In memoriam Aleksander Luzgin

Koroonaviirus kogub Vene Föderatsioonis jätkuvalt hoogu, haigestunuid on iga päevaga aina rohkem ja nende seas ka mitmed soome-ugri rahvaste rahvusliku eliidi esindajaid.

Kui alles hiljuti kirjutasime väljapaistva handi kunstniku Gennadi Raiševi lahkumisest, siis nüüd peame teatama väljapaistva Mordva Vabariigi teadlase, riigi- ja ühiskonnategelase Aleksander Luzgini surmast viiruse läbi. Aleksander oli pärit Mordva Vabariigi Torbejevo rajoonist ja kuulus ersade subetnose šokšade* hulka.

In memoriam Aleksander Luzgin 08.01.1949- 27.11.2020

Ehtsa maapoisina ei tahtnud ta pärast keskkooli minna linna õppima, aga lähikondsete veenmisel püüdis ta siiski Mordva riikliku ülikkooli ajaloo erialale astuda. Sisse ta ei saanud, nii töötas Aleksander paar aastat kohalikus artellis hoopis treialina. 1968. aastal astus ta aga Mordva pedagoogilisse instituuti, mille lõpetas 1972. aastal filoloogina.

Instituudis õppimise ajal hakkas teda üha enam huvitama ajalugu, eelkõige etnograafia. 1973. aastal astus ta Mordva keele-, kirjanduse- ja ajaloo instituudi aspirantuuri, tema huvialaks kujunes tööndus, täpsemalt käsitöö. Ise ta on öelnud, et tõuke selleks andis üks kummaline juhus: „Üks kord sõitsin rongiga Torbejevost Saranski. Korraga algas reisijate seas paanika. Selgus, et miilits oli tegemas haarangut, et kinni püüda „mittetöist“ tulu teenivaid käsitöölisi. Nende seas olid kingsepad Kažlodka külast. Üks neist, pidades mind oma inimeseks, viskas mulle koti ja jooksis kuhugi, kuid tagasi ei tulnud. Lõpuks otsustasin selle koti lahti teha ja avastasin, et kotis olid hoolikalt õmmeldud naistesaapad.”

Aspirantuuris õppides kõndis ta läbi kogu Mordva Vabariigi, tema 1981. aastal kaitstud kandidaadi väitekirja teema oli „Vene elanikkonna kodukultuur Mordvas“. Peale kandidaadi väitekirja kaitsmist jätkas ta teadlasena tööd instituudis.

Tema hobi oli etnograafiliste esemete kogumine ja käsitöö tutvustamine. Tänu Aleksander Luzginile asutati näiteks viltide valmistamise muuseum Ardatovi rajooni Urusovo külla. Muuseumi baasil arenes viltide valmistamise tööndus ja tellimusi tuleb praegu üle kogu Vene Föderatsiooni.

Luzginil olid märkimisväärsed administraatori võimed, mis ei jäänud tähelepanuta. 1992. aastast sai temast Mordva riikliku kirjastuse direktor, kellel tuli keerulisel ajal võidelda ersa- ja mokšakeelse kirjanduse väljaandmise eest. Tõsisemalt kui kunagi varem kerkis küsimus, kuidas müüa ersa- ja mokšakeelset kirjandust, kui erakätesse läinud raamatukauplused ei võta rahvuskeelseid raamatuid müüki. Luzgini ettevõtmisel saavutati, et mitmetesse kauplustesse ja ka kirjastusse tekkisid rahvuskirjanduse müügiletid. 1998. aastal sai Luzginist ajakirjanduse- ja infominister, tema teeneks tuleb lugeda, et säilisid rahvuskeelsed rajoonilehed.

Aastail 2003-2013 töötas ta riikliku rahvuspoliitika komitee juhina ja rahvuspoliitika ministrina, keda kutsuti „rahvaministriks“. Põhjuseks eelkõige asjaolu, et ta oli hästi kontaktne, heasüdamlik ja aval. Positiivne inimene, kes ikka ja jälle püüdis leida võimalusi kas aitamiseks või siis koostööks. Võiks öelda ta oli Vene Föderatsiooni mõistes ebatüüpiline ametnik, riigiasutuse juht, kelle uks oli alati lahti ning eesruumis lõputult inimesi, kes pöördusid ta poole kõige erinevamate palvetega ja huvitav, et tal jagus nende jaoks aega.

Sel perioodil oli ta väga huvitatud koostööst Fenno-Ugria Asutusega, samuti siinse ersa ja mokša diasporaaga. Tema kaasabil sõitsid Eestisse nii hõimupäevadele, kui ersa keele päevadele kümned folklooriansamblid Mordva Vabariigist. Võiks öelda, et tema juhtimisel sai ministeeriumist just see institutsioon, kes eelkõige tundis huvi soome-ugri rahvaste koostöö vastu. 2004. aastal Tallinnas toimunud Soome-ugri rahvaste maailmakongressi ajal aga korraldas Aleksander Luzgin Von Krahli Teatris uhke vastuvõtu Eestis asuvale ersa-mokša diasporaale. Seda vastuvõttu ja neid tänusõnu meenutatakse tänaseni.

Paralleelselt kõrge riigiametniku tööga jätkas ta tegutsemist õppejõuna, samuti juhendas mitmeid väitekirju. 2002. aastal kaitses ta doktoritöö teemal „Mordva talupoegade töönduslik tegevus XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses. Aleksander Luzgin kirjutas oma elu jooksul 10 monograafiat ja ligi 100 teaduslikku artiklit.

Viimastel aastatel töötas Aleksander Luzgin regioonidevahelise ersa ja mokša (mordva) ühiskondliku organisatsiooni täitevkomitee esimehena, kelle vastutada oli ersade ja mokšade esindusorganisatsiooni tegevus.
_______________
* Šokšad peavad end ersalasteks, kuid kuna nad elavad mokšade naabruses (u 170 km Saranskist edelas) siis nad on viimastel laenanud palju sõnu. Kokku arvatakse šokšasid olevat 10 tuhat.


Seotud lingid

Print Friendly, PDF & Email