Jäta menüü vahele
05.10.2022

Prozese ülevaade: Otepääl toimus Ěrzäń Promks

30. septembril Otepääl kogunenud Ersa Rahvuskongress – Ěrzäń Promks tõi kaheks päevaks kokku ersade tuleviku teemal arutlejad.

Jaak Prozes
Fenno-Ugria nõunik

Ersa rahvusliku liikumise aktivistide korraldatud kongressil osalesid Ukrainast, Armeeniast ja Eestist saabunud delegaadid. Kongressi vaatlejad tulid kohale veel ka Soomest ja Ungarist. Kongressi korraldamine väljaspool Venemaad oli tingitud sealse režiimi repressiivsusest.

Kongress algas minutilise leinaseisakuga, millega mälestati ersa rahvusest sõdurit Aleksei Veštševailovit – kongressi delegaati, kes langes 26. septembril Bahmuti piirkonnas. Kongressi delegaatide seas oli ka teisi Ukraina armee sõdureid, neist tulla sai ainult üks – Aleksandr Butjaikin. Vaatamata vähestele kogunenud delegaatidele leidsid osalejad , et kongressi toimumise tähtsust on raske üle hinnata. 

Kongressi toimumisel oli Eesti riigi toetus. Kongressi tervitasid Riigikogu soome-ugri rahvaste toetusrühma esimees Raivo E. Tamm, Eesti välisministeeriumi asekantsler Märt Volmer, Otepää linnapea Jaanus Barkala ja kirjanik Arvo Valton.

Kongress ise oli meelestatud radikaalselt ja resoluutselt, kohati vaieldi, aga mitte väga. Hääletati valdavalt ühehäälselt, aga aeg-ajalt jäi mõni erapooletuks või oli koguni vastu. 

Kongressi meelsust väljendab fakt, et ta tunnistas praeguse Mordva vabariigi Pensa, Uljanovski, Nižni-Novgorodi, Rjazani ja Samara oblasti ebaseaduslikeks territoriaal-administratiivseteks üksusteks ja nende võimuorganid organiteks, kellel pole esindusõigust. Peale diskussiooni ütlesid delegaadid, et ersade edaspidine kompaktne asumine Vene Föderatsiooni territooriumil tähendab ersade kadu tulevikus. 

Seega kongress leidis, et ersa rahva säilimine, tema areng ning majanduslike, poliitiliste, rahvuslike ja teiste õiguste realiseerimine on võimalikud ainult iseseisvas riigis – Erzäń Mastor.

Erzäń Mastori loomine on ersa rahvusliku liikumise peamine ülesanne. Kongress vaatleb ersa riiki kui absoluutselt iseseisvat, demokraatlikku õigusriiki – föderatsiooni Erzäń Mastor. Erzäń Mastori koosseisus realiseerib ersa rahvast oma õigust enesemääramisele. Riik võtab suuna poliitilise natsiooni ülesehitamisele, kus ersalaseks loetakse iga föderatsiooni kodanik, vaatamata etnilisest päritolust. Erzäń Mastori kodanike õigust säilitada ja arendada oma rahvuslikku identiteeti, keelt, kultuuri kinnitatakse konstitutsiooniga.

Vastavalt otsusele hõlmab tulevane Erzäń Mastor Mordva vabariigi, Pensa, Uljanovski, Nižni Novgorodi, Rjazani ja Samaara oblasti maid. Oma ülesehituselt on tegemist föderatsiooniga, mis koosneb kaheksast kantonist, millest näiteks kaks on tatari kantonid ja üks Mokša vabariik. Pealinnaks Saran Oš (praegu Saransk).

Kongress otsustas, et kuni Ersan Mastori iseseisvuse väljakuulutamiseni, juhib ersa rahva võitlust enesemääramise eest Kirdijur (rahvuslike esindusorganite PromksAtäń ÄzemInäzor, Videkuro kogu) ja vanematekogu juht – inäzor Sõresja Boljaenja.

Kongressil võeti vastu rahvusliikumise programm, kinnitati vapp ja hümn. 

Ersa kongress mõistis hukka Venemaa kallaletungi Ukrainale, mobilisatsiooni põlisrahvaste aladel, avaldati solidaarsust sõjavastaste protestijatega Dagestanis, Saha (Jakuutia) ja teistes vabariikides. Samuti toetati Venemaa dekoloniseerimise deklaratsiooni, mis võeti vastu  Prahas 23. juulil toimunud Venemaa vabade rahvaste foorumil. 

Allakirjutanu jõudis kongressile pisut hiljem, Otepääle sisenedes võis keskväljakul ja peatänava ääres näha eesti lippude kõrval ka valge-puna-musti ersa lippe. Sedapuhku neid ära ei rebitud, nii nagu oli tänavu juhtunud Mordvamaal ersade rahvuslikul palvusel Raszkenj Oszks. Pigem vastupidi lehvisid uhkelt, tuletades meelde, et Otepää on eesti lipu pühitsemise koht. 

Kongressi toimumispaigas Karupesa hotellil samuti lehvisid samuti ersa lipud, neid jagus saali, rinnamärkidele ja lipsudelegi. Tõesti uhke. Lipp on tõesti võimas rahvust konsolideeriv sümbol. Mordva lippe näha ei olnud, küll aga oli saalis mokša lipp. Kongressile kogunenud ersad ei taha olla mordvalased. Nende põhiliseks väiteks on, et kuna mordva keelt pole olemas siis mordvalasteks peavad end need, kes rahvuskeelt ei oska. Sõnas – mordva, näevad nad peamist ohtu oma rahvusteadvusele. Suhtumine mokšadesse on natuke kummaline, neile heidetakse ette rahvusliku initsiatiivi puudumist ja vähest organiseerumisvõimet. Samas jällegi on mokšalased paremini säilitanud oma rahvuskeelt kui ersad.  Mokšalastel pole ka midagi selle vastu, et olla mordvalane. Võimalik, et see on tingitud asjaolust, et praeguse Mordva Vabariigi territooriumil on enamuses mokšalased, kes on kogu aeg olnud vabariigi juhtivatel ametikohtadel. 

Kongress ise oli ehk tagasihoidlikum kui algselt planeeritud. 25 delegaadist oli kohal 11, kuid ega nii-öelda V. I. Lenini partei – Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei I Kongressist 1898. aastal ei võtnud osa rohkem inimesi. Möödus 20 aastat ja nad lammutasid Vene impeeriumi. Seega kvaliteet on oluline, Otepääle kogunenud ersade kvaliteeti aga näitab aeg, kogunenud oli valdavalt noored ja andekad inimesed, kes vägagi rahvuslikult meelestatud.

Nüüd on vaja aga tarkust ja aega, et suured ideed ja mõtted viia rahvani. Kas aga rahvas võtab need vastu, selles on küsimus. Palju ka sõltub suurest poliitikast, eelkõige Venemaa ja Ukraina sõja lõpptulemusest. Peab olema valmis Venemaa kaotuseks ja mitte ka unustada vastupidist stsenaariumit. Kuidas jääda rahvus(t)ena, ka selles on küsimus. Küsimus, mille eestlastena peaksime me esitama ka ise. 

Ersad on soome-ugri rahvas, kelle traditsiooniline asuala jääb praegu Venemaa Föderatsiooni territooriumile, sealhulgas Mordva vabariiki, Tatari vabariiki, Baškiiri vabariiki, Tšuvaši vabariiki ja naaberaladele.