Jäta menüü vahele

Logod

Fenno-Ugria Asutus, Hõimurahvaste programm, Hõimupäevad

Üks kaljutaide uurimise edendajaid Ülo Kestlane tegutses 1970. aastatel astronoomia-geodeesia ühingu sekretärina. Tema kui kaljutaide entusiasti ja selle astrofüüsikust tõlgendaja Heino Eelsalu ühisel pingutusel said teoks ka esimesed kaljutaide uurimise toimkonna teadusekspeditsioonid Äänisjärve äärde. 

Nende algatuse kiiluvees hakkas ekspeditsioonide korraldamisega ja kaljutaide uurimisega tegelema Eesti Põllumajandusülikooli õppejõud Väinö Poikalainen ja Enn Ernits. Nemad on kuni tänaseni vedanud ka Eesti Muinastaideseltsi tegevust. Selts omakorda tegeleb raiendite kirjeldamise, analüüsi ja uurimislooga. 

Juba 1980. aastate alul võeti välitöödele kaasa kunstnikke ja ERKI (näädseks EKA) tudengeid, esimeste seas Mare Raidma, Sirje Merima, Vello Soa, Ruth Treimut, Ülle Meister ja Eve Selisaar. 1984. aastal korraldas üliõpilasekspeditsiooni Karjalasse fennougristika kunstirahva hulka tooja Kaljo Põllu. Õppereisil Äänisjärve äärde osalesid Mare Hunt, Loit Jõekalda, Anu Kalm, Andri Ksenofontov, Kadi Pajupuu, Kärt Summatavet, Kalle Vellevoog. Retk avardas ende kunstikäsitust. Edaspidigi oli tegu valdkondadevahelise ettevõtmisega, kuhu kaasati üliõpilasi, kunstnikke, folkloriste, fotograafe, geodeete, geolooge ja lihtsalt entusiaste.

Kaljo Põllu koostatud rühmas esmakordselt Karjalasse sattunud Loit Jõekaldale sai muinastaideseltsiga liitumise järel kaljutaide uurimisest nii harrastus, inspiratsiooniallikas kui ka loomemeetod. Jõekalda on kasutanud graafikuna sama paberile ja tekstiilile hõõrumise tehnikat (nn frotaaž), mille abil on loonud hiljem monumetaalseid graafilisi pindu. 

1986. aastast hakkas tuntud leiukohtade kõrvalt välja tulema seni tundmata üksikraiendeid ja raiendite rühmi. Nii mõnigi toonane tudeng tegi pöördelisi avastusi kaljuraiendite uurimisloos, näiteks leidsid Kadi Pajupuu ja Pilvi Klaassen Luigeneemel 1986. aastal nn Imeveski, mis on üks mõistatuslikumaid ja ainulaadsemaid petroglüüfe üldse. 

1987. aastal jätkus Luigeneeme areaalis avastamisrõõmu Loit Jõekaldale ja Andres Kuperjanovile. Jooniste rühma keskel asetseb ligi neljameetrine luigekujutis, mille avastamise järel sai neem oma praeguse nime. Ja nii sattuski pikakaelalise luige kujutis Fenno-Ugria Asutuse embleemile  sisekujundajatest kunstnike Urmo ja Tüüne-Kristin Vaikla vahendusel. 

Kunstnik Loit Jõekalda loodud logol on kasutatud Ida-Karjala kaljujoonistelt tuntud suusatajate motiivi. Kunstnik Kaljo Põllu kirjutab raamatus “Kakskümmend soome-ugri uurimisreisi” suusatajate kohta: “Tõenäoliselt on tegemist ainult ühe tegelasega, keda on kujutatud retke kolmes järgus: alguses käis moonakotiga seljas, matka keskel vähenenud varustusega ja lõpuks on ta kõik üleliigse turjalt heitnud.

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi keskmesse valis kunstnik Peeter Laurits üraski jäljemustri ja Valge mere äärselt kaljuseinalt leitud petroglüüfid.

“Minu jaoks on need loodusliku kirjaviisi metafoor. Usun, et need detailid räägivad meile kõigile ühtmoodi tuttavat lugu. Lugu, mida seob ka verevpunane värv,” selgitas ta.

Lauritsat köidab soome-ugri maailma juures kultuuri vanus ja ürgsus. “Puht isiklikust huvist olen tegelenud selle teemaga juba aastakümneid. Konkreetseks muutus see maailma minu jaoks aga siis, kui Eesti Rahva Muuseum kutsus mu soome-ugri püsiekspositsiooni “Uurali kaja” peakunstnikuks.

Kui ees ootavat maailmakongressi kavandamata hakati, sündis Lauritsa peas esmalt logo kavand. “Soomeugrilik elu- ja mõtteviis meenutas mulle ühel hetkel kõige paremas mõttes üraski loodud  jäljendit. Sest just nii nagu nüüd logol näha, närib viljastatud üraski-mamma ennast läbi niinekihi, munedes keskkäigu tihedalt täis samal moel nagu inimene kevadeti kartuleid paneb. Kui aga kord neist munadest kooruvad vastsed, asuvad nemad omakorda keskkäigust mõlemale poole uuristama oma harukäike. Ning kui mustrit hoolega vaadata, näeb, et see muutub lõpu poole üha laiemaks – vastne ju kosub, kuni jõuab talve tulekul käigu tippu. Seal ‘pesas’ üraski vastne nukkub ning on kevadel valmis valmikuna endale esmalt kaaslast ja seejärel uut mustripuud otsima,” kirjeldab Laurits.

Ta tunnistab, et need, kes elavad metsas teavad täpselt, mida näevad. Kuid need, kes elavad linnas või ookeani ääres ei pruugi sellest kujutisest suurt midagi teada. Tõsi on seegi, et logolt võib vaataja silmata ühtaegu nii puud, liblikat kui ka hieroglüüfi.

“Minu jaoks on see kõik aga loodusliku kirjaviisi metafoor. Ent kokkuvõttes polegi oluline muu, kui lugu ise – nii üraskimuster kui ka petroglüüfidega graafiline loogika. Need on nii orgaanilised, et päritolu polegi lõpuni oluline. Loeb vaid ühisosa, mis on meile kõigile omane ja ilmne.”

Tervitus aastatuhandete tagant

Hõbedase läikega mustendavad kujutised ehivad nüüdsest nii maailmakongressi veebilehte kui ka sotsiaalmeedia kontot. Ent mitte kõik meist ei tea, et need joonised, õigemini kvartsiidiga graniiti kraabitud kujutised, on enam kui 4000 aastat vanad.

Ning et selline petroglüüfide väli asub endiselt Valge mere kaldal Uus-Zalavruga graniitpaljandil. Tollel samal paljandil on kord seisnud ja poseerinud ka Lennart Meri. Ning sinna viis Kaljo Põllu noored kunstitudengid ekspesitsioonile. Reisile võeti kaasa ka pikad rullid kalkapaberit, millele talletati oluline killuke soomeugri ajalugu ka tänasesse päeva.

Pea pool sajandit hiljem õngitses Peeter Laurits need samad kalkad Kumu arhiivist välja ning lasi ERM-i tellimusel ära digiteerida.

“See kõik juhtus viimasel hetkel, sest kalka pudenes katki. Ning ehkki töö käigus talletatud ribad on nüüd korralikult säilitatud, ei saa neid enam tervikuna kasutada.”

Olgugi, et tõenäoliselt on nende kaljujooniste taga meie soomeugrilastest esivanemad, ei saanud neist petroglüüfidest menuka püsinäituse “Uurali kaja” eksponaadid. Põhjus on lihtne: mainitud näitus kujutab hõimurahvaste elu läbi viimase sajandi. Ent kõigele on antud aeg ja nii toob soome-ugri rahvaste maailmakongress need signatuuriga kaljujoonised järgmise suve hakul ehtena ERMi.

Kolm värvi

Lõpuks on jäänud veel värvide valik lahti rääkida. Õigemini meelde tuletada, sest verevpunane ja hõbevalge on soome-ugri rahvaste põhivärvid nii elus mõtteviisis kui ka rõivastuses. Oma rolli mängib nende kõrval ka mõjus must. Kel pikema teemaarenduse vastu huvi, neile soovitame lugeda Art Leete esseed.

Maailmakongressi tarvis loodud kujundus, mille aluseks on 3-osaline pannoo ning mille kopeerisid Mare Hunt, Anu Anderson, Tiit Rammul, Karin Kalman, Kadi Pajupuu. Tuhat tänu teile!

Piret Kooli intervjuu

Lae alla