Vepslaste enesenimetus on vepslaine, vepsalne, aga ka lüdikel. Nimetust lüüdikol kasutatakse ka karjala keele lüüdi murde tähistmiseks. Nimetus arvatakse olevat tulnud vene sõnast ljudi – inimesed. Venelased kutsuvad veplasi tšuudideks. Nimetus tšud arvatake olevat pärit saami keelest, kus sõna c’udde tähendas võõrast ja vaenulikku rahvast.
Muistne vepslaste asuala oli tänasest palju laiem. See hõlmas Laadoga, Äänisjärve ja Valgjärve vahelise ala. Vepslaste hajaasustus ulatus idas Dvina jõe ja Valge mereni. Tänapäeval elavad vepslased väikeste rühmadena kahes eraldi piirkonnas: Äänisjärve edelarannikul ja Vepsa kõrgustikul.
Vepslased elavad Karjala vabariigis ning Vologda ja Leningradi oblastites, kus paiknevad vepsa külarühmad ehk külastud. Tavaliselt kannab külastu (vepsa keeles külä) vepsa päritolu nime, sellesse kuuluva väiksema küla (vepsa keeles deroun) nimi on sageli vene päritolu. Tihti on vepsa küladel kolm nime: vepsa nimi, vene nimi kohalikus kõnepruugis ja ametlik vene nimi.
Vepslasi (vas, vasina) mainib esimesena Jordanise kroonika 551. aastal. Tollal elatusid nad alepõllundusest, karjandusest ja jahist. Valgjärve vepslaste hõim (ves’ ) osales Novgorodi vürstiriigi loomisel ja laiendamisel. 10.–11. sajandil vedasid vepslased mööda viikingite idateed Volga Bulgaariasse karusnahku. Samal ajal rändas vepslasi Ida-Karjalasse. Aastal 1897 oli vepslasi 25 600, nendest 7300 elas Äänisjärve rannikul.
1940. aastatel oli vepslaste rahvaarv 30–40 000 inimest, 1989. aastaks oli järgi jäänud 12 501. Viimase, 2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli vepslasi 5936. 2002. aastal oli neid veel 8240, nii et kaheksa aasta jooksul on vepslasi vähemaks jäänud 28% võrra. Vepsa keele rääkijaid oli 2010. aastal 3613 ning 2002. aastal 5753 – 37,2% võrra vähem. Tänapäeval on paljud vepsa külad venestunud või tühjaks jäänud.
Vepsa keel kuulub läänemeresoome keelte põhjarühma koos soome, karjala ja isuri (ingeri) keelega. Vepsa keelt on kutsutud läänemeresoome keelte sanskritiks, kuna keeles on säilinud palju vana ja arhailist – puudub astmevaheldus, mistõttu keel on väga reeglipärane.
Karjala vabariigis on vepslased tunnustatud ühena kolmest Karjala põhirahvusest. 20. jaanuaril 1994 loodi Venemaal Karjala vabariigis vepslaste asualale Äänisjärve läänekaldale Vepsa rahvusvald, kus elas 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 3493 inimest, neist 1202 vepslased. 2006. aastal jagati rahvusvald omavalitsusreformi tagajärjel kolmeks osaks: Šokša, Šoutjärve ja Kal’eigi (sm Kalajoki) vepsa külaasundusteks Äänisranna rajooni koosseisus.
1989. aasta juulis loodi Vepsa Kultuuriselts, Petroskoi ülikoolis õpetatakse 1990. aasta sügisest vepsa keelt; töötab ka soome-ugri kool, kus on klassid vepsa, karjala ja soome lastele.
Autorid Taisto Raudalainen ja Madis Arukask Operaator Raul Priks Režissöör Maarika Lauri
Väike vepsa rahvusrühm koosneb tänaseks vaevalt 7000 inimesest. Maria, kunagise vepsa-vene kloostriküla Dazarvi viimane elanik, meenutab siinset karmi elu. Oma jõuliste eetiliste hoiakute ja pärimussidusa maailmanägemisega osutub Maria erakordselt mitmeplaaniliseks paikkondliku mälu kandjaks. Koos Mariaga vepsa mõtteilma ja lähiajalukku sisenedes on meil veel lootust sellest metsistunud kultuurivõsast mõni rada leida… Film vepslaste elust ja identiteedist kaasajal.