Ersad

Nimetused

Venekeelset etnonüümi mordva on kasutatud kahe etnilise rühma – ersade ja mokšade ühisnimetusena. Vene keele vahendusel on see pruuk levinud ka teistesse keeltesse. Ersad ise on end tavaliselt nimetanud vastavalt ersadeks (erza, erzä).

Ersasid ja mokšasid on nende kultuuride läheduse tõttu nimetatud ka siiami kaksikuteks. Nad ise ütlevad: “Oleme ühe pea, kuid kahe suuga rahvas”.

Asualad

Ersade asualad paiknevad suuremate või väiksemate saarekestena venelaste, tatarlaste, tšuvaššide ja baškiiride asustusalade vahel Okaa-Volga vaheliselt alalt Siberini.

Keel

Soome-ugri rahvastest just ersasid tabasid eriti suured repressioonid, hukati praktiliselt kogu nende intelligents. Seetõttu, ent samuti suure hajutatuse tõttu, on nende keel ja kultuur praegu suhteliselt raskes olukorras, kuigi oma rahvaarvult nad on koos mokšadega ungarlaste ja soomlaste järel kolmandad, edestades ka eestlasi.

Kirjakeel loodi vene tähestiku alusel ersadel 1925. aastal ja mokšadel 1933. aastal. Veel eelmisel sajandi lõpul kasutasid ersad-mokšad mitmesuguste teadete edasiandmiseks omapäraseid mõistekirja märke.

Religioon

Pärast Kaasani vallutamist 1552. aastal jäid ersad Vene riigi alluvusse. Algas vägivaldne vene õigeusku pööramine. Vana omausu sugemeid on siiski säilinud tänaseni.

Olulised on hiies toimuvad külapalvused põllutööde alguse ja lõpu puhul ning ikalduste ja epideemiate korral. Kui inimesed tunnevad, et ei suuda üleloomulike jõududega ühendust ise võtta, paluvad nad abi arbujatelt. Paljud ersade-mokšade jumalad on naissoost ja nende nimed koosnevad kahest osast: esimene pool näitab jumaluse mõjupiirkonda, teine pool on ava  (eesti keeles ‘ema, naine’): Moda-ava (Maaema), Vir-ava (Metsaema), Ved-ava (Veeema), Varma-ava (Tuuleema), Tol-ava (Tuleema), Kudo-ava (Koduema).

Rahvakunst

Ersade rahvarõivad ja laul on väga lähedased setu riietusele ja laulule. Sellele osutas tähelepanu juba Lennart Meri oma filmis “Linnutee tuuled”. Nende puunikerduskunstist aga leiab ühesuguseid päikeseratta ja hobusepea motiive kasvõi Saaremaa õllekappadel. Rahvariiete ja muu käsitöö ornamentides oli armastatud värv punane, millega liideti kollast ja sinist.

Ersa tuntuim kunstnik on puuskulptuure ja pronkskujusid verminud ersa skulptor Stepan Erzja (Stepan Nefjodov, 1876-1959), kes elas aastatel 1926–1950 Argentinas. Puuskulptuuri-traditsioon õitseb Mordvas tänapäevani, vendade Rjabovite eestvõttel on tööd alustanud puutöökool.

Tänapäev

Ersa kultuuri taasärkamine toimus 90ndate alguses, kui taastati suured rahvapalvused, mida nimetatakse Rasken Osks, kus ozks tähendab palumist. Palvustel näidatakse rahvale vanu kombeid, tuletatakse meelde kuulsaid ersa rahva inimesi, lauldakse ja tantsitakse. Selle kaudu kinnitatakse nii enestele kui teistele, et erzjanj kelj ‘ersa keel’ ja erzjanj melj ‘ersa meel’ on ikkagi veel olemas.

Rahvusvahelise tuntuse on ersa rahvale toonud rahvamuusikaansambel Toorama. Ersade ja mokšade rahvamuusikas on palju ühiseid jooni setu lauluga.