Tartus avati ingerlaste saatusele pühendatud skulptuur: ingeri memm Katre

Puuskulptuuri on vestnud noor  kujur, kõrgema kunstikooli Pallas vilistlane Karl Purga.

Memme skulptuuri ideekavandi väljatöötamise töörühma kuulusid Tartu Ingerisoome Seltsi liikmed arhitekt Helmi Sakkov ja ettevõtja Merje Malkki ning Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi juhatuse ja Eestisoomlaste Kultuuriomavalitsuse esimees Taisto Raudalainen.

Skulptuur jutustab loo, mis tuttav paljudele vanema põlve ingerisoomlastele. Nimelt õpetasid rasketel aegadel, mil soomekeelne haridus oli Ingerimaal põlu all, oma lapselapsi lugema vanaemad. Tavaliselt tehti seda otse Piiblist või ka lauluraamatust. Siinse kuju puhul õpetab memm lapselast siiski soomekeelse aabitsa abil, kusjuures aabits on avatud l-tähe koha pealt. Miks?  Aga sellepärast, et lehm oli majapidamises kuninganna rollis, ta oli tähtsaim koduloom, kelle ümber kõik muu elu keerles. Lehm tähendas elatist ja heaolu. Kui lehm hästi piima andis, olid lapsedki kindlalt toidetud. Mis pere vajadustest üle jäi, seda käidi Piiteri turgudel müütamas. ”Soome” või, koor ja kohupiim olid linlaste seas kõrges hinnas esmaklassiliste piimasaadustena.

Ent lehmaga seondub veel üks ingerisoomlaste eluloojuttudes sagedasti korduv motiiv. Nimelt püüdsid sõjajärgses pagenduses Kesk-Venemaa oblastites ingerisoomlased mistahes hinna eest endale lehma soetada. Selleks müüdi ära üht-teist kallihinnalist, mida oli Soomemaalt kaasa toodud. Mõni perekond aga oli saanud lehma isegi Soomest kaasa võtta.

Loomast ei loobutud kergekäeliselt! Toonastest Venemaa näljapiirkondadest omal käel Ingerimaa ja Eesti poole siirduvad ingeri memmed võtsid endaga tingimata kaasa ka piimaandja. Kuna aga rongitranspordi peale oli illegaalidel tulutu loota, nii võetigi jalge alla 600-900 kilomeetri pikkune jalgsiteekond. See kestis kolm-neli nädalat, kusjuures ööbida tuli sagedasti maanteelähedastes metsatukkades ja kraavides. Harvem võtsid mõned lahkemad pered inimesi ka ulu alla. Aga kuidagiviisi kohale jõuti! See omakorda tähendas, et pere võis edaspidigi oma piimaandja toodangule loota. Lapsed kasvasid ja püsisid terved.

Avamispidu kulges tõusvas joones. Kuju püstitamise eestvedaja arhitekt Helmi Sakkov ütles, et algtõuke kuju loomiseks oma Ingerimaa esiemadele andis seltsi asutajaliige Lilja Kõiv. Just ingeri emad ja vanaemad hoidsid alal perepärimust, kandsid edasi käsitööoskusi, murdekeelt, toidukultuuri jpm. Rasketel aegadel olid nad see taustajõud, kes tõid alati kastanid tulest välja, pidasid kõigel vaikselt silma peal, lugesid palveid või ravitsesid. Vanaema mäletati õpetaja, tähe- ja ilmatargana – ühesõnaga vankumatu ilmasambana.

Sõna sai veel Taisto Raudalainen, kes mainis, et Ingeri memme kuju on esimene skulptuur ingerisoome naisele. Helsingi kesklinnas on küll Alpo Sailo poolt laulik Larin Paraskele pühendatud skulptuur ning Ingerimaal Suida mõisa lähistel  Aleksander Puškini njanjale hiljuti püstitatud skulptuur, ent need mõlemad kujutavad isuri memmesid. 

Taisto Raudalainen esitas ka ingerimurdelise pöördumise Katre-mummole – just selline sai memme ristinimi.

Katte kujult eemaldas ESKO SA juhatuse liige Taisto Uuslail koos pisipoja Jensiga. Taisto Uuslail oli ka kuju varjualuse ehitamise eesotsas, abiliseks tubli sepp Anti Kukk. 

Esimesena istus pingile Tartu ingerisoomlasi kaua aega teeninud vaimulik Eenok Haamer, et skulptuur sisse õnnistada. Kaasa teenisid praost Katrin-Helena Melder ja Tartu Soome Koguduse õpetaja Urmas Oras.

Memme põlvil olev laps sai Järvamaa seltsilt pähe pärja.

Muusikalise osa eest vastutasid ingerisoomlaste Tartu seltsi koor Kiuru ning vadjalasest saksofonivirtuoos Lembit Saarsalu.

Memme skulptuuri avamisele tulnutega vestles elust-olust ja ingerisoomlaste saatusest Maria Abramova.

Skulptuuri valmimist toetasid sihtasutus Eestisoomlaste Kultuuriomavalitsus (ESKO SA), Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ning ingerisoome kogukonna liikmed.

Tekst: Taisto Raudalainen