Jäta menüü vahele
ingeri laulu

Ingerisoomlased

Kagu-Soomest välja rännanud savakot ja äyrämöiset leidsid ühise enesenimetuse, kui tunnetati ühtekuuluvust Soome soomlastega.

Nimetused

Ajaloolise Ingerimaa järgi nimetatakse end inkeriläinen või Inkerin suomalainen. Kagu-Soomest 17. sajandil välja rännanud savakot ja äyrämöiset leidsid ühise enesenimetuse 19. sajandil, kui tunnetati ühtekuuluvust Soome soomlastega. Nõukogude Liidus on neid nimetatud asuala järgi leningradskije finnõ.

Asuala

Ajaloolise Ingerimaa all mõeldakse Soome lahe, Neeva jõgikonna ning Laadoga vahelist piirkonda. 1710. aastal moodustati sellest Peterburi kubermang ja 1927. aastal Leningradi oblast.

Rahvaarv

2010. aasta rahvaloenduse ajal elas Venemaal 20 267 soomlast, kelle hulka on arvatud ka ingerisoomlased. Veel 2012. aastal oli soomlasi 40,48% võrra rohkem – 34050. Kahanemine on olnud drastiline, sellele on kaasa aidanud ka paljude ingerisoomlaste kolimine ajaloolisele kodumaale. Kui 1990. aastatel anti ingerisoomlastele õigus asuda ümber Soome, kasutas seda õigust kümne aastaga 20 000 inimest.

Veel 1989. aastal elas rahvaloenduse andmeil Nõukogude Liidus 67 359 soomlast, kellest valdas emakeelt 34,6%. Laias laastus võib öelda, et neist elas veerand Karjalas, teine veerand Eestis, kolmas Leningradi oblastis ja ülejäänud mujal.

Alates 1939. aastast pole rahvaloendustel ingerisoomlaste arvu soomlaste seast eraldi esile toodud. Leningradi oblasti elanikkonnast (ilma Peterburita) moodustasid soomlased 1989. aastal umbes 1%.

Ajalugu

Ingerlaste käekäiku on oluliselt mõjutanud Põhjasõja-järgne Vene-Rootsi piir Karjala maakitsusel, mis lahutas nad teistest idasoomlastest. Ent möödus 200 aastat elus ja töös, enne kui ingerlastele tunda anti, et nad viibivad võõrastena põlistel vene aladel.

Nõukogude võim asus võtma resoluutseid meetmeid: 1928. aastal algas kollektiviseerimine ja viidi läbi esimene massküüditamine, 1932. aastal keelati usuelu, 1937. aastal likvideeriti soomekeelne kultuurielu, 1939. aastaks tapeti vähemalt 13 000 soomlast, vangilaagris viibis vähemalt 37 000. 1942. aastal küüditati ligi 30 000 inimest Siberisse. 1944/45 aastal naasis 55 773 Soome evakueeritut kodumaale, nad hajutati Sise-Venemaa oblastitesse.

Napi 20 aasta vältel viidi Ingerimaalt ära umbes 110 000 inimest ehk 97%. Kõik, mis võimalik, oli kas likvideeritud või keelatud, sealhulgas elamine kodukohas. Alates 1956. aastast on eriloaga naasnud oma elualadele umbes 1/7 rahvast.

Tänapäev

Esikohale tuleks kindlasti seada ingerlaste etniline dispersioon, mis muudab rahvusliku identiteedi säilimise üldse küsitavaks. Et emakeelt on võõras keskkonnas raske alal hoida, tõendab kahanenud emakeelsus: 1979. aastal Leningradi oblastis 51,9%, Karjalas 49,8%, Eestis 37,1% ning 1989. aastal Nõukogude Liidus keskmiselt 34,6%. Sellistes tingimustes assimileeruksid üsna kiiresti ka hoopis arvukamad rahvad. Lisaks asus 1990. aastatel ligi 20 000 ingerisoomlast elama Soome.

Samas on ka mõningaid positiivseid nihkeid: Venemaa valitsus rehabiliteeris ingerlased rahvana (1993), alates 1989. aastast on taastatud 15 kirikukogudust (1918 oli neid ligi 100) ning alates 1988. aastast loodud rahvuslikke kultuuriseltse Eestis, Leningradi oblastis, Karjalas, Soomes ja Rootsis.

Sümboolika

Ingeri rahvuslilleks valiti 1995. aastal Soomes tegutseva Ingeri kultuuriseltsi korraldatud hääletusel aaskannike ehk keto-orvokki.  See kolmevärviline õieke meenutab rahvuslipu värve ning jutustab ingerisoomlaste valusalt kirevast elust. Lille sitkus ja vähenõudlikkus sümboliseerib ingerisoomlust.

Samal hääletusel valiti ka rahvusloom jänes, rahvuslind pääsuke ja rahvuspuu kask. Lähemalt saab sümboolikast lugeda Eesti Ingerisoomlaste Liidu kodulehel ja Suomen Inkeri-liitto veebist.

Ingerlaste hümn ja selle taust @Suomen Inkeri-liitto