Jäta menüü vahele
22.08.2021

Prozese ülevaade: Komi vabariigi esimene sajand

Vabariigi nimetuse vastu seisis rahvusasjade rahvakomissar Jossif Stalin isiklikult, kes ütles, et vabariigi teenindamiseks pole töötajaid ega vahendeid.

22. augustil tähistati Komi Vabariigi 100. sünnipäeva. Suuri massipidustusi polnud, sest COVID-19 leviku tõttu otsustati valdav osa juubelisündmustest korraldada virtuaalselt või märksa tagasihoidlikumas vormis. Võrreldes aga eelmisel aastal toimunud Mari ja Udmurdi vabariigi 100. sünnipäeva tähistamisega, olid komid oma vabariigi juubeliks oluliselt paremini valmistunud.

Juubeli tähistamiseks valmis infoportaal, mis kajastab hästi juubeliga seonduvat. Eelkõige torkab silma erinevate vabariigi juubelile pühendatud näituste rohkus, aga ka asjaolu, et toimus mitmeid komi keelele ja ajaloole pühendatud teaduskonverentse, samuti vabariigi juubelile pühendatud trükiste presentatsioone. Palju tähelepanu pöörati etnoturismi arendamisele, korraldades nii matku kui ka näiteks komi aga ka teiste soome-ugri rahvaste rahvusköökide presentatsioone.  Väga võimsalt tähistati Komi Vabariigi sünnipäeva Moskvas ja Peterburis, kus toimus arvukalt komi kollektiivide kontserte ja avati näitusi, Moskva metroo aga lasi käiku Komi vabariiki tutvustava metroorongi.    

Komi Vabariik: 
– pindala 416 774 ruutkilomeetrit; 
– elanikkond 813 590 (2021. aasta andmed); 
– pealinn Sõktõvkar.

Komi Vabariigi riikluse kandjaks on komi rahvas, kes läbis pika tee, et saavutada territoriaalne autonoomia. 2010. aasta rahvaloenduse andmeil on sürjakomisid 228 235 ja nad moodustavad 23,69% vabariigi elanikkonnast. 1926. aastal moodustasid komid 92,25 % vabariigi elanikkonnast.

Tee rahvusliku autonoomiani

1917. aasta veebruarirevolutsioon pani aluse enamiku Venemaa soome-ugri rahvaste rahvuslikule organiseerumisele. Rahvusliku territoriaalse autonoomia esitamise mõtteni läks veel mõnevõrra aega, aga sama aasta sügisel hakkas territoriaalse autonoomia mõte komide seas üha populaarsust võitma, aktiivsemad olid komi rahvusest soldatid. Nii näiteks võtsid Pihkva garnisoni komi rahvusest sõdurid, kelleni jõudis  seisukoht, et bolševikud tunnustavad rahvuste enesemääramisõigust, 1917. aasta lõpus vastu pöördumise, milles nõuti sürjani (komi) vabariigi asutamist.

Olulised daatumid Komimaa riikluse arengus:
22. august 1921 – Komi autonoomne nõukogude oblast (Komi AO)
5. detsember 1936 – Komi autonoomne nõukogude vabariik (Komi ANSV)
29. august 1990 – Komi suveräänsusdeklaratsioon
23. november 1990 – Komi nõukogude sotsialistlik vabariik (Komi NSV)
26. mai 1992 – Komi vabariik

Komi autonoomia nõuded esitati ikkagi alles siis, kui 1917. aasta oktoobrirevolutsioon oli juba toimunud ja tegelikult ka rahvustele autonoomia võimaldamine leidnud kindla koha bolševike retoorikas. Komimaal tuldi autonoomia idee esimese avaliku aruteluga välja aga alles 17. jaanuaril 1918, mil toimus Ust-Sõssolski (Sõktõvkari) maakonna Soldatite, tööliste ja talurahva saadikute Nõukogu asutav kongress, seal rääkis Sürja vabariigi moodustamisest, enesemääramisest väljapaistev ühiskonnategelane, endine vaimulik, majandustegelane ja koduloolane, IV Riigiduuma liige Dmitri Jakovlevitš Popov. Oma kõnes ütles ta, et komid omavad õigust oma autonoomiale, sest säilitasid „oma keele, eluviisi ja majapidamise“. Autonoomia ideesse suhtuti siiski vägagi ettevatlikult, sellest ei saadud aru ja ega ei peetud eelkõige majanduslikult võimalikuks.. Kongress siiski autonoomia küsimustes mingit otsust aei teinud, kuid Popovi seisukohad tulid esile komi rahvusliikumises, mis aastatel 1920-21 viis Komi autonoomia moodustamiseni. 

1918. aasta talvel algas komi rahva organisatsiooniline kultuur-hariduslik liikumine. Mitmel pool asutatakse komi seltsid Komi kotõr (Komimaa materiaalse ja vaimse arengu kaasabi liit),  samuti rahvuskultuuriline organisatsioon Komi avtonomist tsukõr (Komi autonomistide partei) ja komi kirjanduslik selts Asja kõa.

Komi avtonomist tsukõr asutati 1918. aasta veebruaris ja selle organisatsiooni asutajate seas oli  Dmitri Popov, kes ilmselt püüdis leida suuremat toetust oma autonoomia ideele. Organisatsioon sai tuntuks ajalehes “Zõrjanskaja žizn” ilmunud üleskutsega, milles öeldakse venelaste kohta, et mis kasu nad on sürjanitele toonud.

Komi kotõr  asutati juunis 1918 ja tema asutajate seas oli Dmitri Batijev. Dmitri Batijev 1896-1941 oli väljapaistev komi riigitegelane, kes suutis hilisema Komi autonoomia ka läbi suruda. Juba põhikirjas oli üks punkt Sürjani autonoomiast, mis oli seltsi peamiseks eesmärgiks. Seltsi programmi oli aga koostanud hilisem maailmakuulus sotsioloog Pitirim Sorokin (1889-1968), kes oli siis esseeride partei üks juhte ja 1917. aastal olnud Venemaa Ajutise Valitsuse juhi Aleksander Kerenski sekretär. Organisatsiooni tegevuses oli tähtsamal kohal siiski kultuur-hariduslik tegevus, selts püstitas aga keelepoliitilisi eesmärke, et komi keel võetaks kasutusele haridus- ja kultuurisfääris, samas õpitaks ka vene keelt. 

Neist organisatsioonidest kujunes Komi kotõr  ehk selles mõttes kõige pikaajalisemaks, et mitmed organisatsiooni tõstatatud ideed panid aluse Komimaa uurimise seltsi programmile, mis loodi 1923. aastal. Komi kotõr ise aga suleti 1918. aasta sügisel. Uuesti taastati Komi kotõri tegevus 1989. aastal. 

Seltside tegevusega kaasnes komide haridus- ja kultuurielu elavnemine. Märkimisväärseks sündmuseks kujunes 1918. aastal komi tähestiku loomine, mis põhines kirillitsal ja kutsuti tema looja Vassili Molodtsovi järgi Molodtsovi tähestikuks. Ajalehes “Zõrjanskaja žiznj”, mis ilmus komi ja vene keeles artikkel, milles oli juttu autonoomiast. Artiklis oli üleskutse ühendada komi rahvas ühte autonoomsesse oblastisse, mis nägi ette ka sürjakomide ja permikomide ühendamist.

Nende organisatsioonide lühiajaline tegevus, aga ka ilmunud artiklid, kindlasti tõstsid komi rahva rahvusteadvust, mis omakorda kergendas hiljem Komi autonoomia moodustamist. 

Olulise tähendusega oli autonoomia moodustamise juures 8.–13. jaanuarini 1921 toimunud I sürjani (komi) kommunistide kongressil. Kongressile kogunes 42 komi kommunisti, kes esindasid erinevates kubermangudes elavaid komisid, aga ka permikomisid ja Moskva komisid. Autonoomia küsimus oli põhiküsimus, selles oli eestkõnelejaks Dmitri Batijev, kes juhtis Rahvusasjade rahvuskomissariaadi sürjani osakonda. Samas kõik ei suhtunud autonoomiasse sugugi positiivselt. Autonoomia vastased tõid välja majandusliku otstarbekuse, puuduvat ka tehnilised ja poliitilised jõud. Pealegi komidel puuduvad kirjandus, kirjakeel ja oma kultuur, sellepärast on ka mingist taassünnist mõttetu rääkida. Ka on komi rahvusest elanikkonnal ükskõik ja neil puudub selles küsimuses arvamus. Siiski kuulutas kongress välja Autonoomse Komi Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi. Lisaks arutati kongressil autonoomia piire ja muidugi sooviti permikomide ühendamist. Veel aga võeti vastu otsused, et kõik tehased, maavarade leiukohad ja loodusvarad kuuluvad loodavale Komi NSV-le. Kui nüüd vaadata kongressi dokumentatsiooni, siis torkab silma Batijevi ambitsioonikus. Näiteks Batijev arvas, et komidel võiks olla oma armeekorpus, sest vabariik oleks nagu puhver vaenlase vastu, kes ründab Vene NFSV-d põhjast. Lisaks olid tal territoriaalsed ambitsioonid võitlemaks Suur-Komi vabariigi eest, mille piirid ulatuks Põhja-Jäämereni, mis aga ei olnud määratud täituma, ka ei õnnestunud tal kuidagi ühendada sürjakomide asustatud territooriumi permikomide asualadega, sest viimasele oli ägedalt vastu Permi kubermanguvalitsuse täitevkomitee. Permikomide küsimus kerkis ikka ja jälle 1920-ndatel aastatel ja päädis lõpuks Permi-Komi rahvusringkonna moodustamisega 1925. aasta 26. veebruaril. Permikomide esindatus komi rahvuslikes organisatsioonides ja Komi rahva kongresside töös on põhjustanud segadust ja poleemikat praeguseni. 

Komid said oma autonoomia peale suuri vaidlusi 22. augustil 1921. aastal, ametliku nimetusega Komi autonoomne nõukogude oblast. Vabariigi nimetuse vastu oli rahvusasjade rahvakomissar Jossif Stalin isiklikult, kes ütles, et vabariigi teenindamiseks pole töötajaid ega vahendeid.

Jaak Prozes
Fenno-Ugria nõunik