Jäta menüü vahele
01.11.2019

Arvo Valton kirjanike vestlusringis: ka väga väiksel rahval võib olla väga suuri kirjanikke

kirjanikud
Raisja Sungurova (Mari Vabariik), Nadi Muš (Udmurtia), Arvo Valton ja Jürgen Rooste (Eesti) ja Nina Obreškova (Komi Vabariik). Foto: Tiiu Rinaldo

Hõimupäevad 2019 programmi lõpetas soome-ugri kirjanike vestlusring Eesti Rahvusraamatukogus.

Sündmusel kõnelesid eesti kirjanikud Arvo Valton ja Jürgen Rooste, soome kirjanik Esa Hirvonen, mari kirjanik Raisja Sungurova ja soome-ugri kultuurist huvituv inglise kirjanik Andy Willoughby.

Vestlusringi publik rahvusraamatukogus. Foto: FU pildikogu

Sündmuse alguses andis kirjanik Arvo Valton ülevaate soome-ugri kirjanduste olukorrast ja tõstis esile eelkõige udmurdi kirjandust, kus on praegu väga head ajad (eriti luules). Hea oli kuulda, et mõnel soome-ugri rahval, nt nganassaanidel on tekkinud oma kirjandus, kel veel mõnikümmend aastat tagasi oma kirjandust polnud. Nüüd on aga ilmunud aabits ja ka ilukirjandust.

„Kirjanduse paljusus ei pruugi tähendada midagi,“ sõnas Valton. “Ka väga väikestel rahvastel võib olla väga suuri kirjanikke.” Valton tõi näiteks välja nüüdseks lahkunud mansi kirjanik Juvan Šestalovi, kelle looming on Venemaa soome-ugri kirjanikest ja luuletajatest kõige võimsam, esilekerkivam ning kõrgetasemelisem.

Mari kirjanik Raisja Sungurova rääkis sellest, et Marimaal ilmub marikeelseid trükiseid, ajakirjandust ja raamatuid, kuid kahjuks on tiraažid väga väikesed ning mari rahvas ei ole harjunud tarbima oma emakeelset kirjandust. Selgus, et ka seda vähest kirjandust ei toetata riigi poolt piisavalt. Oma luulekogud andis Raisja välja enda rahade või Eesti riigi toetusega. Müüa on neid luulekogusid üsna raske, sest rahvuskeele valdajaid pole sellisel tasemel palju. Et luuletused leviksid, kinkis Raisja Marimaa rajooni igale raamatukogule ise kolm eksemplari oma luulest.

Juvan Šestalov, keda Valton esile tõstis sündis 22. juunil 1937 Handi-Mansi autonoomses ringkonnas Venemaal, Berjozovo rajoonis, Kamratka külas ning lahkus 5. novembril 2011. aastal. Ta oli mansi kirjanik, kes kirjutas nii mansi kui ka vene keeles. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist nimetas Šestalov end šamaaniks. Sellest ajast peale väitis Šestalov ka seda, et mansid on sumerlaste järeltulijad, mida usuvad vähesed. Eesti keeles on temalt ilmunud raamatud “Taiga- ja tundralaulud. Mansi kirjaniku luuletused koolieelikutele” (1978), “Kuulake mu loitsu” (2010) ja “Kui mind hällitas päike” (1984).