Urmas Bereczki raamatute esitlus

Korraldajad: Ungari Instituut, Eesti Muinsuskaitse Selts

Raamatuid tutvustavad nii Urmas Bereczki kui Toomas Kiho.

Raamat “Ainult jalgpall. Ühe uppuja pihtimused”

Kunagi moodustas laste subkultuur oma mängude, tavade, hoiakute ja tõekspidamistega ülejäänud ühiskonnast näiliselt sõltumatu paralleelmaailma, mis kandus pärandina ühelt laste põlvkonnalt teisele.

Autor puutus selle paralleelmaailmaga mingil määral kokku küllap viimasel hetkel enne selle väljasuremist ühe Euroopa suurlinna servas, kus ta saatuse tahtel üles kasvas.

Oli möödunud enam kui pool sajandit „Pál-tänava poiste“ ilmumisest (1906), aga Budapesti äärelinna poisid korjasid ikka veel kitti värskelt parandatud akendelt. Mängu ja võitluse krundil oli nüüd juba suuremalt jaolt asendanud jalgpall, mida taoti ööd kui päevad. Selle ümber kujunes välja teatud reeglistik, kusjuures jalgpall ise muutus samasuguseks metafooriks, nagu Ferenc Molnári romaanis oli olnud krunt. Kui võrrelda seda maailma tänapäevasega, suudame märgata ka selliseid asju, mis muidu jääksid vahest kahe silma vahele. See väike jutt näitab „jalgpalliühiskonda“ seestpoolt, mida saab teha ainult inimene, kes on jalgpallimaaniat ise omal nahal kogenud.

Raamat “Eesti avastamine”

Ungari Instituudi sarjas ”Miscellania Hungarica” 2014. a. ilmunud e-raamat „Eesti avastamine” on nüüd, 5 aastat hiljem, Tartu rahu 100. aastapäeva lähenedes ehk veelgi aktuaalsem.

Raamat on sisu poolest Eestis seni tundmatute allikmaterjalide antoloogia, mis sisaldab ungari teadlaste Eesti teemadel kirjutatud artikleid aastatest 1881 kuni 1920. Need on ühest küljest varajaste Ungari ja Eesti suhete, teisest küljest eesti etnograafia ja folkloristika teadusloo dokumentid.

Vähemalt sama oluline on aga nende kirjutiste väärtus ühest kolmandast, suhteliselt vähe uuritud seisukohast vaadatuna: Milline oli Eesti ja eestlaste kuvand välismaal (kui seda üldse oli) enne omariikluse saavutamist ja tunnustamist välisriikide poolt? Viimasele aspektile raamatu pealkiri „Eesti avastamine” viitabki. Eestlaste ja Eesti avastamisele välismaa, täpsemalt ungari teadlaste poolt. Sellises kontektis on „eestlaste avastamisel” – vähemalt teoreetiliselt – ka teatud poliitiline mõõde, sest semiootiline side tundmise ja tunnustamise vahel kehtib ka rahvusvahelises poliitikas. Teisisõnu: kuni välismaailm sinust midagi ei tea, pole sind nende jaoks praktiliselt olemas.

Lisaks äsjamainitule mõjuvad need tekstid, eriti folkorist Aladár Báni omad, oma värskuse ja emotsionaalsusega reporteri otsereportaažina minevikust, mis oleksid adresseeritud justkui otse meile. Paljud tollal eestlaste eluolu kohta kirja pandud faktid pole tänapäeva tavalugejale enam tuntud, nii annavad need artiklid paljudele kindlasti ka uusi faktilisi teadmisi eesti rahvapärimuse, etnograafia ja ajaloo kohta.

Raamatus on ära toodud ka Aladár Báni etnograafilised fotod, mis valmisid tema 1911. a. etnograafilisel kogumisretkel Eestis.