Materjalid

Moderaator Niina Sinkko (Soomes), kaasmoderaator Mart Rannut (Tartus).

Kongressi sektsioonis „Kodanikuühiskonna tegevus soome-ugri keelte säilitamisel ja arendamisel“ oli kõne all keelte ja rahvuslike identiteetide säilitamine ning kakskeelsus kui selleks sobivaim lahendus (ennekõike Venemaal), samuti vanemate roll ja vastutus vähemuskeele edasiandmisel järgmisele põlvkonnale. 

Praktilise poole pealt arutati MTÜde rolli ja võimalusi nende ülesannete täitmisel, samuti parimaid praktikaid soome-ugri keelte õpetamisel, mille näidistega oli võimalik tutvuda kohapeal toimunud näitusel. Kuulati ettekandeid ja lühisõnavõtte, arutleti ning väideldi. Kokku osales sektsiooni töös sadakond huvilist, osa kohapeal, osa veebis. Seda oli vähem kui eelmistel kordadel. Nimelt oli Venemaa piiranud valitsuse ja kohaliku tasandi riigiametnike, haridus- ja kultuurisüsteemis töötavate teadlaste, õppejõudude ning teenistujate osalemist kongressil. Seetõttu oli oluliselt vähem ka analüütilisi ettekandeid vähemusrahvaste haridussüsteemide rakendamise kohta. 

Põlisrahvaste ja vähemuste haridus ongi viimased paarkümmend aastat olnud järjest tugevneva riikliku ideoloogia ja nn Russkii mir’i (Vene maailm) surve all. See on põhjustanud järkjärgulise vähemuskeelte kasutusvaldkondade kahanemise ning ühtlasi nende keelte õppe- ja korpuse kvaliteedi languse. Tegu pole olnud vabatahtliku keelte hääbumise ja väljasuremisega, vastupidi. Nagu mitmes ettekandes märgiti, on pidev surve tulnud „ülalt“. See on väljendunud kaadripoliitikas ning väärtuste ja hoiakute kujundamisel − rahvuskeeli pehmelt öeldes ei väärtustata. Eriti märgatav on see suundumus hariduses ja rahvuspoliitikas, viimases MTÜde jõulise kontrollimise, väliskontaktide piiramise ja kruvide kinnikeeramise vormis. Sisuliselt on ainsaks keelte säilimise vahendiks jäänud mitteformaalne põlvkondadevaheline emakeele kasutus, mis aga ülejäänud venekeelsete funktsionaalsete valdkondade domineerimisel (haridus, riigitöö ja muud töökohad, teabevahetus, meelelahutus jm) pole osutunud piisavalt tõhusaks. Tihti on perede keelevahetuse põhjuseks olnud kolimine maalt linna, kus igapäevased vähemuskeelsed suhted puuduvad. Elujõulisem keelekeskkond on soome-ugri aladel säilinud veel külades, kus lapsed saavad omavahel vähemuskeeles suhelda. 

Põhiküsimus on ennekõike vähemuskeele staatuses ja funktsionaalsuses ning sellest lähtuvalt kõnelejate soovis samastuda. Siin on laiem tööpõld just kolmandal sektoril: erinevad MTÜd on tegutsenud pehme mõju levitajatena, tekitades huvi emakeeles vahendatud väärtuste vastu ning tutvustades oma rahva kuulsusi, olgu nad sportlased, näitlejad, poliitikud vm. Just konkreetsed elavad eeskujud, kellega tahetakse samastuda, on olnud heaks toeks positiivsete hoiakute kujundamisel emakeele ja kultuuri osas, ilma milleta ei säili ükski keel. Peamiseks takistuseks on siin olnud just stigmaatilised hoiakud väikeste keelte ja nende tuleviku suhtes, mida võrreldakse muidugi vene keele ning ideoloogilise Vene maailma kuvandiga. Mitmed kõnelejad märkisid valdava probleemina just sedalaadi eelarvamuste püsivust. 

Siinkohal olgu ära toodud mõned konkreetsed ümberlükkamist vajavad klišeed komi lastevanematele korraldatud praktiliselt seminarilt «Кыв поз» („Keelepesa“). Soome-ugri emakeele õpe takistavat vene keele täielikku omandamist ja kakskeelsuse eelistest rääkimine ei olevat seetõttu vastuvõetav. Soome-ugri emakeel on väidetavalt keerulisem ning selle õppimine nõudvat vene keelega võrreldes suuremat vaeva. Tüüpiliselt tuuakse näiteks käänete arvu soome-ugri keeltes, jättes samas nimetamata, milliseid vene keele grammatilisi kategooriaid neis keeltes ei esine ning mida pole seega tarvis õppida. Kõige levinum arusaam on, et vähemuskeele oskusega polevat lapsel midagi peale hakata. Selle asemel propageerib riik hoopis võõrkeeleõpet, mis jääb enamuses koolides nigelaks ning ununeb peagi. Suurem osa vanemaid lepib sellega, et soome-ugri kodus kasvavad lapsed vanemate lihtsast jutust aru saavad, ent ise seda keelt kunagi rääkima-lugema-kirjutama ei hakka. Mis keelt räägib siis järgmine põlvkond, on aga üsna ilmne. Vanemate puhul, kellest üks on rahvuskeele ja teine venekeelne, ei tule rahvuskeele kasutamine kõne allagi, väidetavalt tulevat sellele eelistada „pere harmoonilist elu“. Lisaks eelnimetatutele on ka puhtideoloogilisi common sense arusaamu, näiteks takistavat enda identifitseerimine emakeele ja rahvuse kaudu eneserealisatsiooni, piiravat edasisi karjäärivõimalusi ja arengut üldse. Kõiki neid müüte võetakse kahjuks vähemusrahvuste, aga eriti nende venekeelsete naabrite seas tõe pähe. Väärinfot levitatakse nii suuliselt, kirjavara vahendusel kui ka veebis.

Komid on venekeelse (ja -meelse) linnakeskkonna mõjule vastu seismiseks asutanud pereklubisid, kus nädalavahetusel isekeskis koos käiakse ja komi keeles suheldakse. Klubides on kindlad teemad, näiteks riigi-, kiriku- ja kohaliku rahvakalendri pühade tähistamine. Kõike korraldatakse meelelahutuslikult ja arendavalt, lastel on enamasti võimalik emakeeles suhelda ja esineda. Karjalased on omalt poolt koostanud koolitusvara paketi „ABČ. Luaji algu karjalakše“, mis koosneb praktilisest käsiraamatust ja kahest brošüürist ning on mõeldud vanematele koduses keskkonnas lastele karjala keele õpetamise juhendmaterjaliks. Raamat sisaldab ka juhiseid keelepesade korraldamiseks. Teisedki väikesed soome-ugri rahvad on välja andnud mitmeid keeleõppe trükiseid. Lisaks on soome-ugri keelte kasutust toetanud veebimaterjalide tootmine, omakeelne teatri- ja filmikunst ning mitmed seminarid, näitused, kursused ja konverentsid. Nii korraldati näiteks Hantõ-Mansiiskis seminar, mille tulemusena valmisid trükised handi ja mansi tavandist ja rahvajuttudest. 

Ka veebitöö laieneb aasta-aastalt, ületades mõnedel juhtudel osalejate ja jälgijate arvu poolest kohapealseid tegevusi. Näiteks Leningradi oblasti põhjaosas ja Karjala vabariigis, kus vepslasi ‒ peamiselt memmesid-taatisid ‒ on kokku kuue tuhande ümber, on vepsa materjale käinud võrgus uurimas tervelt 40 000 inimest, valdavalt noorema põlvkonna esindajad. Ilmselt on põhjuseks nn kolmanda põlvkonna fenomen, kus eelmises põlvkonnas kaduma läinud rahvus, keel ja kultuur on tekitanud järgnevas põlvkonnas uue huvi: otsitakse oma juuri, uuritakse kohanimesid, mütoloogiat jm. Kuigi ametlikult õigeusklikud, on vepslased, nagu suurem osa õigeusumaailmast, sünkretistliku maailmapildiga, kuhu mahuvad kenasti sisse kodu- ja metshaldjad, põllu- ja saunajumalad, aga ka kristliku usu elemendid koos igasugu maiste ning argiste arusaamadega. Toetust kõikidele neile vahvatele tegemistele on saadud M. A. Castréni Seltsilt, HTM hõimurahvaste programmilt ja mõningatel juhtudel ka kohapealt. Samas on MTÜde puhul mitmeid tüüpilisi piiranguid, nagu projektipõhisus, mis pärsib jätkusuutlikkust, ning tagasihoidlik märgatavus või pea kuuldamatu hääl meedias.

Oluliselt parem on olukord neil, kellel soome-ugri emakeel on riigikeeleks, isegi kui kõneleja ise elab võõrsil. Eeskuju pakub siin Ungari Vabariik, kes jagab toetust ja abi oma diasporaale, mida on kokku viie miljoni inimese jagu. Ungari vähemusharidust naaberriikides ja kaugemal korraldatakse tsentraalselt, koostatud on spetsiaalsed õpikud ning riik pakub õpetajatele vastavat koolitustuge.  

Meie tähelepanu on aina vähenevatele hõimukaaslastele suureks abiks ja toetuseks. Kokku on soome-ugri rahvaid järel ligi 30, keeli ehk rohkemgi, kuid riigirahvuste ehk eestlaste, soomlaste ja ungarlaste kõrval on kõiki teisi rahvaid vähem kui paar miljonit. Nendest mitmete edasine eksistents on kahtlasevõitu, kuna nii mõnedki soome-ugri emakeelt rääkivate vanavanemate lapselapsed on vaid passiivsed keeleoskajad, saades küll keelest aru, kuid ise enam ei räägita. 

Linnastuvas maailmas pole soome-ugri põlisrahvad saanud oma õigusi rakendada, sest Vene keskvõim seda lihtsalt ei võimalda. Emakeelsed koolid, ajalehed ja muu traditsiooniline meedia jääb ajalukku, ehkki samas on suuresti eraviisiliselt toimiv soome-ugri virtuaalmeedia jalad alla saanud. Väikerahvaste alavääristamine ja vaimne survestamine rahvusvabariikides on viinud ka sotsiaalse allakäiguni, kus rasketele majandusoludele ja töötusele lisaks vohab alkoholism. Paljud senised asualad on loodusreostuse, raiskava majanduse ning saaste tõttu muutunud elamiskõlbmatuks. Venemaa juhtkonnast pole siin eriti abi olnud, pigem vastupidi, näiteks väliskontaktide ja piiriülese osas on suhtumine järjest kahtlustavam. 

Mitmed esinejad väljendasid äärmuslikku muret praeguse olukorra pärast, kus soome-ugri keelte kõnelejate arv drastiliselt väheneb. Eriti teeb muret keele vähene ülekandumine järgnevale põlvkonnale. Juhiti tähelepanu, et lapse sündides on keele väärtustamise alustamisega juba hiljaks jäädud, see peaks vanematel olema omandatud juba enne. Igapäevase rahvuskeelse keskkonna kujundamine ja säilitamine rohujuuretasandil ning ka meelelahutuse kaudu on erakordselt oluline. See kõik ei asenda aga kuidagi emakeelset haridust, mille säilitamine on keeruline, aga vajalik – muidu jääb keelekasutus vaid võlts-folkloorse pesni i pljaski tasemele. Vaja on emakeelset lugemis- ja kirjutamisharjumust. Lisaks on tarvis kasutada julgemalt veebi võimalusi, seda nii materjalide kogumisel, õpetamisel, meedia tegevustes kui ka info- ja sotsiaalvõrgustikes. Siin on eriti kohane rakendada soome-ugri noorsugu.

Eelnevate tegevuste abistamiseks on vaja pikaajalisi konkreetseid regionaalseid programme, mida toetaksid rahaliselt ja administratiivselt just võimuorganid, sest nende kohus on tagada vähemusrahvaste õigused. Ei saa piirduda vaid mõne õpiku või aimetrükisega, vaja on emakeelset haridust kõrgtaseme spetsialistideni välja, rahvuskeelseid töökohti meedias, riiklikus ja sotsiaalsfääris. Kohaliku vähemuskeele oskus peab saama tööturul eeliseks. 

Soome-ugri maailm läbib identiteedikriisi ja emakeele kõnelejate arvu järsu vähenemisega otsingute perioodi. Kuhu jõuame välja järgmiseks kongressiks? 

Moderaator Ildikó Lehtinen (Soomes), kaasmoderaator Madis Arukask (Tartus) 

Sektsioonis tõi Ildikó Lehtinen sissejuhatavalt välja peateemad ning käsitletavad probleemid, milleks on looduse ja loodusliku mitmekesisuse säilitamise vajadus kultuuride eluspüsimiseks. Selle tähtsust ei tohiks valitsusasutuste, seadusandluse, teadusuuringute, hariduse jm tagatava toe kõrval alahinnata. Samuti on tänapäeva soome-ugri väikeste kultuuride või diasporaade säilimisel oluline linnanoorte side oma esivanemate traditsioonilise kultuuriruumiga, oluline koht on sealjuures nüüdisaegsel meedial. Soome-ugri kultuuride tundmaõppimisel ja populariseerimisel on tänapäeval oma roll ka etnoturismil. Veel mainis Lehtinen kultuurilise omastamise temaatikat – koloniaalset suhtumist põlisrahvaste pärandisse ning selle ebaausat, ebaproportsionaalset või asjatundmatut ärakasutamist suurkultuuride poolt. Nende mõtete saatel algaski sektsiooni töö.

Esimesena kõneles Aivar Ruukel ühepuupaatide ehitamise ja kasutamise traditsioonist ning selle taaselustamisest Soomaal, samuti nende sõiduvahendite kasutamisest loodusturismis ning paikkonna identiteedi hoidmisel. Traditsiooniliste ühepuupaatide levik ka teiste hõimurahvaste juures pakub hea võimaluse koostööks soome-ugri pärandturismi foorumi raames ning ka väljaspool seda. Looduses liikumine toob esivanemate kultuuri lähemale ning teeb selle käegakatsutavalt mõistetavaks. 

Zsófia Sziráki ja Eszter Ruttkay-Mikliáni veebi teel peetud ettekanne keskendus uue näituse loomisele ungari fennougristi Antal Reguly (1819–1858) majamuuseumis Zirci linnas Ungaris. Peatuti ka sellel, kui oluline on kasutada kaasaegseid museoloogilisi võimalusi ja praktikaid, vahendamaks tänapäeva inimesele seda etnograafilist reaalsust, mida Reguly oma uurimistöös soome-ugri rahvaste juures koges ning tutvustamaks soome-ugri kultuure laiemalt. Kuna kultuur ei püsi elusana mitte staatiliste ekspositsioonide abil, vaid ikka avatud interaktsioonis, tuleb seda igakülgselt arvestada ka muuseumitöös. Diskussioonis tuli välja soome-ugri väikerahvaste kultuuride esitamise olulisus nende rahvaste endi jaoks nii Eesti, Soome kui ka Ungari muuseumides.

Budapesti etnograafiatudeng Virág Rádóci kõneles oma ettekandes ungari noorte soome-ugri tajust ning sellest, kuidas selle teemaga üldse sidet luua. Enda kogemusele tuginedes rõhutas ta rahvamuusika rolli selles. Jutuks tuli meedia olulisus ning massimeedia ebasoodne mõju selles protsessis. Ettekande viimane osa oli pühendatud rahvuslike traditsioonide püsimisele rahvusfestivalide korraldamise kaudu. Ettekandja tõi näiteks Budapesti lähedal asuva Vecsési linna, mille algupärane elanikkond koosnes švaabidest. Festivalidel on oluline koht nii gastronoomial, muusikal, tantsul kui ka rahvariietel. 

Rahvariiete teemal kõneles ka Anu Randmaa Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidust. Ta andis ülevaate eesti traditsioonliste rahvariiete mitmekesisusest. Ettekande tuumaks oli aga rahvariiete valmistamise ja kandmise taassünd tänapäeval, mida toetavad mitmed õppeasutused ja muud institutsioonid. Eestis on rahvariiete või nende stiliseeringute kandmine avalikel üritustel päris populaarne, see seob inimest tema päritolu- või kodukohaga ning väljendab identiteeditunnet laiemalt.

Tarja Kupiainen Karjala rakenduskõrgkoolist rääkis veebi vahendusel sellest, kuidas traditsioonid leiavad kasutust turismitööstuses ning rahvuslikus identiteediloomes laiemalt. Folkloristina oli tema huviväljas eepose „Kalevala“ kasutamine Soomes. Konkreetse näitena tõi ta välja hotelli Lietsu Joensuus, millele omanikud on andnud traditsioonilisi vahendeid kasutades iselaadse Karjala hõngu. Hotell „jutustab“ lugu, kuhu on haaratud „Kalevala“ mütoloogia, traditsiooniline loitsumaailm ning kiigekultuur. Nii muutubki moodne majutusasutus justkui külakogukonna traditsiooniliseks kokkusaamiskohaks kiigel.

Järgmised kaks ettekannet pidasid Eestis elavad soomeugrilased. Ljudmila Yamurzina kõneles mari traditsioonilise tikandi uuest elust Tallinna Mari Seltsis kolme naisliikme loomingu näitel. Tikandites esinevad arhailised sümbolid on jõudnud ka kaasaegsetele esemetele, nagu kikilipsud, helkurid, akvarellmaalid jm, rääkimata tavapärasematest riideesemetest. See kõik on sündinud kodumaast eemal, omalaadsetel identiteediotsingutel. Samas tõdes Jamurzina, et sel moel end kultuuriliselt vabalt väljendades on Eestis viibides kergem end marina tunda. 

Pikaajalistele välitöödele Põhja-Udmurtias ning hiljuti EMTAs kaitstud doktoritööle põhinedes kõneles Maria Korepanova bessermanide iselaadsest asemantilisest laulužanrist krež. Ettekandja väljendas soovi tutvustada ka edaspidi selle väikse etnilise rühma unikaalset traditsiooni ning seeläbi ka kogu rahvast. Muusika pakub niisiis hea võimaluse avada uusi uksi ka soome-ugri rahvaste populariseerimisel. Samuti on oluline soome-ugri rahvaste ja kultuuride teaduslik uurimine.

Svetlana Popova Hantõ-Mansiiskist rääkis veebi vahendusel Pjotr Šeškinist (1930—1981), kelle 90. sünniaastapäeva 2020. aastal tähistati. Tegemist oli vürstisoost mansi puutöömeistri ja kultuurikandjaga, kelle puust ja ka luust valmistatud kujukestes väljendub põhjarahvaste elu-olu ning loodus oma mitmekesisuses ja detailirohkuses. Šeškin valmistas elu jooksul üle 200 pisiplastika, mis asuvad tänapäeval erinevates muuseumides. Tema töid on eksponeeritud näitustel nii kodu- kui ka välismaal. Tegemist oli mitmekülgse loovisikuga, kelle huvide hulka kuulus pärimuse talletamine ning etnograafiliste esemete kogumine, kuid kelle pärand on siiani terviklikult läbi töötamata. Šeškini töö on olnud eesti ja ungari uurijate jaoks oluline ning tema kogutud muinasjutte on eesti keeles ilmunud sarjas „Saja rahva lood“. Iseäranis väikerahvaste mõõtkavas on sellised väljapaistvad isikud nii vaimse teejuhi kui ka omakultuuri väljaspool tutvustajatena väga tähtsad.

Viimasena kõneles Eszter Villányi Austrias Burgenlandi piirkonnas elavate ungarlaste seltsielust. See ala oli varem Ungari riigi läänepiirkond. Tänapäeval ühendab sealseid ungarlasi kultuuriline seltsitegevus. Korraldatakse erinevaid keelekursusi, lastelaagreid ning viiakse läbi muid üritusi. Tegutsevad tantsurühmad ja muusikakoosseisud, sealhulgas laulukoor, mida Eszter ise juhatab. Võib öelda, et tegevus on intensiivne ja mitmepalgeline, et hoida alal ungari keelt ja kultuuri väljaspool emamaad. Loomulikult poleks kogu tegevus mõeldav Ungari riigi toetuse ja tähelepanuta, mis viimastel aegadel on paraku langemas. See tähendab aga vabatahtliku töö lisandumist. Ent institutsionaalne tugi ja isiklik initsiatiiv peavadki käima käsikäes, kui jääb vaid üks, muutub olukord problemaatiliseks.

Peetud ettekannetes kordusid järgmised teemad. Traditsioonilise kultuuri või selle elementide vahendamine ja üle toomine kaasaega, seda nii kunstimeistrite töös kui ka üldisemates hobitegevustes või meelelahutuses. Soome-ugri maailm on sageli killustunud diasporaadeks, aga ka vähemusrühmadeks iseendi kodumaal, mistõttu jagus ettekannetes vaadet sellele, kuidas kujunenud oludes ellu jääda ja oma identiteeti hoida. Mida väiksem on rahvas, seda enam vajab ta rahvuse enda seest või ka väljastpoolt tulnud tarmukate üksikisikute panust, olgu need kunstnikud, uurijad või muud populariseerijad. Taoline initsiatiiv on seda olulisem, mida rohkem kogukonnad nõrgenevad ning riigipoolne abi jääb deklaratiivseks. Samas ei saa kultuur olla tegelikust elust, loodusest ja keskkonnast diskreetselt ära lõigatud fragment. See peab levima inimeste hulgas ning kanduma edasi ka noorte teadvusse ja tegevustesse. 

Need mõtted leidsid kajastamist ka sektsiooni töö kokkuvõttes. Töö toimus sõbralikus õhkkonnas suuremate tehniliste viperusteta. Osa võttis 42 inimest kohapeal ning 28 interneti vahendusel. Ettekannete järel leidsid aset arutelud, mis sektsiooni tööaega mõnevõrra pikendasid.

Moderaator Peep Mardiste (Tartus)

Looduskeskkonna muutustega seotu oli seekordsel soome-ugri rahvaste maailmakongressil traditsioonilise keele ja kultuuri kõrval n-ö uueks teemaks. Valdkond ise pole muidugi uus, ei globaalses ega ka soomeugrilises mastaabis. Teemaistungi konkreetsem rõhuasetus oli kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvaste elutegevusele.

Hübriidvormis kokkusaamisel on omad miinused, iga huvitava esinejaga ei saa pärast kohvipausil teemat edasi arutada, aga arutelud ja küsimuste-vastuste voor toimusid kõigele vaatamata. Esinejate poolelt olime kokku saanud mitmekesise seltskonna. Globaalsemat vaadet ja akadeemilisemaid mõtisklusi pakkus soomlanna Satu Hassi, kes on keskkonnateemadega kokku puutunud nii ministrina, Euroopa Parlamendi saadikuna kui ka hetkel Eduskunna liikmena. Väga lokaalset vaadet koos näidetega muutustest ümbritsevas looduses, samuti konkreetsete väljakutsetega vennasrahvastele esitasid vadjalanna Ekaterina Kuznetsova, hant Tatjana Merkušina ja komi Vladimir Elsakov.

Kõige huvitavamaks ja silmi avavamaks osaks kliimapaneelis olidki näited konkreetsetest muudatustest, mida kliima põhjarahvaste ellu toob. Kui globaalses mastaabis tähendavad kliimamuutused seda, et kusagil läheb jahedamaks, kusagil soojemaks, siis esimesena tabab kiire keskmise temperatuuri tõus just Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaalasid, sealjuures satuvad löögi alla paljud soome-ugri rahvad. Soojemate temperatuuride ja pehmemate talvedega kaasnevad muudatused veerežiimis ja taimestikus, mis teevad traditsioonilised tegevused, nagu karjatamine ja kalapüük, keerulisemaks. Muutuv kliima hakkab lisaks teistele teguritele sundima põhjaaladel elavatele soome-ugri rahvastele peale linnastumist ja võõrdumist traditsioonidest, kuna looduse rütmis elamine muutub üha võimatumaks.

Mitmest ettekandest jäi kõlama, et kuna meie võimuses pole enam kliimamuutusi vältida, tuleb edaspidi pöörata tähelepanu sellele, kuidas muutuvates loodusoludes hakkama saada. Ellujäämine ja toimetulek eeldavad aga tarkust ja läbimõeldud tegutsemist. Just sel põhjusel sai keskkonnaharidusest üks kliimapaneeli võtmeteemasid. Väga hea ettekande Eesti loodushariduse korraldusest tegi Liisa Puusepp. See tekitas huvi ja pälvis kiidusõnu.

Teemaistungi ettekannetest ja aruteludest koorus välja hulk sõnumeid ja soov need ka maailmakongressi lõppresolutsioonis vormistada. Rõhutati puutumatu looduse olulisust soome-ugri ja samojeedi rahvaste kultuurides ning nende igapäevase toidulaua katmises, samuti tunti muret väheneva liigirikkuse ja muutuvate maastike pärast. Olulise punktina nõuti põlisrahvaste endi kaasamist loodusressurssidega seotud otsustusprotsessidesse, mida ÜRO raames tuntakse EPIC (ingl Free, Prior and Informed Consent) põhimõtte järgimisena.

Moderaator Marina Fedina (Komimaal), kaasmoderaator Sven-Erik Soosaar (Tartus). 

Algatuseks tutvustas Marina Fedina sektsiooni kava, mis koosnes seitsmest ettekandest. Sissejuhatava sõnavõtuga esines professor János Pusztay Ungarist. Tema sõnul on maailmakongresside temaatika 30 aasta jooksul sõltunud ajakohastest trendidest. Pusztay rõhutas, et keel on rahva eneseteadvuse säilimisel keskse tähtsusega ning rahvarõivad ja -tantsud ei saa seda kuidagi asendada. Keele kadumine viib rahva eneseteadvuse kadumiseni ning seejärel täieliku assimilatsioonini. Selle vältimiseks on vaja keeli arendada ja kõikides ühiskonna sfäärides kasutada, alates perest ja lõpetades erialaterminoloogiaga. Ainult neil keeltel, millel on ühiskonnas kõrge prestiiž ja mis on kasutusel hariduskeeltena, on lootust säilida. Ta tegi ettepanekuid, kuidas kaasaja ühiskondlikes tingimustes keelte elujõudu parandada ning soome-ugri keelte oskust laste ja noorte seas kasvatada.

Handikeelse ajalehe Hantõ Jasang toimetaja Uljana Danila ei saanud tervislikel põhjustel osaleda, kuid tema lühiettekande „Handi- ja mansikeelsetest massiteabevahenditest“ luges ette Marina Fedina.

Komide esindaja Inessa Orjol, kes on kirjastuse Komi Mu juhataja, tegi ülevaate ettevõtte tegevusest komikeelse ajakirjanduse väljaandmisel. 95% ettevõtte finantstuludest on riigieelarveline toetus ja vaid 5% omatulu. Komikeelset ajakirjandust suunatakse põhiliselt noortele. Selleks tehti uued kodulehed, end reklaamitakse erinevatel sotsiaalmeediaplatvormidel ja püütakse kajastada just noortele huvi pakkuvaid teemasid, samuti tehti ajalehest värviline ajakiri, mis ilmub küll harvemini, aga on sisukam ja mahukam kui ajaleht.

Võrokese Sulev Iva ettekanne käsitles võrokeelset Vikipeediat, selle koostamisel esile kerkinud probleeme ja nende lahendusi. Võrokeelsesse vabasse entsüklopeediasse saab kirjutada ka seto, mulgi ja tartu keeles. Praeguseks on seal juba üle 6000 artikli. Vikipeedia on sageli nii mõnegi väikese keele ainuke allikas, kust võib leida selles keeles tekste. Seal on korraldatud artiklivõistlus ja loodud võrokeelne Facebooki grupp. Palju uusi artikleid on aastate jooksul koostatud ka Tartu ülikooli võro keele kursuste raames. Probleemiks on, et paljud keeleoskajad ei kasuta endiselt veebi võimalusi. Vaja oleks võrokeelset nädalalehte ja vähemalt üht pikemat raadiosaadet, praegu ollakse eetris vaid viis minutit nädalas. Järgnenud arutelus tõstatas mari Vasli Nikolajev küsimuse, et Vikipeedias on väikekeeltel, nagu niidumari keel, probleeme terminoloogia ja neologismidega, mida kasutatakse tihti valesti ja millest inimesed aru ei saa. Sulev Iva sõnul võro keeles sellist probleemi pole tekkinud, kuid terminoloogiat oleks vaja arendada küll. Professor Pusztay tutvustas ungari keele näitel, kuidas terminoloogiat arendada ja probleemidest uute terminite juurutamisel üle saada. Kommentaaridega esinesid ka komi Aleksei Konjuhov ja mari Sergei Kaljagin, kes tegi ettepaneku kasutada neologismide juurutamiseks neid rohkem reklaamides.

Vepslane Pjotr Vassiljev rääkis vepsa fenomenist sotsiaalvõrgustikes. Ta väitis, et kuigi vepslasi on vähemaks jäänud ja mitmetes kaugemates külades puudub internetiühendus, on sotsiaalvõrgustike vepsa gruppides tuhandeid inimesi ning vepslased on üldse väga aktiivsed sotsiaalmeedia kasutajad. 

Vadjalaste esindajana astus üles Dmitrijs Ščegoļevs Lätist, kes rääkis kreevinite kultuuripärandi elustamise kogemustest nende kunagisel asualal Bauska linna ümbruses, kasutades tänapäeva sotsiaalmeedia võimalusi. 15. sajandil sinna asustatud vadjalased assimileerusid juba 19. sajandiks. Tänapäeval on hakatud aga kreevinite pärimuse ja kultuuri vastu huvi tundma. Nende projekt püüabki seda pärandit visualiseerida ja kreevinite kohta teavet levitada. Selleks loodi Kreevini valla (Krieviņu novads) bränd, mida reklaamitakse multimeedia, virtuaalreaalsuse ja sotsiaalvõrgustike kaudu. Loodi ka oma sümboolika lipu ja vapi näol ning rahvarõivad, mida esitleti Läti laulupeol. Nende tegevus on leidnud kajastamist Läti, Leedu ja isegi Venemaa meedias. Püütakse rekonstrueerida ja taas kasutusele võtta kreevini keelt. 

Läti ülikooli liivi instituudi direktor Valts Ernštreits rääkis liivlastest, liivi keelest ja sellest, kuidas instituudis luuakse internetiplatvorme ja andmebaase, mis ühendaksid digitaalselt liivikeelsed tekstid, isikud, kohad ja ajaloolised esemed. Ta rääkis ka sellest, milliseid meetodeid kasutatakse keeleõppes ja liivi keele nähtavaks muutmisel avalikus ruumis liivlaste ajaloolisel asualal.

Marina Fedina ettekanne käsitles Komi vabariigi näitel keeletehnoloogia ja -ressursside kasutamist soome-ugri keelte arendamisel. Komi innovatiivsete keeletehnoloogiate keskus tegeleb komi keeleressursside arendamisega vastavalt vabariigi põhiseadusele ja riigikeelte seadusele, mis tagab komi keelele riigikeele staatuse. Ta tutvustas keskuse erinevaid projekte, mille tulemusel valminud materjalid ja andmebaasid on internetis kõigile huvilistele vabalt kättesaadavad. Pärast ettekandeid toimunud arutelul tehti mitu ettepanekut kongressi lõppresolutsioonis vormistamiseks.

Sektsioonis toimunud ettekanded ja neile järgnenud arutelud laiendasid meie teadmisi soome-ugri keelte arengutest infotehnoloogia ja massimeedia valdkonnas. Ühtekokku osales sektsiooni töös 28 inimest.