Print Friendly

Isurid


Nimetused

Rahva enesenimetus on inkeroine või ižora, karjalain ning üldistavalt maaväki. Sõna isur võib olla pärit Neeva lisajõe venekeelsest nimest ižora, millele vastab läänemeresoome nimi inkeri.

Vanemas eesti traditsioonis on isureid ka ingerlasteks nimetatud. Soomes peetakse isureid üldiselt õigeusklikeks ingerisoomlasteks, Venemaal ja NSV Liidus on aga isurite ja ingerisoomlaste vahel alati vahet tehtud ning peale II maailmasõda levis see vahetegemine kindlamalt ka Eestis.

Asuala

Isurid on koos vadjalastega Ingerimaa põlisasukad. Ingerimaa on Narva jõe ja Laadoga järve vahele jääv 15 000 km2 suurune ala. Isurid elavad mõnedes Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades Lauga jõe alamjooksul, Kurgola ja Soikkola poolsaartel ning Hevaha (Kovaši) jõgikonnas. Administratiivselt kuuluvad nende asualad Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajooni.

Arvukus

Isurite rahvaarv on vastavalt Venemaa 2010. aasta loendusele 266 inimest. 2002. aastal oli isureid 327, vähenemine on 13%. Isuri keele oskajaid on aga selle ajaga vähemaks jäänud 66% – 2002. aastal oli isuri keele rääkijaid 362, 2010. aastal 123.

2002. aasta seisuga elas 177 isurit Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. 53,1% Leningradi oblasti ja Peterburi isuritest rääkis isuri keelt emakeelena. 1989. aastal elas Venemaal 449 isurit, kellest 41,9% pidas oma emakeeleks isuri keelt.

Keel

Isuri keel kuulub koos soome, karjala ja vepsa keelega läänemeresoome keelte hulka, lähimad keeled on aunusekarjala ja soome keele idamurded. Isuri keel, karjala keele päriskarjala murre ja soome keele idamurded pärinevad ühisest algkeelest, mida nimetatakse muinaskarjala keeleks.

Isuri keel jaotub neljaks peamurdeks: soikkola, hevaha (heva), alamluuga ja oredeži murre. Esimest kõneldakse peamiselt Soikkola poolsaarel, teist Hevaha jõgikonnas, kolmandat Luuga alamjooksul ja Kurgola poolsaarel. Neljandat räägiti Leningradi oblasti lõunaosas, mõnes Oredeži jõgikonnas asuvas külas (Novinka, Tšaštša). Tänaseks on see hääbunud.

1932–1937 eksisteeris ladina tähestikul põhinev isuri kirjakeel, mida õpetati ka koolides. Välja jõuti anda grammatika (1936) ja paarkümmend kooliõpikut. Esimesed isurikeelsed raamatud olid soikkola murdel põhinevas keeles.

Ajalugu

Isurite esivanemad eraldusid karjalastest arvatavasti II aastatuhande algul pKr ning liikusid Karjala kannaselt (võib-olla ka Ižora jõgikonnast) läände ja edelasse, vadjalaste asualale, hilisemale Ingerimaale.

Ingerimaa kuulus tollal Kiievi Venemaa koosseisu, alates 12. sajandist Novgorodi feodaalvabariiki. Isuri hõimuülikud tegutsesid Novgorodi vasallidena ning venestusid ajapikku. Isurite ja vadjalaste asuala oli sageli Novgorodi ning selle katoliiklike läänenaabrite (Vana-Liivimaa, Rootsi) vahelise sõjategevuse tallermaaks.

1478. aastal ühendati kogu Novgorodi feodaalvabariik Moskva suurvürstiriigiga. Osa isureid küüditati 1480. aastail Venemaa siseosadesse, asemele toodi venelasi. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, lahkus suur osa sajandite vältel õigeusklikeks saanud isureid luterluse pealesurumist peljates Venemaa siseossa Oredeži jõgikonda. Paigalejäänud sulasid osalt kokku lahkunute asemele kolinud luteriusuliste ingerisoomlastega.

Põhjasõja käigus vallutas Venemaa Ingerimaa tagasi. 1703. asutati Neeva suudemesse impeeriumi uus pealinn Peterburi, mis tõi kaasa venelaste ulatusliku sissevoolu Ingerimaa idaossa. Samas kujunes nende asuala vahetus naabruses asuv suurlinn isuritele võimsaks peibutiseks, kuhu suunduti tööle ja elama, eriti peale pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. See tähendas vene keele ja pruukide levikut.

Isurid pidasid ajaloo vintsutustele siiski pisut paremini vastu kui vadjalased. Osa vadjalasi isegi isuristus. 1848. aastal loendas P. von Köppen 17 800 isurit. 1897. aastaks oli isurite arv tõusnud 21 700-ni, 1926. aastal oli isureid 26 137.

Isurite kui rahva murdumine ning pöördumatu hääbumine tuleb kanda Nõukogude võimu arvele. Massirepressioonid 1930. aastatel ja II maailmasõja järel hävitasid füüsiliselt nendest enamiku. Sõja lõpufaasis evakueeriti suur osa isureid koos ingerisioomlastega Soome ja anti 1945. aastal NSV Liidule tagasi, misjärel nad pillutati Sise-Venemaa oblastitesse ning Ingerimaa asustati vene uusasukatega. 1959. aasta rahvaloendusel registreeriti veel 1062 isurit, neist emakeelseid 34,7%. Niisiis vähenes isurite arv 30 aastaga ligi 97%.

Usund

Isurid kuuluvad juba umbes tuhat aastat õigeusu mõjusfääri, ent sisuliselt said neist õigeusklikud alles umbes 16. sajandil. Kristluse-eelse usundi elemendid pole isuri küladest tänini lõplikult kadunud . 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul ka mitmesugused uususundid.

Tänapäev

1956. aastal lubati isureid oma koduküladesse pöörduda. Kibedad elukogemused ja elu Nõukogude impeeriumi piiritsoonis venelaste keskel on neid õpetanud võimalikult vähe erinema keskkonnast, võimalikult vähe silma torkama. Keel on püsinud, ent seda kasutavad üksnes vanema põlvkonna esindajad. Kui nemad kaovad, jääb järele näputäis (uusasukate meelest pentsikuid) kohanimesid.

Eestikeelset kirjandust

  • Ariste, Isuri keelest. – Emakeele Seltsi aastaraamat II, Tallinn 1956
  • O. Kurs, Ingeri põliselanike saatus. – Akadeemia 7, 1990
  • A. Laanest, Isuri murrete rühmitamisest. – Keele ja Kirjanduse Instituudi Uurimused VI. – Tallinn 1961
  • A. Laanest, Isurid ja isuri keel – meie lähemaid sugulaskeeli. – Tallinn 1964
  • A. Laanest, Kes on isurid? – Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. – Tallinn 1970
  • A. Laanest, Isuri keele ajalooline foneetika ja morfoloogia. – Tallinn 1986
  • H. & A. Moora, Lisandeid vadjalaste ja isurite etnilisele ajaloole. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XIX. – Tallinn 1964
  • H. Pärdi, Isurid. – Eesti Loodus 4, 1988
  • V. Uibopuu, Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust. – Lund 1984
  • E. Öpik, Vadjalastest ja isuritest XVIII saj. lõpul. Etnograafilisi ja lingvistilisi materjale Fjodor Tumanski Peterburi kubermangu kirjelduses. – Tallinn 1970
    Narva-taguse Vanaküla isuri mehed Nikolai Põder ja Johannes Varkki.
    Foto: Madis Tuuder
Jaga sõpradega