Jäta menüü vahele
13.05.2022

Tuglas-Seura 40: Soome ja Eesti sillal peeti juubelipidu

Sel nädalal tähistas Soomes tegutsev Tuglase Selts oma 40. tegevusaastat. Sünnipäeva auks toimus Helsingi linnavalitsuse saalis pidulik seminar, mille aukülalised olid Soome president Sauli Niinistö ja Eesti Vabariigi president Alar Karis.

Foto: Toomas Dettenbron / Tuglas-Seura

Väga heade esinejate ja mõtlemapanevate ettekannetega seminari kandis üle ka Soome ringhäälingu programm Radio Suomi. Teemad käsitlesid Soome ja Eesti suhteid praeguses maailmas ning unistati julgelt ka sellest, milline võiks kahe lähedase sugulasrahva suhe olla tulevikus.

Sinivalge sünnipäevapidu algas eelmise aasta Eesti parimaks bändiks tunnistatud Puuluubi etteastega. Soome president Sauli Niinistö rõhutas oma tervituses, et naabrid võivad ja peavad teineteiselt õppima: “Tihti peetakse väikseid riike ajaloo mängunuppudeks, aga Soome ja Eesti pikka ühist ajalugu võib lugeda ka teisiti: see on lugu hakkamasaamisest, kuid ka saavutusest.”

Eesti Vabariigi president Alar Karis rõhutas oma tervituskõnes aga seda, et Eesti ja Soome vahelist koostööd ei tee mitte asutused ja organisatsioonid, vaid inimesed, kes neis töötavad.

Hea kolleeg Sauli, Soome Eesti sõbrad ja Eesti Soome sõbrad!

Ütlen ilma pikema jututa kohe alguseks ära selle kõige olulisema – head Tuglase Seltsi 40. aastapäeva!

Siin saalis on palju neid, kelle jaoks meie kahe riigi ja rahva ja kultuuri vaheline mõistmine ning koos olemine ja koostöö on südame asi, ja paljudele elu töö. Aitäh teile!

Lydia Koidula kirjutas aastal 1881 Soome sillast nõnda:

Silla otsad ühendatud
Kandes ühte isamaad
Tõe templiks pühendatud...
Nägu – millal tõeks saad?!

See tekst oli Eesti sajakroonisel rahatähe tagumisel küljel, seal kus on kujutatud Põhja-Eesti pankrannikut.  Rannik, kust see sild algab, või lõpeb, oleneb kumba pidi vaadata.

Seda kujundlikku silda ei ehita ministeeriumid, ülikoolid või äriühingud. Seda ehitavad inimesed. Inimesed nagu teie.

Ilma Tuglase Seltsita oleks meil vaid mõtteline sild, aga täna on meil see sild täis elu, ühistegevusi ja ühiselt tehtud ajalugu, mis peab olema ka meie pikaajaliste heade suhete vundamendiks. Raamatututvustused, näitused, kultuurireisid, ajakiri Elo, keeletunnid soomlastele ja eestlastele, seltsitegevus üle kogu Soome, raamatukogu, ja muidugi Mardilaat. Ühishingamist oleks teieta vähem, ja selle võrra meie meel ja keel vaesem.

Eesti ja Soome läbikäimist on ikka aidanud meie ühine salakeel – krüpteeritud keel, mida keegi teine ei suuda lahti muukida. See salakeel ühendab meid nähtamatu nabanöörina ja teineteise keele täielik mõistmine, keeleõpe, teineteise kirjanduse tõlkimine peab alati jääma. Ka seeläbi kindlustame, et saame tulevikus koos veel tugevamad ja õnnelikumad olla.

Eesti ja Soome majandused on põimunud ning lõimunud on inimestevahelised suhted ja saatused. Iga kahekümnes eestlane elab Soomes. Tiheda läbikäimisega harjutakse kiiresti ja seda varsti isegi ei märgata. Nagu ei märka me karget ja puhast põhjamaa õhku enda ümber. Sa tead, et see on alati olemas ja kindel. Tundsime sellest vahetust läbikäimisest suurt puudust iseäranis koroonapandeemia aastatel, mil palju kahjuks ära jäi või lükkus tulevikku. Nüüd saab see tugev inimestevaheline sild taas toimida ja mida rohkem omavahel läbi käime, seda tugevamad oleme.

Soomel on lõunapool lahte miljon sõpra. Eesti sai riigina astuda Soome kõrvale ÜRO-s 31 aastat tagasi, kui taastasime iseseisvuse. Euroopa Liidus põimusid meie teed 18 aasta eest. Oleme nendes organisatsioonides olnud teineteisele head partnerid. Nüüd on võimalik, et Soome astub Eesti kõrvale NATO-s, mis põimib kokku ka meie riikide ja rahvaste julgeoleku. President Putini alustatud täiemahuline sõda Ukrainas on murendanud Euroopa ja kogu demokraatliku maailma senist julgeolekupilti. Paljud riigid on kardinaalselt muutnud oma välis- ja julgeolekupoliitika tõekspidamisi.

Tallinnas ja Helsingis näeme me ühtemoodi selgelt, kes on agressor ja kes ohver, kui ettearvamatu, küüniline ja brutaalne võib olla valitsus, kes alustas Euroopa südames Teise maailmasõja järel oma naabri vastu ohvriterohkeimat sõda. Ukraina väsimatu toetamine tugevdab ka meid endid. Ka siin on põhjus, miks me ei tohi väsida ja lootust kaotada.


Lõpetuseks tagasi meie tänase päeva nimikangelase juurde.

Friedebert Tuglas kirjutas 1925. aastal Helsingist oma Elole nii: „Armsakene, olen ainult paar päeva olnud Sinust eemal, ja juba näib, nagu oleks kulunud igavik. Võib-olla, on see tõesti hea, et me pisut lahus oleme, kuid siiski, siiski… /…/ Kuidas saaks nii korraldada, et siis üksteise juures oleks, kui just eriti seda tahad, kuna igaval, argipäevasel tujul üksteisest kergesti võiks eemal olla!…

Nii nagu Friedebert ei saanud ilma Elota ja Elo ilma Tuklata, nii ei saa meie ilma soomlasteta ja teie ilma eestlasteta. Igaval argipäevalgi võiksime koos olla.

Tuglas elas oma ajast ees. Soovin ka Tuglase Seltsile julget tulevikku vaatamist ja uuenduslikku meelt, et ka järgnevatel aastakümnetel oleks põhjust kokku tulla ning kahe rahva ja riigi laialdasest kultuurikoostööst rõõmu tunda ja edasisi sihte seada.

Tänaseks soovin aga head peotuju!

Tuglas-seuran 40-vuotisjuhlaseminaarissa Helsingissä 11.5.2022

Austatud Härra President, hyvät juhlavieraat, naiset ja herrat,

esitän parhaat onnitteluni 40-vuotiaalle Tuglas-seuralle.

Suomen ja Viron läheisellä yhteydellä on pitkät ja vahvat juuret. Me asumme saman veden, Suomenlahden, rannoilla. Monenlaiset kosketukset yli lahden ovat olleet arkipäiväämme vuosisatojen ajan.

Yhteydet vilkastuivat 1800-luvun puolessa välissä, kun kielisukulaisuuden ryydittämä kansallisuusaate voimistui. Virolaiset ja suomalaiset alkoivat puhua Suomen sillasta, ikivanhasta symbolista.

Suomen ja Viron itsenäistyminen vahvisti yhteyksiä entisestään. Kun toinen maailmansota vei Virolta itsenäisyyden, kontaktit yli Suomenlahden heikkenivät. Mutta tarve ja halu hakea yhteyttä jäivät.

Virolaisten itsenäisyysliike 1980-luvulla sai Suomesta laajaa kansalaistukea. Samalla tänään juhlivasta Tuglas-seurasta alkoi tulla Viron puolivirallinen edustusto Suomessa. Lennart Meri toimi usein asemaansa vakiinnuttavan Viron ”ulkoministerinä” seuran tiloissa Helsingissä.

Kun Viro elokuussa 1991 julistautui itsenäiseksi, ei varovaisuus enää ollut tarpeen. Saatoimme kehittää naapurisuhdettamme vailla pidäkkeitä.

Viime vuonna juhlittiin Viron uudelleenitsenäistymisen 30. juhlavuotta. Vuosien mittaan Suomen ja Viron yhteydet ovat muuttuneet itsestään selviksi. Samalla Viro on kehittynyt nopeasti. Tätä katsotaan syystäkin ihaillen niin meillä Suomessa kuin myös muualla maailmassa.

Monissa asioissa voimme ottaa oppia toinen toisiltamme. Monella alalla yhteistyö on jo tiivistä. Esimerkkinä tästä ovat digipalvelut ja kyberturvallisuus, joissa Viro nähdään edelläkävijänä ja Suomikin kansainvälisenä huippuna. Estlink-merikaapelit yhdistävät sähköverkkomme toisiinsa, ja maiden välinen kaasuputki on toiminnassa. Energiayhteistyön merkitys kasvaa.

Elämme tänään jälleen uutta historiallista murroskautta. Venäjä on sodallaan Ukrainassa rikkonut Euroopan turvallisuuden. Tämän järistyksen vaikutus tuntuu pitkään myös Itämeren alueella. Me autamme Ukrainaa nyt, ja kun jälleenrakennuksen aika koittaa. Ukrainan urhea kansa ansaitsee kaiken tukemme.

Usein pienet valtiot nähdään historian voimien pelinappuloina. Mutta Suomen ja Viron pitkä yhteinen historia voidaan lukea myös toisin: Se on tarina selviytymisestä, jopa menestymisestä.

Tälle menestykselle näen jatkossakin hyvät eväät. Yhdessä meillä on lukuisia vahvuuksia. Näistä kieli ja kulttuuri eivät suinkaan ole vähäisimpiä.

Tuglas-seura perustettiin neljä vuosikymmentä sitten aluillaan olevan poliittisen murroskohdan alla. Seuran perustajat aistivat ajan henkeä herkästi. Tuglas-seuran työllä Suomen ja Viron suhteiden edistämiseksi on jatkossakin valtava merkitys. Toivotan menestystä Tuglas-seuralle, sen aktiiveille, myös tästä eteenpäin.

Helsingi linnapea Juhana Vartiainen rääkis Jaan Kaplinski kunagisest ideest kakslikinna – Talsinki või Hellinn –, kus praegu toimetab ühtekokku juba peaaegu 2 miljonit inimest. Tuglase Seltsi juhatuse esimees, suursaadik Kirsti Narinen tõi oma kõnes aga näiteid sellest, kuidas selts on ajaga kaasas käinud. Loodu ju see loodi 1982. aastal selleks, et toetada rängal venestamise perioodil eesti keelt ja kultuuri. Ning Eesti taasiseseisvumise algusajal tegeleti Soome riigi heakskiidul ja kultuuritöö sildi varjus poliitikaga. Ent praegusel ajal on seltsi fookuses hargmaised eestlased ja soomlased.

Seminari juhtis Tartu ülikooli vilistlane Ella Kanninen, kes on soomlastele tuttav kui telesaatejuht, keda näeb igaõhtuselt YLE1 kanalil saates Puoli seitsemän.

3. mail 1982 asutasid 31 Eesti sõpra Helsingis Tuglase Seltsi. Tänaseks kuulub seltsi sada korda rohkem inimesi ehk umbes 3000 Eesti kultuurist ja ühiskonnast huvitatud soomlast ja soome-eestlast.

Tuglase Selts on Soome vanim ja suurim Eesti kultuurist ja ühiskonnast huvitatud inimesi ühendav selts, millesse kuulub üle 3000 liikme. Selts on alates 1982. aastast ehitanud Soome silda tutvustades Eesti kultuuri, keelt ja ühiskonda ning edendades Soome ja Eesti kultuurikoostööd.