ARVAMUS: Väikerahva püsimajäämisest tänapäeva maailmas

Madis Arukask
Tartu ülikooli kaasprofessor, Fenno-Ugria Asutuse juhatuse esimees

Olen üle 15 aasta uurinud vepslasi ja nende rahvakultuuri. See ei ole olnud pelgalt
kameraalne töö arhiivisalvestiste, kirjanduse ja internetimaterjalidega, vaid ennekõike regulaarne välitöine kohalolu vepslaste endi keskel. Vaid viimased kaks koroona-aastat on antropoloogilisse uurimistegevusse katkestuse teinud. Pole teada, kas ja millal see jätkuda saab.

Tunnen seega nii vepslaste traditsioonilist elukeskkonda Loode-Venemaa kolkakülades kui ka tarmuka, kuid siiski väikesearvulise rahvusintelligentsi ponnistusi Petroskoi (vn Petrozavodsk) linnas Karjala Vabariigis vepsa keelt ja kultuuri arendada ning edasi kanda

Mõtisklen artiklis vepslaseks olemise ja vepslaseks jäämise üle nüüdsel Venemaal, tegelikult aga väikerahvaste osast kaasaegses üleilmastumises.

Vaid miljonilise arvukusega eestlastel võib olla enam silma ja empaatiat väikese ja tuge vajava suhtes kui mõne suurrahva esindajal. Vähemalt osa meist on endiselt suutelised teadvustama, kui lähedal võib ebasoodsates oludes olla rahvusliku kestmise surmaohtu sattumine, keele ja kultuuri kadu suurriikliku surve poliitika või omaenda pealiskaudsuse ja rumaluse tõttu.

Teisest küljest on eesti kultuuril läinud viimastel aegadel suhteliselt hästi. Pärast Nõukogude aja lõppu oleme demograafilisele langusele vaatamata suutnud tehnoloogiliselt, õiguslikult, kaitsestrateegiliselt ja muude võtetega oma kultuuri kestmist ja iseolemist kindlustada. Väiksusele vaatamata läheb meil stabiilselt, võrreldes ka paljude arvult suuremate rahvastega.

Venemaa rahvad on erinevad, nii meist kui ka üksteisest 

Sealsamas oleme piisavalt suured ja pigem endast suuremate poole vahtivad, et mitte tajuda tundu- valt väiksemana olemise täit reaalsust. Meie kõige lähemad hõimlased, Venemaal elavad läänemeresoome rahvad pole meist hulgalt aga mitte kümneid, vaid sadu kordi vähemad. Vepslaste arvukus on vähenenud 3000 piirimaile. Millised on põhilised stereotüübid ja väärettekujutused, mis eestlasi, kes Venemaal käies on ehk vaid suurlinnu külastanud, valdama kipuvad?

Küllap on kõige keerulisem ette kujutada juba rahvuslikku väiksust ja killustatust ennast. Vepslaste asuala pole kompaktne. Nad on alles jäänud külarühmadena Leningradi ja Vologda oblasti ning lõunapoolse Karjala eri piirkondades. Külarühmi lahutavad venestunud, parema infrastruktuuriga ja geopoliitiliselt olulisemad paigad, metsad ja sood, samuti oblastipiirid, mis tähendab omavaheliste otseteede puudumist. Kujuteldav sidusala, millel vepslased tuhatkond aastat tagasi, enne slaavi invasiooni algust asuda võisid, oli vähemalt Eesti suurune. Tänapäeval sellel aga rahvuslikku asustusühtlust ei ole. Saareline hajaasustus iseloomustab praegusajal Venemaa soome-ugri rahvaid üldse.

Teine oluline asi, mis vepslaste nagu ka muude idapoolsemate väikerahvaste puhul võib jääda meile arusaamatuks, on hoopis erinev riigiidentiteet ja vastav ajalooline kogemuslikkus. Pole midagi naiivsemat kui arvata, et venelaste naabruses asumine või pool sajandit elu Nõukogude Liidus annab meile adekvaatse ettekujutuse sugulasrahvaste olukorrast tänasel Venemaal. Eestlastel on olnud ajaloolisi kogemusi eri val- lutajate ja valitsejatega. Oma identiteedilt pole me end kunagi sidunud Venemaa ja venemaisega. Erinevad on usk- ja kultuurkonnad. Arvame, et teame Venemaast kõike, kuid loomulikult sõidame vaid teatud stereotüüpide kukil.

Vepslased pole kunagi olnud ühegi muu riigi kui Venemaa alluvuses. Kui see tänapäeval midagi loeks, siis saab vepslasi kroonikate põhjal pidada Vene riikluse ühtedeks rajajateks 9. sajandi keskpaigas – ajal, mil nende Euroopa suurimate järvede vaheline kodumaa võis veeteede tõttu olla märksa tsi- viliseeritum ja “kuumem” piirkond kui toonane Läänemere idakallas. Seega on kogu «vene värk» olnud vepslastele kogu aeg ainus “oma”. Kui oma riik peab sind aga väikerahvana alaväärseks, on see palju traagilisem kui sama mistahes võõrvõimu poolt. Sellist rahvusliku kogemuslikkuse erinevust on üpris raske kultuuridevaheliselt kommunikeerida, see eeldab tegelikke teadmisi, tegelikku kogemust.

Kultuuriruumide erinevuse tõttu on eesti maarahva stardipositsioon olnud rahvuslikul moderniseerumisel tunduvalt soodsam ja õigeaegsem. 19. sajandil, mil herderlik rahvusromantika ning uute natsioonide teke olid jõudnud ka Ida-Euroopasse, ei vaevanud eestlasi demograafiline langus ning rahvusliku intelligentsi laiemaks tärkamiseks olid tingimused soodsad. Olid juba olemas oma- keelne kirjakultuur ja alam koolisüsteem. Vohas küll kadakasakslus, kuid ka seda suudeti ohjeldada.

Vepslaste ja teiste Venemaa väikerahvaste ärkamisaega pole sellisena aga kunagi olnudki. Tinglikult võiks selleks pidada noores Nõuko- gude riigis kümmekonna aasta vältel juurutatud korenizatsija-poliitikat, mille kestel asus keskvõim looma kirjakeelteta ja haritlaskonnata rahvastele oma haridussüsteemi, pedagoogide kaadrit ja kooliõpikuid, et nõukogulikud tõed seni suhtelises isolat- sioonis elanud mittevene hulkadeni jõuaksid. See lootusrikas start rahvuslikuks emantsipeerumiseks lõpetati 1930. aastate teisel poolel, mil stalinistlik rahvuspoliitika võttis sootuks uue suuna, asudes väikerahvaid venestama ja nende etnilist teistsugusust alavääristama.

Kui ongi juba hilja, tuleb tegutseda lootes

Nii on vepslaste rahvuslik eneseuhkus eriti sõjajärgsetel aastakümnetel olnud mutta tambitud. See on vii- nud enesesalgamisteni, venelaseks olla tahtmiseni, põlvkondade venestumiseni. Siin on kaasa aidanud ühiskondlik surve, venekeelne haridussüsteem, venelastega sarnane argikultuur, ka antropoloogiline lähedus, mis pole takistanud sulandumist. Selline olukord ei ole midagi vepslastele unikaalset, paraku kordub see muster igal pool maailmas.

Rahvuslik eneseksolemine taandub nii paremal juhul madalkultuuriks või tänapäeval omalaadseks hobitegevuseks. Külad ja piirkonnad, kus elavat vepsa keelt ja meelt on veel nüüdki võimalik uurida ja kogeda, asuvad äärealadel, kuhu veneluse teerull veel täie auruga kohale jõudnud pole.

Ometigi ei jää see nii. Küsimus on viimastes vepsakeelsetes rühmades.

Seda imepärasem on hoog ja pingutus, mis oma rahvuse päästmisel perestroikaaja saabudes iseloo- mustab vepsa haritlaskonda. Taastati kirjakeel, valmistati ette dokumentatsiooni ja seadusandlust omakeelse haridussüsteemi ning rahvuslike administratiivpiirkondade loomiseks. Vepslaste tarmukust toonase Venema väikerahvaste kontekstis võiks võrrelda eestlaste usinusega muutuste käivitamisel idablokis. See ei olnud tühi töö, ometi pole kaugeltki kõik nüüd 30 aasta pärast nii, nagu loodeti.

Kivimite poolest rikkas Põhja-Vepsas ning metsasel keskvepslaste asualal loeb enam raha, tegelikku elu määravad riigilt suurkorporatsioonidele ja oligarhidele antud eelisvõimalused põlisrahva rikkuste enda kasuks kapitaliseerimisel, ja ka siin pole globaalselt midagi eriskummalist. Tehnoloogiate ja meediavahendite arenedes on lõpptulemusena eelisolukorras ikkagi venekeelne massikultuur ja meelsus nagu mujal angloameerika või mõni muu kood.

Traditsiooniline vepsa elu metsastes maapiirkondades hääbub vaikselt nagu traditsiooniline maaelu Eestimaal. Väikerahvaste ja -keelte tegelikku kadumisprotsessi Venemaal võikski arusaadavuse huvides võrrelda meie keelemurrete ja kohalike identiteetide sulandumisega suhteliselt näotuks riigirahvaks paaris suuremas tõmbekeskuses Eestis. Olla vepslane tähendab tulevikus minu hinnangutel mingi vepsamaigulise kõrg- või subkultuuri viljelemist venekeelses linnakeskkonnas (Peterburis, Petroskois).

Õnneks on 20. sajandi vältel väikerahvaste keele- ja kultuuripärandit ka Venemaal piisavalt talletada suudetud. Ometigi on meie ees edasi kestev fragmenteerumine ja muteerumine. See on globaalseid arenguid arvestades paratamatu, meie hõimlaste puhul aga kurvaks tegev.

Nüüdseks peab tunnistama, et sellist olukorda ei ole kuigivõrd võimalik arstida poliitilise vehklemisega, mis tegelikult nagunii käib üle väikerahvaste peade. Vastupidi, väikerahvaste regionaalsetes poliitilistes kemplustes peenrahaks tegemine on vastutustundetu. Iga kergelt väljahõigatava deklaratsiooni tegeliku mõju üle tuleb siin tõsiselt järele mõelda. Saame oma idapoolsetele hõimlastele tegelikult kasulikud olla partneritena tavainimlikult, ka rohujuuretasandil.

Maailma rahvastel on vaja omavahel tegelikult suhelda, mitte lasta oma aju ära tuulutada mõnel järjekordsel juhil ja õpetajal. Inimlik kontaktsus, mida hõimuliikumine on algusest peale oluliseks pidanud, õpetab sageli kõige rohkem. Nii liiguvad kogemused ja teadmised, nii tekib teoreetilise ettekujutuse asemele tegelik hõimutunne.