuurisüsteemis töötavate teadlaste, õppejõudude ning teenistujate osalemist kongressil. Seetõttu oli oluliselt vähem ka analüütilisi ettekandeid vähemusrahvaste haridussüsteemide rakendamise kohta. 

Põlisrahvaste ja vähemuste haridus ongi viimased paarkümmend aastat olnud järjest tugevneva riikliku ideoloogia ja nn Russkii mir’i (Vene maailm) surve all. See on põhjustanud järkjärgulise vähemuskeelte kasutusvaldkondade kahanemise ning ühtlasi nende keelte õppe- ja korpuse kvaliteedi languse. Tegu pole olnud vabatahtliku keelte hääbumise ja väljasuremisega, vastupidi. Nagu mitmes ettekandes märgiti, on pidev surve tulnud „ülalt“. See on väljendunud kaadripoliitikas ning väärtuste ja hoiakute kujundamisel − rahvuskeeli pehmelt öeldes ei väärtustata. Eriti märgatav on see suundumus hariduses ja rahvuspoliitikas, viimases MTÜde jõulise kontrollimise, väliskontaktide piiramise ja kruvide kinnikeeramise vormis. Sisuliselt on ainsaks keelte säilimise vahendiks jäänud mitteformaalne põlvkondadevaheline emakeele kasutus, mis aga ülejäänud venekeelsete funktsionaalsete valdkondade domineerimisel (haridus, riigitöö ja muud töökohad, teabevahetus, meelelahutus jm) pole osutunud piisavalt tõhusaks. Tihti on perede keelevahetuse põhjuseks olnud kolimine maalt linna, kus igapäevased vähemuskeelsed suhted puuduvad. Elujõulisem keelekeskkond on soome-ugri aladel säilinud veel külades, kus lapsed saavad omavahel vähemuskeeles suhelda. 

Põhiküsimus on ennekõike vähemuskeele staatuses ja funktsionaalsuses ning sellest lähtuvalt kõnelejate soovis samastuda. Siin on laiem tööpõld just kolmandal sektoril: erinevad MTÜd on tegutsenud pehme mõju levitajatena, tekitades huvi emakeeles vahendatud väärtuste vastu ning tutvustades oma rahva kuulsusi, olgu nad sportlased, näitlejad, poliitikud vm. Just konkreetsed elavad eeskujud, kellega tahetakse samastuda, on olnud heaks toeks positiivsete hoiakute kujundamisel emakeele ja kultuuri osas, ilma milleta ei säili ükski keel. Peamiseks takistuseks on siin olnud just stigmaatilised hoiakud väikeste keelte ja nende tuleviku suhtes, mida võrreldakse muidugi vene keele ning ideoloogilise Vene maailma kuvandiga. Mitmed kõnelejad märkisid valdava probleemina just sedalaadi eelarvamuste püsivust. 

Siinkohal olgu ära toodud mõned konkreetsed ümberlükkamist vajavad klišeed komi lastevanematele korraldatud praktiliselt seminarilt «Кыв поз» („Keelepesa“). Soome-ugri emakeele õpe takistavat vene keele täielikku omandamist ja kakskeelsuse eelistest rääkimine ei olevat seetõttu vastuvõetav. Soome-ugri emakeel on väidetavalt keerulisem ning selle õppimine nõudvat vene keelega võrreldes suuremat vaeva. Tüüpiliselt tuuakse näiteks käänete arvu soome-ugri keeltes, jättes samas nimetamata, milliseid vene keele grammatilisi kategooriaid neis keeltes ei esine ning mida pole seega tarvis õppida. Kõige levinum arusaam on, et vähemuskeele oskusega polevat lapsel midagi peale hakata. Selle asemel propageerib riik hoopis võõrkeeleõpet, mis jääb enamuses koolides nigelaks ning ununeb peagi. Suurem osa vanemaid lepib sellega, et soome-ugri kodus kasvavad lapsed vanemate lihtsast jutust aru saavad, ent ise seda keelt kunagi rääkima-lugema-kirjutama ei hakka. Mis keelt räägib siis järgmine põlvkond, on aga üsna ilmne. Vanemate puhul, kellest üks on rahvuskeele ja teine venekeelne, ei tule rahvuskeele kasutamine kõne allagi, väidetavalt tulevat sellele eelistada „pere harmoonilist elu“. Lisaks eelnimetatutele on ka puhtideoloogilisi common sense arusaamu, näiteks takistavat enda identifitseerimine emakeele ja rahvuse kaudu eneserealisatsiooni, piiravat edasisi karjäärivõimalusi ja arengut üldse. Kõiki neid müüte võetakse kahjuks vähemusrahvuste, aga eriti nende venekeelsete naabrite seas tõe pähe. Väärinfot levitatakse nii suuliselt, kirjavara vahendusel kui ka veebis.

Komid on venekeelse (ja -meelse) linnakeskkonna mõjule vastu seismiseks asutanud pereklubisid, kus nädalavahetusel isekeskis koos käiakse ja komi keeles suheldakse. Klubides on kindlad teemad, näiteks riigi-, kiriku- ja kohaliku rahvakalendri pühade tähistamine. Kõike korraldatakse meelelahutuslikult ja arendavalt, lastel on enamasti võimalik emakeeles suhelda ja esineda. Karjalased on omalt poolt koostanud koolitusvara paketi „ABČ. Luaji algu karjalakše“, mis koosneb praktilisest käsiraamatust ja kahest brošüürist ning on mõeldud vanematele koduses keskkonnas lastele karjala keele õpetamise juhendmaterjaliks. Raamat sisaldab ka juhiseid keelepesade korraldamiseks. Teisedki väikesed soome-ugri rahvad on välja andnud mitmeid keeleõppe trükiseid. Lisaks on soome-ugri keelte kasutust toetanud veebimaterjalide tootmine, omakeelne teatri- ja filmikunst ning mitmed seminarid, näitused, kursused ja konverentsid. Nii korraldati näiteks Hantõ-Mansiiskis seminar, mille tulemusena valmisid trükised handi ja mansi tavandist ja rahvajuttudest. 

Ka veebitöö laieneb aasta-aastalt, ületades mõnedel juhtudel osalejate ja jälgijate arvu poolest kohapealseid tegevusi. Näiteks Leningradi oblasti põhjaosas ja Karjala vabariigis, kus vepslasi ‒ peamiselt memmesid-taatisid ‒ on kokku kuue tuhande ümber, on vepsa materjale käinud võrgus uurimas tervelt 40 000 inimest, valdavalt noorema põlvkonna esindajad. Ilmselt on põhjuseks nn kolmanda põlvkonna fenomen, kus eelmises põlvkonnas kaduma läinud rahvus, keel ja kultuur on tekitanud järgnevas põlvkonnas uue huvi: otsitakse oma juuri, uuritakse kohanimesid, mütoloogiat jm. Kuigi ametlikult õigeusklikud, on vepslased, nagu suurem osa õigeusumaailmast, sünkretistliku maailmapildiga, kuhu mahuvad kenasti sisse kodu- ja metshaldjad, põllu- ja saunajumalad, aga ka kristliku usu elemendid koos igasugu maiste ning argiste arusaamadega. Toetust kõikidele neile vahvatele tegemistele on saadud M. A. Castréni Seltsilt, HTM hõimurahvaste programmilt ja mõningatel juhtudel ka kohapealt. Samas on MTÜde puhul mitmeid tüüpilisi piiranguid, nagu projektipõhisus, mis pärsib jätkusuutlikkust, ning tagasihoidlik märgatavus või pea kuuldamatu hääl meedias.

Oluliselt parem on olukord neil, kellel soome-ugri emakeel on riigikeeleks, isegi kui kõneleja ise elab võõrsil. Eeskuju pakub siin Ungari Vabariik, kes jagab toetust ja abi oma diasporaale, mida on kokku viie miljoni inimese jagu. Ungari vähemusharidust naaberriikides ja kaugemal korraldatakse tsentraalselt, koostatud on spetsiaalsed õpikud ning riik pakub õpetajatele vastavat koolitustuge.  

Meie tähelepanu on aina vähenevatele hõimukaaslastele suureks abiks ja toetuseks. Kokku on soome-ugri rahvaid järel ligi 30, keeli ehk rohkemgi, kuid riigirahvuste ehk eestlaste, soomlaste ja ungarlaste kõrval on kõiki teisi rahvaid vähem kui paar miljonit. Nendest mitmete edasine eksistents on kahtlasevõitu, kuna nii mõnedki soome-ugri emakeelt rääkivate vanavanemate lapselapsed on vaid passiivsed keeleoskajad, saades küll keelest aru, kuid ise enam ei räägita. 

Linnastuvas maailmas pole soome-ugri põlisrahvad saanud oma õigusi rakendada, sest Vene keskvõim seda lihtsalt ei võimalda. Emakeelsed koolid, ajalehed ja muu traditsiooniline meedia jääb ajalukku, ehkki samas on suuresti eraviisiliselt toimiv soome-ugri virtuaalmeedia jalad alla saanud. Väikerahvaste alavääristamine ja vaimne survestamine rahvusvabariikides on viinud ka sotsiaalse allakäiguni, kus rasketele majandusoludele ja töötusele lisaks vohab alkoholism. Paljud senised asualad on loodusreostuse, raiskava majanduse ning saaste tõttu muutunud elamiskõlbmatuks. Venemaa juhtkonnast pole siin eriti abi olnud, pigem vastupidi, näiteks väliskontaktide ja piiriülese osas on suhtumine järjest kahtlustavam. 

Mitmed esinejad väljendasid äärmuslikku muret praeguse olukorra pärast, kus soome-ugri keelte kõnelejate arv drastiliselt väheneb. Eriti teeb muret keele vähene ülekandumine järgnevale põlvkonnale. Juhiti tähelepanu, et lapse sündides on keele väärtustamise alustamisega juba hiljaks jäädud, see peaks vanematel olema omandatud juba enne. Igapäevase rahvuskeelse keskkonna kujundamine ja säilitamine rohujuuretasandil ning ka meelelahutuse kaudu on erakordselt oluline. See kõik ei asenda aga kuidagi emakeelset haridust, mille säilitamine on keeruline, aga vajalik – muidu jääb keelekasutus vaid võlts-folkloorse pesni i pljaski tasemele. Vaja on emakeelset lugemis- ja kirjutamisharjumust. Lisaks on tarvis kasutada julgemalt veebi võimalusi, seda nii materjalide kogumisel, õpetamisel, meedia tegevustes kui ka info- ja sotsiaalvõrgustikes. Siin on eriti kohane rakendada soome-ugri noorsugu.

Eelnevate tegevuste abistamiseks on vaja pikaajalisi konkreetseid regionaalseid programme, mida toetaksid rahaliselt ja administratiivselt just võimuorganid, sest nende kohus on tagada vähemusrahvaste õigused. Ei saa piirduda vaid mõne õpiku või aimetrükisega, vaja on emakeelset haridust kõrgtaseme spetsialistideni välja, rahvuskeelseid töökohti meedias, riiklikus ja sotsiaalsfääris. Kohaliku vähemuskeele oskus peab saama tööturul eeliseks. 

Soome-ugri maailm läbib identiteedikriisi ja emakeele kõnelejate arvu järsu vähenemisega otsingute perioodi. Kuhu jõuame välja järgmiseks kongressiks? 

  • Kaasaegsed innovatsioonid soome-ugri kultuuride arengus
  • Linnanoorte suhtumine pärimuskultuuri
  • Traditsioonilise kultuuri muutmine kaasaegseks kultuuriks

Moderaator Ildikó Lehtinen (Soomes), kaasmoderaator Madis Arukask (Tartus) 

Sektsioonis tõi Ildikó Lehtinen sissejuhatavalt välja peateemad ning käsitletavad probleemid, milleks on looduse ja loodusliku mitmekesisuse säilitamise vajadus kultuuride eluspüsimiseks. Selle tähtsust ei tohiks valitsusasutuste, seadusandluse, teadusuuringute, hariduse jm tagatava toe kõrval alahinnata. Samuti on tänapäeva soome-ugri väikeste kultuuride või diasporaade säilimisel oluline linnanoorte side oma esivanemate traditsioonilise kultuuriruumiga, oluline koht on sealjuures nüüdisaegsel meedial. Soome-ugri kultuuride tundmaõppimisel ja populariseerimisel on tänapäeval oma roll ka etnoturismil. Veel mainis Lehtinen kultuurilise omastamise temaatikat – koloniaalset suhtumist põlisrahvaste pärandisse ning selle ebaausat, ebaproportsionaalset või asjatundmatut ärakasutamist suurkultuuride poolt. Nende mõtete saatel algaski sektsiooni töö.

Esimesena kõneles Aivar Ruukel ühepuupaatide ehitamise ja kasutamise traditsioonist ning selle taaselustamisest Soomaal, samuti nende sõiduvahendite kasutamisest loodusturismis ning paikkonna identiteedi hoidmisel. Traditsiooniliste ühepuupaatide levik ka teiste hõimurahvaste juures pakub hea võimaluse koostööks soome-ugri pärandturismi foorumi raames ning ka väljaspool seda. Looduses liikumine toob esivanemate kultuuri lähemale ning teeb selle käegakatsutavalt mõistetavaks. 

Zsófia Sziráki ja Eszter Ruttkay-Mikliáni veebi teel peetud ettekanne keskendus uue näituse loomisele ungari fennougristi Antal Reguly (1819–1858) majamuuseumis Zirci linnas Ungaris. Peatuti ka sellel, kui oluline on kasutada kaasaegseid museoloogilisi võimalusi ja praktikaid, vahendamaks tänapäeva inimesele seda etnograafilist reaalsust, mida Reguly oma uurimistöös soome-ugri rahvaste juures koges ning tutvustamaks soome-ugri kultuure laiemalt. Kuna kultuur ei püsi elusana mitte staatiliste ekspositsioonide abil, vaid ikka avatud interaktsioonis, tuleb seda igakülgselt arvestada ka muuseumitöös. Diskussioonis tuli välja soome-ugri väikerahvaste kultuuride esitamise olulisus nende rahvaste endi jaoks nii Eesti, Soome kui ka Ungari muuseumides.

Budapesti etnograafiatudeng Virág Rádóci kõneles oma ettekandes ungari noorte soome-ugri tajust ning sellest, kuidas selle teemaga üldse sidet luua. Enda kogemusele tuginedes rõhutas ta rahvamuusika rolli selles. Jutuks tuli meedia olulisus ning massimeedia ebasoodne mõju selles protsessis. Ettekande viimane osa oli pühendatud rahvuslike traditsioonide püsimisele rahvusfestivalide korraldamise kaudu. Ettekandja tõi näiteks Budapesti lähedal asuva Vecsési linna, mille algupärane elanikkond koosnes švaabidest. Festivalidel on oluline koht nii gastronoomial, muusikal, tantsul kui ka rahvariietel. 

Rahvariiete teemal kõneles ka Anu Randmaa Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidust. Ta andis ülevaate eesti traditsioonliste rahvariiete mitmekesisusest. Ettekande tuumaks oli aga rahvariiete valmistamise ja kandmise taassünd tänapäeval, mida toetavad mitmed õppeasutused ja muud institutsioonid. Eestis on rahvariiete või nende stiliseeringute kandmine avalikel üritustel päris populaarne, see seob inimest tema päritolu- või kodukohaga ning väljendab identiteeditunnet laiemalt.

Tarja Kupiainen Karjala rakenduskõrgkoolist rääkis veebi vahendusel sellest, kuidas traditsioonid leiavad kasutust turismitööstuses ning rahvuslikus identiteediloomes laiemalt. Folkloristina oli tema huviväljas eepose „Kalevala“ kasutamine Soomes. Konkreetse näitena tõi ta välja hotelli Lietsu Joensuus, millele omanikud on andnud traditsioonilisi vahendeid kasutades iselaadse Karjala hõngu. Hotell „jutustab“ lugu, kuhu on haaratud „Kalevala“ mütoloogia, traditsiooniline loitsumaailm ning kiigekultuur. Nii muutubki moodne majutusasutus justkui külakogukonna traditsiooniliseks kokkusaamiskohaks kiigel.

Järgmised kaks ettekannet pidasid Eestis elavad soomeugrilased. Ljudmila Yamurzina kõneles mari traditsioonilise tikandi uuest elust Tallinna Mari Seltsis kolme naisliikme loomingu näitel. Tikandites esinevad arhailised sümbolid on jõudnud ka kaasaegsetele esemetele, nagu kikilipsud, helkurid, akvarellmaalid jm, rääkimata tavapärasematest riideesemetest. See kõik on sündinud kodumaast eemal, omalaadsetel identiteediotsingutel. Samas tõdes Jamurzina, et sel moel end kultuuriliselt vabalt väljendades on Eestis viibides kergem end marina tunda. 

Pikaajalistele välitöödele Põhja-Udmurtias ning hiljuti EMTAs kaitstud doktoritööle põhinedes kõneles Maria Korepanova bessermanide iselaadsest asemantilisest laulužanrist krež. Ettekandja väljendas soovi tutvustada ka edaspidi selle väikse etnilise rühma unikaalset traditsiooni ning seeläbi ka kogu rahvast. Muusika pakub niisiis hea võimaluse avada uusi uksi ka soome-ugri rahvaste populariseerimisel. Samuti on oluline soome-ugri rahvaste ja kultuuride teaduslik uurimine.

Svetlana Popova Hantõ-Mansiiskist rääkis veebi vahendusel Pjotr Šeškinist (1930—1981), kelle 90. sünniaastapäeva 2020. aastal tähistati. Tegemist oli vürstisoost mansi puutöömeistri ja kultuurikandjaga, kelle puust ja ka luust valmistatud kujukestes väljendub põhjarahvaste elu-olu ning loodus oma mitmekesisuses ja detailirohkuses. Šeškin valmistas elu jooksul üle 200 pisiplastika, mis asuvad tänapäeval erinevates muuseumides. Tema töid on eksponeeritud näitustel nii kodu- kui ka välismaal. Tegemist oli mitmekülgse loovisikuga, kelle huvide hulka kuulus pärimuse talletamine ning etnograafiliste esemete kogumine, kuid kelle pärand on siiani terviklikult läbi töötamata. Šeškini töö on olnud eesti ja ungari uurijate jaoks oluline ning tema kogutud muinasjutte on eesti keeles ilmunud sarjas „Saja rahva lood“. Iseäranis väikerahvaste mõõtkavas on sellised väljapaistvad isikud nii vaimse teejuhi kui ka omakultuuri väljaspool tutvustajatena väga tähtsad.

Viimasena kõneles Eszter Villányi Austrias Burgenlandi piirkonnas elavate ungarlaste seltsielust. See ala oli varem Ungari riigi läänepiirkond. Tänapäeval ühendab sealseid ungarlasi kultuuriline seltsitegevus. Korraldatakse erinevaid keelekursusi, lastelaagreid ning viiakse läbi muid üritusi. Tegutsevad tantsurühmad ja muusikakoosseisud, sealhulgas laulukoor, mida Eszter ise juhatab. Võib öelda, et tegevus on intensiivne ja mitmepalgeline, et hoida alal ungari keelt ja kultuuri väljaspool emamaad. Loomulikult poleks kogu tegevus mõeldav Ungari riigi toetuse ja tähelepanuta, mis viimastel aegadel on paraku langemas. See tähendab aga vabatahtliku töö lisandumist. Ent institutsionaalne tugi ja isiklik initsiatiiv peavadki käima käsikäes, kui jääb vaid üks, muutub olukord problemaatiliseks.

Peetud ettekannetes kordusid järgmised teemad. Traditsioonilise kultuuri või selle elementide vahendamine ja üle toomine kaasaega, seda nii kunstimeistrite töös kui ka üldisemates hobitegevustes või meelelahutuses. Soome-ugri maailm on sageli killustunud diasporaadeks, aga ka vähemusrühmadeks iseendi kodumaal, mistõttu jagus ettekannetes vaadet sellele, kuidas kujunenud oludes ellu jääda ja oma identiteeti hoida. Mida väiksem on rahvas, seda enam vajab ta rahvuse enda seest või ka väljastpoolt tulnud tarmukate üksikisikute panust, olgu need kunstnikud, uurijad või muud populariseerijad. Taoline initsiatiiv on seda olulisem, mida rohkem kogukonnad nõrgenevad ning riigipoolne abi jääb deklaratiivseks. Samas ei saa kultuur olla tegelikust elust, loodusest ja keskkonnast diskreetselt ära lõigatud fragment. See peab levima inimeste hulgas ning kanduma edasi ka noorte teadvusse ja tegevustesse. 

Need mõtted leidsid kajastamist ka sektsiooni töö kokkuvõttes. Töö toimus sõbralikus õhkkonnas suuremate tehniliste viperusteta. Osa võttis 42 inimest kohapeal ning 28 interneti vahendusel. Ettekannete järel leidsid aset arutelud, mis sektsiooni tööaega mõnevõrra pikendasid.

  • Kliimamuutuse mõju soome-ugri rahvaste elutegevusele
  • Kliimamuutus, mida see toob kaasa?
  • Paneeldiskussioon: mida me peaksime tegema muutuva kliima olukorras?

Moderaator Peep Mardiste (Tartus)

Looduskeskkonna muutustega seotu oli seekordsel soome-ugri rahvaste maailmakongressil traditsioonilise keele ja kultuuri kõrval n-ö uueks teemaks. Valdkond ise pole muidugi uus, ei globaalses ega ka soomeugrilises mastaabis. Teemaistungi konkreetsem rõhuasetus oli kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvaste elutegevusele.

Hübriidvormis kokkusaamisel on omad miinused, iga huvitava esinejaga ei saa pärast kohvipausil teemat edasi arutada, aga arutelud ja küsimuste-vastuste voor toimusid kõigele vaatamata. Esinejate poolelt olime kokku saanud mitmekesise seltskonna. Globaalsemat vaadet ja akadeemilisemaid mõtisklusi pakkus soomlanna Satu Hassi, kes on keskkonnateemadega kokku puutunud nii ministrina, Euroopa Parlamendi saadikuna kui ka hetkel Eduskunna liikmena. Väga lokaalset vaadet koos näidetega muutustest ümbritsevas looduses, samuti konkreetsete väljakutsetega vennasrahvastele esitasid vadjalanna Ekaterina Kuznetsova, hant Tatjana Merkušina ja komi Vladimir Elsakov.

Kõige huvitavamaks ja silmi avavamaks osaks kliimapaneelis olidki näited konkreetsetest muudatustest, mida kliima põhjarahvaste ellu toob. Kui globaalses mastaabis tähendavad kliimamuutused seda, et kusagil läheb jahedamaks, kusagil soojemaks, siis esimesena tabab kiire keskmise temperatuuri tõus just Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaalasid, sealjuures satuvad löögi alla paljud soome-ugri rahvad. Soojemate temperatuuride ja pehmemate talvedega kaasnevad muudatused veerežiimis ja taimestikus, mis teevad traditsioonilised tegevused, nagu karjatamine ja kalapüük, keerulisemaks. Muutuv kliima hakkab lisaks teistele teguritele sundima põhjaaladel elavatele soome-ugri rahvastele peale linnastumist ja võõrdumist traditsioonidest, kuna looduse rütmis elamine muutub üha võimatumaks.

Mitmest ettekandest jäi kõlama, et kuna meie võimuses pole enam kliimamuutusi vältida, tuleb edaspidi pöörata tähelepanu sellele, kuidas muutuvates loodusoludes hakkama saada. Ellujäämine ja toimetulek eeldavad aga tarkust ja läbimõeldud tegutsemist. Just sel põhjusel sai keskkonnaharidusest üks kliimapaneeli võtmeteemasid. Väga hea ettekande Eesti loodushariduse korraldusest tegi Liisa Puusepp. See tekitas huvi ja pälvis kiidusõnu.

Teemaistungi ettekannetest ja aruteludest koorus välja hulk sõnumeid ja soov need ka maailmakongressi lõppresolutsioonis vormistada. Rõhutati puutumatu looduse olulisust soome-ugri ja samojeedi rahvaste kultuurides ning nende igapäevase toidulaua katmises, samuti tunti muret väheneva liigirikkuse ja muutuvate maastike pärast. Olulise punktina nõuti põlisrahvaste endi kaasamist loodusressurssidega seotud otsustusprotsessidesse, mida ÜRO raames tuntakse EPIC (ingl Free, Prior and Informed Consent) põhimõtte järgimisena.

Traditsiooniline ajakirjandus – sotsiaalvõrgustikud

  • Traditsiooniline ajakirjandus
  • Sotsiaalvõrgustikud
  • Keeleressursid infotehnoloogias

Moderaator Marina Fedina (Komimaal), kaasmoderaator Sven-Erik Soosaar (Tartus). 

Algatuseks tutvustas Marina Fedina sektsiooni kava, mis koosnes seitsmest ettekandest. Sissejuhatava sõnavõtuga esines professor János Pusztay Ungarist. Tema sõnul on maailmakongresside temaatika 30 aasta jooksul sõltunud ajakohastest trendidest. Pusztay rõhutas, et keel on rahva eneseteadvuse säilimisel keskse tähtsusega ning rahvarõivad ja -tantsud ei saa seda kuidagi asendada. Keele kadumine viib rahva eneseteadvuse kadumiseni ning seejärel täieliku assimilatsioonini. Selle vältimiseks on vaja keeli arendada ja kõikides ühiskonna sfäärides kasutada, alates perest ja lõpetades erialaterminoloogiaga. Ainult neil keeltel, millel on ühiskonnas kõrge prestiiž ja mis on kasutusel hariduskeeltena, on lootust säilida. Ta tegi ettepanekuid, kuidas kaasaja ühiskondlikes tingimustes keelte elujõudu parandada ning soome-ugri keelte oskust laste ja noorte seas kasvatada.

Handikeelse ajalehe Hantõ Jasang toimetaja Uljana Danila ei saanud tervislikel põhjustel osaleda, kuid tema lühiettekande „Handi- ja mansikeelsetest massiteabevahenditest“ luges ette Marina Fedina.

Komide esindaja Inessa Orjol, kes on kirjastuse Komi Mu juhataja, tegi ülevaate ettevõtte tegevusest komikeelse ajakirjanduse väljaandmisel. 95% ettevõtte finantstuludest on riigieelarveline toetus ja vaid 5% omatulu. Komikeelset ajakirjandust suunatakse põhiliselt noortele. Selleks tehti uued kodulehed, end reklaamitakse erinevatel sotsiaalmeediaplatvormidel ja püütakse kajastada just noortele huvi pakkuvaid teemasid, samuti tehti ajalehest värviline ajakiri, mis ilmub küll harvemini, aga on sisukam ja mahukam kui ajaleht.

Võrokese Sulev Iva ettekanne käsitles võrokeelset Vikipeediat, selle koostamisel esile kerkinud probleeme ja nende lahendusi. Võrokeelsesse vabasse entsüklopeediasse saab kirjutada ka seto, mulgi ja tartu keeles. Praeguseks on seal juba üle 6000 artikli. Vikipeedia on sageli nii mõnegi väikese keele ainuke allikas, kust võib leida selles keeles tekste. Seal on korraldatud artiklivõistlus ja loodud võrokeelne Facebooki grupp. Palju uusi artikleid on aastate jooksul koostatud ka Tartu ülikooli võro keele kursuste raames. Probleemiks on, et paljud keeleoskajad ei kasuta endiselt veebi võimalusi. Vaja oleks võrokeelset nädalalehte ja vähemalt üht pikemat raadiosaadet, praegu ollakse eetris vaid viis minutit nädalas. Järgnenud arutelus tõstatas mari Vasli Nikolajev küsimuse, et Vikipeedias on väikekeeltel, nagu niidumari keel, probleeme terminoloogia ja neologismidega, mida kasutatakse tihti valesti ja millest inimesed aru ei saa. Sulev Iva sõnul võro keeles sellist probleemi pole tekkinud, kuid terminoloogiat oleks vaja arendada küll. Professor Pusztay tutvustas ungari keele näitel, kuidas terminoloogiat arendada ja probleemidest uute terminite juurutamisel üle saada. Kommentaaridega esinesid ka komi Aleksei Konjuhov ja mari Sergei Kaljagin, kes tegi ettepaneku kasutada neologismide juurutamiseks neid rohkem reklaamides.

Vepslane Pjotr Vassiljev rääkis vepsa fenomenist sotsiaalvõrgustikes. Ta väitis, et kuigi vepslasi on vähemaks jäänud ja mitmetes kaugemates külades puudub internetiühendus, on sotsiaalvõrgustike vepsa gruppides tuhandeid inimesi ning vepslased on üldse väga aktiivsed sotsiaalmeedia kasutajad. 

Vadjalaste esindajana astus üles Dmitrijs Ščegoļevs Lätist, kes rääkis kreevinite kultuuripärandi elustamise kogemustest nende kunagisel asualal Bauska linna ümbruses, kasutades tänapäeva sotsiaalmeedia võimalusi. 15. sajandil sinna asustatud vadjalased assimileerusid juba 19. sajandiks. Tänapäeval on hakatud aga kreevinite pärimuse ja kultuuri vastu huvi tundma. Nende projekt püüabki seda pärandit visualiseerida ja kreevinite kohta teavet levitada. Selleks loodi Kreevini valla (Krieviņu novads) bränd, mida reklaamitakse multimeedia, virtuaalreaalsuse ja sotsiaalvõrgustike kaudu. Loodi ka oma sümboolika lipu ja vapi näol ning rahvarõivad, mida esitleti Läti laulupeol. Nende tegevus on leidnud kajastamist Läti, Leedu ja isegi Venemaa meedias. Püütakse rekonstrueerida ja taas kasutusele võtta kreevini keelt. 

Läti ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits rääkis liivlastest, liivi keelest ja sellest, kuidas instituudis luuakse internetiplatvorme ja andmebaase, mis ühendaksid digitaalselt liivikeelsed tekstid, isikud, kohad ja ajaloolised esemed. Ta rääkis ka sellest, milliseid meetodeid kasutatakse keeleõppes ja liivi keele nähtavaks muutmisel avalikus ruumis liivlaste ajaloolisel asualal.

Marina Fedina ettekanne käsitles Komi vabariigi näitel keeletehnoloogia ja -ressursside kasutamist soome-ugri keelte arendamisel. Komi innovatiivsete keeletehnoloogiate keskus tegeleb komi keeleressursside arendamisega vastavalt vabariigi põhiseadusele ja riigikeelte seadusele, mis tagab komi keelele riigikeele staatuse. Ta tutvustas keskuse erinevaid projekte, mille tulemusel valminud materjalid ja andmebaasid on internetis kõigile huvilistele vabalt kättesaadavad. Pärast ettekandeid toimunud arutelul tehti mitu ettepanekut kongressi lõppresolutsioonis vormistamiseks.

Sektsioonis toimunud ettekanded ja neile järgnenud arutelud laiendasid meie teadmisi soome-ugri keelte arengutest infotehnoloogia ja massimeedia valdkonnas. Ühtekokku osales sektsiooni töös 28 inimest.

Soome-ugri rahvaste koostöös on üheks olulisemaks sündmuseks iga nelja aasta tagant toimuv maailmakongress, mida alates 1992. aastast korraldatakse järgemööda Venemaal, Ungaris, Soomes ja Eestis. 2020. aastal oleks pidanud ürituse läbiviimise kord olema taas Eesti käes ning 2016. aastal Lahtis toimunud kongressil kutsusidki eestlased kõiki järgmisele kokkusaamisele Eesti Rahva Muuseumi uude hoonesse Tartusse. Paraku sai üritus koroonapandeemia ja sellega seotud piirangute tõttu teoks aasta hiljem, 16.–18. juunil 2021.

Lisaks koroonaviiruse levikule, mille tõttu otsustas soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee kongressi läbi viia hübriidvormis, st veebis osalemise võimalusega, avaldasid korraldamisele mõju ka üha süvenevad poliitilised pinged. Konsultatiivkomitee tööst eemaldusid handid, udmurdid, marid ja mordvalased. Selle taga oli Venemaa juhtkonna vastuseis soome-ugri rahvaste ja nende kultuuriorganisatsioonide koostööle Eesti, Soome ja Ungariga. 

23. aprillil, vahetult enne järjekordset konsultatiivkomitee istungit, ilmus mitmete liikmete postkasti avaldus Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni (AFUN) presiidiumilt, milles märgiti, et soome-ugri liikumises on nende meelest hakanud ilmnema „destruktiivsed, selgelt politiseeritud tendentsid“. Need ilmnevat erinevates resolutsioonides ja teadetes soome-ugri rahvaste ning nende kultuuride halvenenud olukorra kohta Venemaal. Omariiklusega soomeugrilastele – eestlastele, soomlastele ja ungarlastele – heideti ette soome-ugri rahvaste küsimustes „kõiketeadvat“ hoiakut, mida käsitleti tungimisena Venemaa siseasjadesse. Maailmakongress loeti avalduses oma aja ära elanud ja ebavajalikuks koostöövormiks ning seetõttu ei pidanud AFUN Venemaa soome-ugri rahvaste osavõttu sellest otstarbekaks. Siinkohal olgu mainitud, et AFUNi näol on tegemist Venemaa Föderatsiooni toetatud riigitruu organisatsiooniga, mille tegevus aktiviseeriti 2005. aastal eesmärgiga saada Venemaa soome-ugri rahvaste rahvusliikumised ja rahvusvaheline koostöö oma kontrolli alla. Juba 2016. aastal Lahtis üritas AFUN kongressi õõnestada, taustaks Euroopa Liidu ja Venemaa suhete jahenemine pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal.

Mõni päev hiljem võttis soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee vastu pöördumise, kus kinnitati, et maailmakongressid on hõimurahvaste koostöö unikaalseks formaadiks, mille otstarbekust ja vajalikkust rõhutas ka Vladimir Putin oma eelmisele kongressile läkitatud tervituskõnes. Samuti väljendati lootust, et AFUNi seisukoht ei takista Venemaa soome-ugri ja samojeedi rahvaste delegatsioonidel VIII maailmakongressil osalemist. 

Kõik need pinged jätsid siiski oma jälje ja kongress toimus võrreldes esialgu planeerituga tagasihoidlikumas mahus. Nagu arvata oli, loobusid pärast AFUNi avaldust handid, marid, udmurdid ja mordvalased kongressil osalemast. Need, kes võtsidki „soovitust“ vaid soovitusena, said peagi tunda FSB ähvardusi ja ametkondlikku survet, mis sundis reisimõtetest loobuma. Kuna paljud delegaadid töötavad riiklikes kultuuri- ja haridusasutustes, oli hirm töökohtade kaotamise ja muude sanktsioonide ees suur ning Venemaa delegaadid osalesid seetõttu peamiselt veebi vahendusel. Need vähesed, kes kõigest hoolimata olid reaalselt kohale tulemas, saadeti Venemaa piiripunktidest tagasi põhjendusega, et soome-ugri maailmakongress pole COVID-19 tingimustes piiriületamiseks piisav põhjus. 

Sellele, et kongress ikka soome-ugri maailma rahvusvaheliseks sündmuseks kujuneks, aitasid tugevasti kaasa ungarlased. Delegatsiooni juhi Andres Bereczki sõnul oli ungarlaste ühine teadlik otsus tulla kohale võimalikult arvukas koosseisus, et anda nii oma panus maailmakongresside liikumise järjepidevuse püsimisse. Soomlased põhjendasid koju jäämist koroonaviirusega, kuigi reisipiiranguid juunikuus enam ei olnud ning suvisel ajal oli ka nakkuskordaja languses. Piirangute leevenemine tõi kongressile aga erakordselt palju eestlastest vaatlejaid. 

Kokku osales kongressil 124 delegaati, neist koha peal 34. Esindatud rahvaid oli 14: eestlased, soomlased, ungarlased, setod, karjalased, tverikarjalased, komid, liivlased, mansid, isurid, ingerisoomlased, vepslased, vadjalased,  saamid. Vaatlejaid oli 229.

Pidulik avapäev

Presidendid tervitasid kongressi

Alates 2000. aastal Helsingis toimunud suurkogust on maailmakongressid olnud Eesti, Soome ja Ungari presidentide kokkusaamise kohaks. 2008. aastal Hantõ-Mansiiskis osales ka toonane Venemaa president Dmitri Medvedev. Tartu kongressi eel tekitas suurt meediatähelepanu president Kersti Kaljulaidi visiit Moskvasse 2019. kevadel, mil ta kutsus isiklikult kongressile Venemaa Föderatsiooni presidenti Vladimir Putinit. 2021. aasta kevadeks oli siiski ilmselge, et Putin kongressi ei väisa.

Hoolimata ülimalt tihedast päevakavast (samal päeval viibis Eestis ka Rumeenia president) tuli Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid isiklikult kongressile kohale. Nagu paljudel osalejatel, olid temalgi seljas rahvarõivad. Kaljulaidi tervitus keskendus eeskätt soome-ugri rahvaste keeltele kui rahvusliku identiteedi olulistele mõjutajatele. „Enamikus on ju meie keeled väikesed ja püsib selge oht, et keelte kadudes kaob ka rahvuslik eripära, soov olla oma rahva esindaja ja kanda neid kultuurilisi väärtusi, mille juured ulatuvad sajandite taha,“ märkis president. Ta tõdes, et suurkeelte mõjul, pideva emakeelse hariduse survestamise ja keelekasutuse piiramise tõttu aheneb kiiresti osade soome-ugri rahvaste keele- ja kultuuriruum ning väheneb neid keeli rääkivate inimeste arv. „Suurel maa-alal hajutatud soome-ugri rahvastel aitab tänapäeval paremini suhelda ja koostööd korraldada ka infotehnoloogia. Kuid peame mõtlema sellele, kuidas kasutada tänapäevaseid tehnoloogiaid soome-ugri rahvaste keelte arendamiseks, nähtavaks tegemiseks ja populariseerimiseks,“ jätkas president. Kaljulaid avaldas lootust, et ÜRO välja kuulutatud põliskeelte dekaad aitab ohustatud keeli pideva tähelepanu all hoida. 

Soome president Sauli Niinistö avaldas oma videotervituses kahetsust, et pandeemiaolukorra tõttu ei saa ta isiklikult kaunis Tartu linnas viibida ning tõdes, et praegusel rahutul ajal vajatakse püsivust ja turvatunnet: „Oma kultuur, keel ja traditsioonid – need on asjad, mis loovad järjepidevust ning pakuvad elus pidepunkte.“ Kuigi tehnoloogiad loovad Niinistö sõnul uusi võimalusi koostööks ja suhete alalhoidmiseks, ei asenda need kunagi silmast silma kohtumisi. Kongressi teemadest tõstis ta esile kliimamuutused, sest osa soome-ugri rahvaid elab ju põhjaaladel, kus kliima soojeneb kolm korda kiiremini kui maakeral keskmiselt.

Ungari president János Áder alustas oma tervitust tsitaadiga Albert Einsteinilt: Igasugune rahumeelne inimestevaheline koostöö põhineb eelkõige vastastikusel usaldusel ning alles seejärel institutsioonidel nagu kohus ja politsei.“ Ta arvas, et 1992. aastal Komimaalt Sõktõvkarist alguse saanud maailmakongresside traditsiooni võis inspireerida just see mõte – loodi kongress ju heade kavatsustega, soovist arendada rahumeelselt koostööd sugulasrahvaste vahel. Áder kinnitas, et ungarlased ei võta soome-ugri koostööst osa mitte üksnes keelesuguluse pärast, vaid ka seetõttu, et nad tunnevad endid paljude soome-ugri rahvaste saatusekaaslastena: elab ju miljoneid ungarlasi rahvusvähemusena väljaspool Ungarit. President mainis oma kõnes ka Eesti ja Ungari geeniteadlaste koostöö tulemusi, mis kinnitavad, et kunagise Magna Hungariaaladelt pärinevate keskaegsete allikate põhjal loodud hüpotees Kama ja Volga jõe ääres asuvate inimeste kaugest sugulusest ungarlastega on leidnud nüüd ka geenivaramul põhineva kinnituse. 

Läti president Egils Levits ütles oma tervituses, et lätlased on olnud juba ammustest aegadest läänemeresoome rahvaste ‒ eestlaste ja liivlaste ‒ kaudu soome-ugri keelte ja kultuuridega seotud. „Üks arvuliselt väikseimaid soome-ugri rahvaid elab Lätis ning on osake neist algelementidest, millest moodustus tänapäeva läti keel ja kultuur. Liivi traditsioonid on olnud osaks Läti rahva identiteediloomest Euroopa kultuuriruumis,“ kinnitas Levits. Läti riigikeele seadus näeb ette liivi keele kui põliselanike keele säilitamise, kaitsmise ja arendamise. See tähendab, et riigil on kohustus ja vastutus liivi pärandit teadvustada ja uurida. „Ajalooline õiglus nõuab, et Läti identiteedi soome-ugri osa tugevneks tasakaalus selle lätipärase osaga,“ märkis Levits.

Hea tava kohaselt võtavad kongressidest osa ka kultuuriministrid. Loomulikult oli delegaate tervitama tulnud Eesti kultuuriminister Anneli Ott, kes rõhutas ürituse toimumiskoha ERMi erilist rolli eesti kultuuripärandi kandjana. Ungarist oli Tartusse saabunud sealse inimressursside ministeeriumi rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu asjade aseriigisekretär István Kovács. Tema kinnitas, et ungarlased kui soome-ugri keelepere kõige rahvarohkemad esindajad tunnevad vastutust nii väiksema rahvaarvuga keelesugulaste keelte ja kultuuride uurimise kui ka nende säilitamise eest: „Soome-ugri rahvaste huvi üksteise vastu johtub aastasadu tagasi kindlaks tehtud keelesuguluse faktist, ent isegi siis, kui jätaksime teaduslikult tõendatud keelesuguluse kõrvale, kohustaksid mitmesaja aastaga kogutud oskused ja teadmised meid esindama üksteist kõikjal, kus selleks on tarvidust.“ Soome värskelt ametisse astunud kultuuriminister Antti Kurvinen rääkis videokõnes, et Soome haridus- ja kultuuriministeerium on alustanud rahvusliku kultuuripärandi strateegia aastani 2030 koostamist, mis tähendab ka soome-ugri kultuuripärandi elujõulisena hoidmist laiemalt. Kurvinen kutsus noori fennougriste Soome haridusameti stipendiumi toel kogemusi omandama. 

Venemaa Föderatsioon andis aga mõista, et ei soovi täielikku „sildade põletamist“, saates kongressile kultuuriminister Olga Ljubimova videotervituse. Minister väitis, et soome-ugri rahvaste rahvusliku ja kultuurilise omapära säilitamine ning toetamine mängib Venemaa riiklikus kultuuripoliitikas erilist rolli. Elab ju seal enamik soome-ugri rahvaid, samuti kõik samojeedi rahvad.

Tartu linnapea Urmas Klaas märkis omalt poolt, et Euroopa kultuuripealinna 2024 juhtsõnumiks saab „Ellujäämise kunstid“, mille sisu ja tähendus kõlab just soome-ugri kultuuride kontekstis igati päevakohaselt.

Pidulik avaistung

Kongressi korralduse tegi tavapärasest keerukamaks selle läbiviimine hübriidvormis – mitusada inimest osales koha peal, teine osa aga võrgu kaudu. Keskenduda tuli sellele, et sünkroontõlkega ülekanded laitmatult toimiksid. Tõnu Seilenthal ja Andres Bereczki juhatasid kongressi tööd ERMis presiidiumilaua taga, Niina Sinkko aga veebi vahendusel. Üritustele tõid lisakoormuse veel terviseameti seatud piirangud: vaktsineerimisdokumentide kontrollimine, nakkusohutuse testimine jm. 

Proovikiviks oli avamise korraldamine nii, et selles oleks vaatamata kõigele maailmakongressidele omast pidulikkust ning et see peegeldaks kokkusaamisrõõmu, mis oleks tajutav ka ekraanidelt. Selleks palusime appi EMTA pärimusmuusika doktorantuuri ajal end tundliku lavastajana tõestanud Maria Korepanova ning teised kohalikud hõimurahvaste esindajad, kelle seas on hulgaliselt rahvamuusikaharrastajaid. Kuna Maria viibis enne kongressi kodus Udmurdimaal, sai kava esialgu läbi arutatud vaid veebi teel, proove hakati tegema alles ürituse eelõhtul. Hoolimata napist ettevalmistusajast õnnestus Marial kokku panna südamlik kompositsioon eesti, ingerisoome, liivi, mari, ersa, mokša, udmurdi ja komi rahvamuusikast, mille hulgas oli tervituslaule, laule koduarmastustest, aga ka pidulikke viise. Esinejad liitsid erinevaid põlvkondi. Tore oli, et üles astusid ja oma esitust nautisid ka noorema põlvkonna esindajad.

2004. aastal Tallinnas toimunud maailmakongressil sai alguse tava kuulata ära esindatud rahvaste tervitused. Lahti kongressil sellest küll ajapuudusel loobuti, ent Tartus tundus igati asjakohane komme taastada. Osad rahvad olid videosalvestused ette saatnud, teised lugesid või improviseerisid oma sõnavõtu kohapeal. Tervitama tuli ka mulkide esindus, kes loovutas soome-ugri kultuuripealinna tiitli koos selle sümboli Tsirguga kongressi ajaks Tartule. 

Plenaaristungi lõpus täitis ERMi silla-ala kammerkoori Collegium Musicale võimas hääl, kelle esituses kõlas valikkava Veljo Tormise kooritsüklist „Unustatud rahvad“. Avamise meeleolu võttis hästi kokku Tallinnas elav udmurditar: „Tundsin, et olen justkui ühes väga suures pulmas.“

Maailmakongressiga seotud sümbolid 

Soome-ugri rahvad on läbi aegade püüelnud koostöö poole. Teadmine ühistest keele- ja kultuurialgetest on muutunud osaks meie rahvuslikest identiteetidest. Juba Komi vabariigi pealinnas Sõktõvkaris 1992. aastal toimunud esimene soome-ugri rahvaste maailmakongress oli kantud just sellest mõttest.  Soome-ugri maailm vajab ühendavaid sümboleid ning üheks selliseks oli ka Eesti Posti välja antud ja maailmakongressile pühendatud postmark. Jaak Prozese sõnul sündis see idee tal juba Sõktõvkaris esimese maailmakongressi käigus. Kunstnik Riho Luuse kujundatud 90sendine mark vastab riigisisese lihtkirja tariifile. Postmarki trükiti kokku 30 000 eksemplari. Traditsiooniliselt ilmus koos margiga ka esimese päeva ümbrik ning infokaart.  Eesti Pank lasi aga kongressi puhul ringlusse erimündi. Soome-ugri rahvastele pühendatud mündil on kujutatud nüüdseks UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud kiviaegsetelt Äänisjärve kaljujoonistelt pärit kujutised: päike, põder, jahimees ja veelind. Mündi kujundasid Al Paldrok ja Madis Põldsaar. „See münt on pühendatud meie kui rahva juurtele. Eestlased on osa soome-ugri rahvastest, kel on peale keele ja geneetilise pärandi ka sarnane maailmataju. See tõik on tähendusrikaste sümbolite kaudu jäädvustatud peagi ringlusse jõudvatele kaheeurostele,“ ütles oma esitluses Eesti Panga president Madis Müller.

Teemaistungite päev

Maailmakongress tuleb kokku ennekõike sisuliseks tööks, et arutada soome-ugri rahvaste aktuaalseid probleeme. Pandeemiaaeg oli ka Venemaal elavaid soome-ugri rahvaid häälestanud veebiüleseks suhtluseks ning kongressi hübriidvorm pakkus suurepärase võimaluse end rahvusvahelisel foorumil kuuldavaks teha. Kongressi teisel tööpäeval läbi viidud ning üle ootuste osavõturohketes teemapaneelides käsitleti soome-ugri rahvaste olulisemaid väljakutseid: keele säilitamist ja järgmisele põlvele edasiandmist, kakskeelsuse problemaatikat, kliimamuutuste mõju ning meedia- ja kultuuriküsimusi. 

Kuidas valmis resolutsioon?

Maailmakongressi redaktsioonitoimkonna peamiseks ülesandeks on kongressi lõppdokumentide, eeskätt resolutsiooni koostamine ja vormistamine, mis seejärel kongressi poolt vastu võetakse. Iga rahva esindus valib/määrab toimkonda ühe esindaja, kes peab ühtlasi olema kongressi delegaat. Dokumentidesse saab täiendusi ja parandusi teha ainult redaktsioonitoimkond.

VIII maailmakongressi redaktsioonitoimkond oli erandlik selle poolest, et esmakordselt toimusid kõik istungid Zoomi vahendusel. Toimkonna töö takerdus hetkeks, kui selgus, et konsultatiivkomitees kokku lepitud toimkonna esimees Aleksei Konjuhov ei olnudki komide esinduse liige. Seetõttu valiti uueks esimeheks isur Dmitri Harakka-Zaitsev. Resolutsiooni eelnõu sai põhiosas valmis juba enne kongressi, kuid selle lihvimine jätkus ka kongressi ajal.

AFUNi rünnakutega seoses otsustati juba konsultatiivkomitees, et resolutsioonis rõhutatakse kongressi ja konsultatiivkomitee olulisust rahvadiplomaatia ja normikohase konstruktiivse dialoogi edendajatena, samuti nende seniseid positiivseid saavutusi.

Nagu tavaliselt oli toimkonnal kavas lisada resolutsioonile kongressi teemarühmade töö tulemused ja ettepanekud. Seda kavatseti teha 17. juunil pärast nende töö lõppu, samaaegselt dokumendi sõnastust viimistledes. Vahetult enne seda toimunud konsultatiivkomitee videoistungil olid esindatud pea kõik kongressil osalenud rahvad. Ometi oli redaktsioonitoimkonnas puudujaid ja esimehel Harakka-Zaitsevil oli võimalik ühenduses olla ainult nutitelefoni kaudu. Nii ei tulnud täiendavast tööst dokumentidega midagi välja. Seetõttu tõdeti resolutsiooni viimases lauses, et teemarühmade soovitused on resolutsiooni integraalne osa ja viimased parandused tehti juba olemasolevasse eelnõusse. Need sisestas toimkonna esimees oma internetiühenduseta sülearvutisse ja sõitis siis Kingissepa rajoonist toimivat võrguühendust otsima.

Et tööd ei olnud võimalik teha kahes keeles, valmiski vaid venekeelne tekst, mis õnnestus hilisõhtuks Tartusse läkitada. Kongressi lõppistungiks oli resolutsioon nagu kord ja kohus ka inglise keeles olemas ning maailmakongress võttis selle üksmeelselt vastu.

Mis veel toimus?

Palvused

Kongresside juurde kuulub ka hingetöö. Esimest korda toimus uurali ühispalvus Tallinnas 2004. aastal peetud IV maailmakongressi eel. Palvused peeti Saula Siniallikatel ja oikumeenilise jumalateenistusena Tallinna Jaani kirikus. 2008. aasta Hantõ-Mansiiski kongressil korraldasid kohalikud aga karupeied. Neid küll ametlikult välja ei kuulutatud, ent ometi osales seal üksjagu kaugemalt tulnud külalisi. 2016. aastal Lahti kongressi puhul korraldas Soome omausuliste ühendus Taivaannaula koostöös Eesti Maavalla Koja ning mari ja udmurdi omausu vaimulikega ühispalvuse Orimattila Pyhäjärve ääres.

Seekordse maailmakongressi avapäeva hommikul Tartus Toomemäel läbi viidud ühispalvusel kroonviiruse karantiini tõttu kaugemate rahvaste esindajaid ei osalenud. Ainus vadjalane, kel oleks olnud võimalik tulla, jäi samuti haigeks. Palvuse korra seadis Anzori Barkalaja, palveid lugesid Maavalla Koja vanem Madis Iganõmm ja kirjutaja Andres Heinapuu. Soomlaste palve luges Taivaannaula esindaja Patrick O’Rourke ja setode oma Evar Riitsaar. Toimus ühine pudrusöömaaeg ja regilaulude laulmine. Eest ütlesid mitmed, kõige rohkem aga Lauri Õunapuu, kes mängis palvusel ka torupilli.

Samal ajal toimunud oikumeenilise palvuse Tartu Jaani kirikus korraldas Eesti Piibliselts koostöös Eesti Kirikute Nõukogu liikmetega. Sellel teenisid eri konfessioonide vaimulikud, paljudes soome-ugri keeltes loeti piibli kirjakohti ja meieisapalvet. Sellelgi palvusel lauldi Kristjan Luhametsa eestlaulmisel kristliku sisuga regilaule. Lisaks ilmestas palvust marikeelsete lauludega Anna Makeev. Tervituskõne pidas piiskop Joel Luhamets, kes vaese Laatsaruse ja rikka mehe tähendussõna kaudu rõhutas, et tähtis on märgata oma hõimurahvaste muresid õigeaegselt, sest me vajame üksteise tuge ja osadust.

Kongressil jagus ka kultuuri

Kuigi kongressi sisuline töö toimus n-ö suletud uste taga ja sellest said osa vaid registreerunud delegaadid, oli korraldajate üheks sihiks tuua soome-ugri rahvad ja nende suurüritus lähemale ka kohalikele. Kultuuriprogrammist oli oodatud osa saama iga linnaelanik, kellele sugulasrahvaste käekäik korda läheb. Ja selliseid huvilisi on Tartus palju, asub ju veerand Fenno-Ugria Asutuse liikmesorganisatsioonidestki Tartu linnas. Kuna kongressi põhiline toimumiskoht ERM jäi kesklinnast eemale, said kongressi külalised Tartu vaimust osa just nimelt kultuurprogrammi kaudu. 

Väga suurejoonelisi plaane ei saadud ette teha, sest koroonaviiruse tõttu kehtisid avalikele üritustele kogu kevade vältel piirangud. Paar nädalat enne kongressi siiski selgus, et kultuuriüritused on taas lubatud. Lühikesest ettevalmistusajast hoolimata õnnestus kultuuriprogramm oivaliselt. 

Tartlaste seas populaarses alternatiivkinos Elektriteater näitasime kaht uhiuut dokumentaalfilmi ning kutsusime pärast seanssi filmiloojaid ja erinevate erialade inimesi mõtteid vahetama. Raputavaks ja üsna karmiks filmielamuseks oli Venemaa, Soome, Norra ja Eesti koostöös valminud „Ivanna elu“, mis pajatas neenetsi naisest, kes jätab põlise elatusala põdrakasvatuse ja suundub elama linna. Etnoloogide Laur Vallikivi ja Liivo Niglase ning produtsendi Marianna Kaadi vestlusest koorus välja palju huvitatavat neenetsite ja nende kultuuri kohta, aga ka see, kuidas dokumentalistide harjumuspärased hoiakud võivad põlisrahvaste eluolu jäädvustades komistuskiviks saada.

Otse montaažilaualt jõudis Tartusse ERRi teledokumentaal „Unustatud rahvaste jälgedes“, mis võttis kokku kammerkoor Collegium Musicale retked läänemeresoome rahvaste aladele. Film vahendas reisidel toimunud kohtumisi kohalike ja nende kultuuridega, aga ka elamuslikke hetki Tormise heliteostest, mille koor sedakorda helilooja sünnikodu lähistel Kõrvemaa metsades salvestas. Vestlusringis osalesid folkloristid Janika Oras, Madis Arukask, filmi konsultant Taisto Raudalainen ja toimetaja Ruth Alaküla. Mõlemad seansid tõid saali rohkelt huvilisi.

Kammerkoor Collegium Musicale andis kongressi avapäeval linnarahvale ja delegaatidele ka kontserdi. Ettevõtmine kandis nime „Lauleldus vabas õhtus“ ning selle vältel kulges üle paarisaja pealtvaataja Veljo Tormise tsükli „Unustatud rahvad“ laulude saatel koos lavastaja Margus Kasterpalu ja kooriga mööda Toomemäe nõlvu. Vabaõhukontsert õigustas end, see lasi madalamast viiruse leviku riskist tulenevalt ettekannet vabamalt nautida ja oli ülimalt emotsionaalne.

Soome-ugri rahvaste looduslähedusest andis tunnistust arutelu-simman „Soome-ugri mõtterännakud“, mille teise kongressipäeva õhtul viis Loodusmaja aias läbi noorteorganisatsioon Hõimulõimed. Moderaatoriks oli Britt-Kathleen Mere. Ekspeditsioonikogemusi soome-ugri rahvaste juurde jagasid Tõnu Seilenthal, Madis Arukask ja Tatiana Alõbina. Järgnesid uute väljaannete „Soome-ugri sõlmed 2020“ ja Eva Toulouze’i „Minu Udmurdimaad“ esitlused. Õhtu lõpetuseks esines noorteansambel Kännu Peal Käbi. 

Muidugi oli kongressiks põhjalikult valmistunud ka ERM: soome-ugri rahvaid käsitlevaid näitusi jagus pea igasse saali. Neist esinduslikem oli koostöös Peterburis asuva Venemaa etnograafiamuuseumiga koostatud fotonäitus „Rahvas – see tähendab inimesi“. Sinna olid valitud Venemaa 1867. aasta etnograafianäituseks tehtud ülesvõtted soome-ugri rahvastest, aga ka mõnevõrra hilisemad jäädvustused ekspeditsioonidelt. Väljas olid ka Rein Marani fotod Lennart Meri soome-ugri ekspeditsioonidelt, samuti Karolin Kruuse dokumentaalne fotonäitus „Soome-ugri naine“, mis kujutab Eestis elavaid soome-ugri naisi oma rahvarõivastes. Etnograafilisel ainesel põhinevaid väljapanekuid täiendasid Loit Jõekalda Karjala kaljujoonistel ja Kärt Summataveti soome-ugri rahvaste mütoloogial põhinevad isikunäitused. 

Et ka ekraani vahendusel kongressil osalejad kultuuriprogrammist ilma ei jääks, selle eest kandsid hoolt disainer Piret Puppart ja ehtekunstnik Kärt Summatavet. Viimase soome-ugri ainelise graafika ja joonistustega oli võimalik tutvuda ka veebikeskkonnas ning disainiprofessor Piret Pupparti juhendamisel valminud virtuaalnäitus „Tuleviku kaasavara“ andis ülevaate EKA moetudengite viimaste aastate etnograafilisest moeloomingust ja kultuuripärandi uutest kasutusvõimalustest. 

Nii linnarahvast kui ka kongressil osalejaid oli üritustel rohkesti, kontserdil 250−300 inimest, filmiseanssidel 40−60 inimest, aruteluõhtul umbes 70 inimest. Koroonaviiruse tõttu jäid küll ära kontserdid siseruumides, ent see tõi kaasa hoopis uued huvitavad esitusvormid, millel võiks olla tulevikku edaspidigi. 

Kokkuvõtteks

Ajal, mil soome-ugri rahvastele on ägedalt kaikaid kodaraisse loobitud, oleme me kõigest hoolimata visalt seda vankrit edasi vedanud ja uusi tegevusvorme leidnud. Veebiülene kongress ja hübriidvorm olid soome-ugri rahvastele kahtlemata väga vajalik kogemus. Suhtlus üle interneti ei tunne riigipiire ja just sellises ühistegevuses peitub uus võimalus.

Maailmakongressi lõpus tõdes presiidiumi esimees Tõnu Seilenthal: „Oluline on see, et kongress kõigest hoolimata ja igasuguste takistuste kiuste tõesti lõpuks toimus ning oli kõva tahet täis. Üks suurimaid saavutusi oli otsus korraldada ka järgmine, üheksas kongress. Kuigi järgmise kongressi asukoht on veel lahtine, loodame kõik, et maailm ei sulgu ning et see saab teoks.“

Selle raamatu valmimise ajaks on maailm seoses Venemaa Föderatsiooni Ukrainas alustatud sõjategevusele täielikult muutunud ja sulgumine on suurem, kui aimatagi oskasime. Võib arvata, et suhtlus soome-ugri maailmas jääb veebipõhiseks veel pikaks ajaks, kuid loodame, et Tartus toimunud maailmakongress andis mõtteid ja kogemusi, kuidas soome-ugri rahvaste olukorra üle muret tundvad ning kõigi rahvaste enesemääramise õiguse, põlisrahvaste, rahvusvähemuste ja inimõiguste alaseid rahvusvahelisi norme tunnustavad inimesed takistuste kiuste ühte saavad hoida. 

Artiklis on kasutatud lisaks teemaistungite (kaas)moderaatorite Madis Arukase, Peep Mardiste, Mart Rannuti ja Sven-Erik Soosaare kokkuvõtetele ka kongressi korraldustoimkonna liikmete Andres Heinapuu, Piret Kooli, Viia-Kadi Raudalaineni jt märkmeid. 

Kirjandus
  • Prozes, J. 2021. Soomeugrilaste maailmakongress poliitika ja viiruse küüsis. − GO Reisiajakiri nr. 4/2021
  • Rannut, M. 2021. VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress Tartus. − Hõimurahvaste Aeg, 1/2021
  • Soome-ugri rahvaste maailmakongress jõuab postmargile ja mündile. 2021. Omniva kodulehekülg, 14.06.