90 aastat mordvalaste enesemääramisest

10. jaanuaril möödus 90 aastat Mordva autonoomase oblasti asutamisest. Kuidas ersadel ja mokšadel aga tegelikult läheb, sellest kirjutab lähemalt Jaak Prozes.

Mordva autonoomne oblast moodustati aastail 1928-1929 eksisteerinud Mordva ringkonna asemel 1930. 1934. aastal nimetati oblast ümber vabariigiks. Toimusid ka mõningad territoriaalsed muudatused, mis suurendasid mordvalaste (ersade ja mokšade) osakaalu vabariigis.

Peale tuliseid vaidlusi sai Mordva autonoomse oblasti pealinnaks Saransk, mida läbis raudtee, kaalumisel oli ka piirkonna vanim linn Temnikov. Autonoomia pindala palju ei muutunud ning on praegugi sama – 26 200 ruutkilomeetrit. Küll aga on autonoomsest vabariigist saanud 1990. aastal nõukogude sotsialistlik vabariik, mis alles 1993. aasta lõpus sai praeguse nimetuse Mordva Vabariik.  Sellega oli  Mordva nõukogude vabariik viimane Vene Föderatsiooni subjekt, kes kaotas ära sõna „nõukogude“.

Selles väljendub autonoomia ülim konservatiivsus, võiks öelda isegi vanameelsus. Samuti iseloomustab piirkonda ülim sõltumine Moskvast keskvõimust, mis tuleneb sellest, et majanduslikult on Mordva Vabariik väga depressiivne, sest suudab oma vahenditest täita vaid 1/3 riigieelarvest. Ülejäänud tuleb dotatsioonidena Moskvast. Samas aga näeb Saranskis uhkeid ehitisi – näiteks 2018. aasta jalgpalli MM tarvis ehitatud staadioni, uhket Mordva riikliku ülikooli peahoonet, rahvusteatrit ja ka tervikuna väga korras linna.

Mordvalased ise kardavad, et suures miinuses olev eelarve ja majanduslik ebaefektiivsus võivad viia selleni, et Mordva Vabariik likvideeritakse ja liidetakse ümbritsevate oblastitega. Võimalik, et selleks kartuseks on ka alust. Nimelt ei tähistanud võimud praeguse Mordva Vabariigi autonoomia 90. aastapäeva, mis on mõneti kummaline riigis, kus erinevate juubelite tähistamist on ikka tähtsaks peetud.

Meid huvitavat rahvusküsimust on võrreldes teiste Venemaa soome-ugri rahvaste vabariikidega käsitletud Mordva Vabariigis äärmiselt ettevaatlikult, et jumala pärast ei nõutaks kohalikelt võimudelt midagi, mis võiks keskvõimule mitte meeldida ja leitakse lõputult võimalusi meeldimiseks. Nii näiteks tähistatakse suuri juubeleid, mis on seotud tähtpäevadega, mil mordva rahvas sai osaks Venemaast. 1985. aastal tähistati mordva rahva Venemaaga vabatahtliku ühinemise 500. aastapäeva,  2012. aastal aga kurioosumina juba sama sündmuse 1000. aastapäeva. Ajalugu lihtsalt muutus. Võimalik, et juubeli tähistamise või mitte tähistamise kohta keegi ersadelt või mokšadelt midagi ei küsinud.

Samas on ersad ja mokšad (mordvalased) on üks kiiremini ajaloo areenilt  lahkuvaid  soome-ugri rahvaid, keda veel 1989. aastal oli NSVLiidus rohkem kui eestlasi. Praeguseks on nende arv vähenenud 744 000ni, keelte kõnelejaskond aga langenud alla 400 000.  Siiski suureneb mordvalaste (ersad ja mokšad) osakaal vabariigi elanikkonnas, 1989. aastal oli see 29,2 % ja 2010 aastal  juba 40%. See annab tunnistust nii tõusnud rahvusteadvusest kui ka asjaolust, et mordvalased on tihedalt seotud oma maa ja põllumajandusega, mis tegelikult ongi Mordva Vabariigi peamine tuluallikas. Maalelanikkond on aga oluliselt paiksem.

Samuti  pakub autonoomia enam võimalusi ersade ja mokšade rahvuskeelte kaitseks, populariseerimiseks ja õppimiseks. Selle tulemusena on mordvalaste assimileerumine Mordva Vabariigis tunduvalt aeglasem kui nende naaberasualadel Samaara, Pensa ja Uljanovski oblastites. Praeguseks on ka Mordva Vabariigis elavate mordvalaste osakaal tõusnud 2002. aasta 33,7%-lt, 2010. aasta 44,7 %-ni Vene Föderatsioonis elavate mordvalaste koguarvust. Selliste protsesside jätkumisel on võimalik, et 2020. aasta rahvaloendus näitab juba enamiku ersade ja mokšade asumist Mordva Vabariigis.

Nii toimetavad ersad ja mokšad,  ettevaatlikult ja ikka Moskva poole alt üles vaadates. Võimalik, et midagi muud ei jäägi üle. Olgu siin ilmeka näitena ära toodud, et äsja 18. detsembril 2019 võttis Mordva Vabariigi seadusandlik kogu vastu seadusemuudatuse, mille sisuks on, et ersa ja mokša keelte õpetamine ei tohi kahju teha vene keele õppimisele ega õpetamisele. Samas me teame, et julgelt üle 50 % ersadest ja mokšadest ei valda oma emakeelt. Seda tehti olukorras, kus vene keelt räägib 145 miljonit inimest ja ersa-mokša keelt 400 000, olukorras, kus ersa- ja mokšakeelset haridust pole olemaski. Ersa-mokša  keelt õpetatakse vaid 1-2 tundi nädalas.

Palju õnne, head ersad ja mokšad (mordvalased)! Elagu Mordva Vabariik 90!

Jaak Prozes

 

Print Friendly, PDF & Email