Kuidas eriti tuliselt olemas olla?

Jürgen Rooste. Foto: Tiiu Rinaldo

Kirjanik Jürgen Rooste kirjutab oma kogemustest ja läbielamistest hõimupäevade kirjandussündmuste läbiviimisel. Kolmapäeval, 30. oktoobril kell 18 toimus Kirjanike Majas Tallinnas soome-ugri kirjanduslik kolmapäev nimega „Smugriluuleralli. Luule ja muusika“. Samal päeval kell 21 kogusid kirjanikud hõimukabareeks Kalamaja klubis Heldeke. Neljapäeval, 31. oktoobril kell 16 toimus Eesti Rahvusraamatukogu humanitaarsaalis soome-ugri kirjanike vestlusring.

Jürgen Rooste: Pääle suurt smugriluuletralli 30.-31. oktoobril pole ma tegelikult saanud hinge tõmmata, läbi seedida, tagasi vaadata – soome-ugri hingedeaeg on seekord pigem tohutu tuulepööris kui rahulik meditatsioon. Aga november ongi pigem torm kui taltumine, alati. Või siis mõlemat korraga. Ma saan äkki aru, et äkki see ongi siis luuletaja elu, lõputu virvarr, miljon esinemist, miljon raamatut lugeda, miljon asja kirjutada. Kui te teaks, kui oluline on vahel molutada, et seedida seda, mis maailmas toimub või toimunud! Aga olgu, on juba molutatud elus ka, küll pääle surma saab magada ja seedida…

Soome-ugri küsimus, hõimuküsimus on mu jaoks põhimõtteline, poeetiline ja poliitiline. Me saame aru, et need on väikesed kummalised haldja- või kääbikurahvad (andke andeks see Tolkien’lik kujund, aga me teame ju, et tedagi nt mõjutas oma maailma ja haldjakeele loomisel karjala keel ja soome-ugri mütoloogia), kes selles suures ja teadlikult assimileerivas katlas üheks imperialistlikuks vene pudruks keedetakse. Ja meie võimalused sellega võidelda, seda kõike alles hoida, on nii napid-napikesed. Pea olematud praeguses maailmas, kui midagi varsti tõsiselt ei muutu. Paistab, et võib muutuda küll, aga mitte paremuse poole, kruvisid keeratakse pigem kinni…

Sellepärast on nii oluline, et on sellised võimalused, et kuuleb neid hääli – Eestis juba tuttavad ja avaldatud Nina Obreškova (komi) ja meile nii omane Muš Nadi (udmurt). Nüüd veel lisaks Raisija Sungurova – marilanna, keda me peole soovitas tungivalt Eestis resideeriv režissöörist rahvuskaaslane Aleksei Aleksejev. Aleksei ja Nadi on – kes juhtumisi veel ei tea – tõelised aarded, lisaks sellele, et nad hooldavad oma rahvaste hingenatukest, töötavad nad Eestis õpetajatena. See mõte raputab, puudutab midagi sisimas!

Raisja Sungurova (Mari Vabariik), Nadi Muš (Udmurtia), Arvo Valton ja Jürgen Rooste (Eesti) ja Nina Obreškova (Komi Vabariik). Foto: Tiiu Rinaldo

Smugrikirjandusmaailma on aastaid koos hoidnud ja eesti keelde vahendanud Arvo Valton, natuke säärane smugriisafiguur. Seegi kord tõlkis ta vene keele vahendusel Raisija Sungurova tekste. Ja juhtus lõbus looke – kui Raisija on oma keele üks esimesi vabavärsiloojaid, siis Valtonil polnud originaale kasutada ja nõnda said Sungurova värsid me keeles traditsioonilisemad meetrumid-rütmid ja isegi riimid. Sellest polnud lõppkokkuvõttes midagi, sest Valtoni uusluuletused olid ühed ta parimad üldse ja Sungurova hingus ja vägi oli ise kohal ja laval.

Mu suur unistus on, et see kõik oleks elav, päris, et me ei mängiks luuletajaid-laulikuid, et me ei püüaks teha näitemängu, et need keeled ja see luule on veel olemas – vaid nad ongi! Peavad olema! Selleks on vaja luua midagi elavat, vaba vooluga ja metsikut. Tuua see kasvõi kõrtsiõhtasse, end vabalt tundvalt inimeste keskele, peole! Sest luule ja laul muudab argise nagunii pillerkaariks, tähenduslikuks, eriliseks – lihtsalt elu saatjanagi, mitte vaid piduõhtal. See on üks põhiline elusolemisevahend ja -põhjus, mitte mingi lisategevus või iluripats. Selleks on vaja säärast luuletanki ja laulikut, nagu Aapo Ilves. Ilves on mütoloogiline olend!

Mütoloogilised mehed on ka Turu poeet Esa Hirvonen ja siinkandis poolkodustatud briti luuletaja ka mõtleja Andy Willoughby. Koos on nad vedanud soome-ugri luuletajaid Soome, koos on nad käinud hantide-manside juures rändamas. Tõsi küll. Vaid korra, vaid mõne nädala jagu. Aga see muutis nende jaoks aegruumi tähendust, see sai elusündmuseks, mis oma poeesia ja šamanismiga võtab suurema tüki elust kui mõnedki aastad, mis kuluvad nii tähtsale ja asjalikule ja vajalikule… korralikuks inimeseks olemisele. See on see võlujõud, mis väikeste rahvaste ja keelte juures veel alles on!

Ma südamest loodan, et eesti kultuuri juures ka, et meid ei anasta mindi imperialistlik ordnungi-iha… Sellega haagib paganlikult (!) hästi Asko Künnapi müstitsism, ta loitsulik-maagiline metafooridemaailm, mis annab vähemasti hinge sees (ka väga kurvana, aga ehk just nii eriti) selle lennuvõime ja -vabaduse.

Heldekese kabareeteatri smugritrallil laulsid veel Mari Prekrup ja Artur Rinne („Esivanemate kaja”). Esimene on loodusjõud, keda pudelis või purgis ei hoia, tema kuum veresegu ja mitme rahva hääl paneb tuule kõrvus undama! Artur Rinne aga korjab üles väga vanu lugulaule ja annab neile uue, raadiokõrvale kuulatava kuue – teeb regilauludest pophitte.

Kui see kõik kokku pole mingi etnofuturism, siis ega ma ei teagi, mis see säärane on. Sõna ’etnofuturism’ looja Karl Martin Sinijärv (rahvusliku kaitse alla võtta, koos Aapo Ilvesega!) sai ise ka nina me roki ja roka sisse torgata ning seda smugrihullust näha.

Jürgen Rooste, Raisja Sungurova, Arvo Valton. Foto: Raisja Sungurova

Mis mu unistus on, miks ma püüan sääraseid olukordi ja väikseid imesid (vähemasti mu jaoks) luua? Sest ma usun sellesse, kui veri undab kõrvus ja kui on hetkeks eriti eredalt elusolemise tunne. See on see, mis juhtus Willoughby ja Hirvosega Handimaal. See sündmus muudab aegruumi ehitust, paneb meid kõiki ehk veidike kauem kestma, teeb selle olemise nii suureks ja võimsaks, et see on vähemasti supernoova vääriline! See on tõesündmus, see on tõeline. Minesatea. Järsku olengi naiivne või hull või tobu või lihtsalt lorilaulik. Ega ma ise tea.

Ma olen näinud tuld. Ma olen söönud tuld. Nüüd on vaja seda seedida, et edasi elada. Et leegitseda. See on olemise valem. See on põhjus smugrinõidust ja -loitse aina korrata, uuesti luua ja esitada ja tagasi tuua. Aina suuremalt.

Ma kordan: smugriküsimus on põhimõtteline, poeetiline ja poliitiline küsimus.

Aapo Ilves ja Esa Hirvonen. Foto: Tiiu Rinaldo

Print Friendly, PDF & Email