Eesti Keele Instituudi soome-ugri seminar toimub 12. novembril

Eesti Keele Instituut kutsub soome-ugri seminarile “Soome-ugri keelekogud, korpused ja andmebaasid meie kasutuses”. Seminar toimub 12. novembril Eesti Keele Instituudi suures saalis (Roosikrantsi 6, Tallinn). Seekordne seminar on järjekorranumbrilt 13. ning seminaril meenutame ka Eesti Keele Instituudi murdearhiivi pikaajalist eestvedajat Mari Musta, kelle sünnist möödub 11. novembril 100 aastat. 

Kogusid ja oma tööd nendega tutvustavad teadlased Eesti Keele Instituudist, Tartu Ülikoolist, Eesti Kirjandusmuuseumist, Prantsusmaa Riiklikust Ida Keelte ja Kultuuride Instituudist (INALCO) ning Läti Ülikoolist.

Kõik huvilised on oodatud!

Seekordne seminar on järjekorranumbrilt 13. ning seminaril meenutame ka Eesti Keele Instituudi murdearhiivi pikaajalist eestvedajat Mari Musta, kelle sünnist möödub 11. novembril 100 aastat.

Mari Must on instituudi alustala, ta oli üks esimestest, kes 1947. aasta veebruaris vastloodud Keele ja Kirjanduse Instituudi keeleuurimise sektorisse teadustööle kutsuti.

Sellele sektorile nähti ette kaks mahukat tööd: viieköitelise „Suure rahvakeele-sõnaraamatu” koostamine ja väljaandmine ning kümnevihikuline sari „Eesti murdetekstid”. Mõlema töö jaoks oli inimesi esialgu ainult kolm. Teha tuli nii uurimis- kui ka kogumistööd. Kui instituudi esimese tööaasta lõpul eriti silmapaistvaid töötajaid esile tõsteti, siis oli nende hulgas ka Mari Must.

Instituudi teisel aastal kinnitati Mari Musta kandidaadiväitekirja teema „Vene-eesti suhete kajastumine lõuna-eesti murrete sõnavaras”, mille kaitsmine nähti ette kuue aasta pärast. Täpselt nii ka läks: keeleuurimise sektori kõige märkimisväärsemaks sündmuseks sai 1954. aastal Mari Musta väitekirja kaitsmine. Töö oli väga mahukas, koos sõnaloeteluga üle 700 lehekülje.

Väitekiri valmis paljude muude toimingute kõrval: samaaegselt tuli täiendada murdekartoteeki, koostada koos õigekeelsuse ja sõnaraamatute sektori töötajatega „Väikest õigekeelsuse sõnaraamatut”, toimetada murdetekste ja 1952. aastal vahetada ka elukohta: kolida koos instituudiga Tartust Tallinna.

Pärast väitekirja kaitsmist valiti Mari Must vanemteaduriks, temast sai instituudi teadusnõukogu liige ja alates 1956. aastast keeleuurimise sektori juhataja. Tol ajal oli Mari Must 36-aastane. Ta jäi sektorit juhatama 20 aastaks. 1976. aastal palus Mari Must end üle viia tollase murdesektori vanemteaduri ametikohale, sest sektori juhatamine vajas tema sõnul tugevamat tervist.

Mari Must on olnud aktiivne organi- seerija ja instituudi elus alati julgelt kaasa rääkinud. On olnud aeg, millal teda on tahetud n-ö vildaka maailmavaate pärast sektorijuhataja ameti- kohalt ka taandada (1959), ent maailmavaatele jäi tookord siiski peale Mari Musta erialane asjatundlikkus.

Oma sektori keskseks ülesandeks on Mari Must pidanud rahvakeele sõnaraamatut. Üsna sõnaraamatu algus- aastail on ta küsinud, kas eestlaste väikse arvu juures on majanduslikku kandepinda kahe suure sõnaraamatu – rahvakeele sõnaraamatu ja kirjakeele seletava sõnaraamatu – paralleelseks ilmumiseks. Kas poleks hoopis otstarbekas ühendada kahe sektori jõud ja anda esialgu välja üks võimalikult täielik sõnaraamat, mis sisaldaks nii murdesõnavara kui ka üldisema osa kirjakeele ainestikust? Siiski otsustati jääda kahe suure sõnaraamatu tegemise juurde, ja me ei tea, missuguse sõnaraamatu oleksime saanud, kui need kaks oleks ühendatud.

Rahvakeele sõnaraamatu, nüüdse „Eesti murrete sõnaraamatu” tegemise käiku ja perspektiive analüüsis Mari Must pidevalt, jäädes seejuures realistlikuks: pikaajalisel tööl on oma eripära ja ka ebamugavused ning forsseerimine siin suurt ei aita.

Teiseks südameasjaks on Mari Mustal olnud „Eesti murdetekstid”. Selle sarja algatajana ja peatoimetajana pidas ta murdekirjelduse kõrval kõige olulisemaks, et raamatute tekstides peegelduksid rahva vaimne ja mate- riaalne kultuur, juturepertuaar, tõekspidamised, elukorraldus minevikus ja olevikus. Just niisugusena me „Eesti murdetekstide” sarja nüüd ka näeme. Tegemist on ainulaadse väljaandega, milles on ilmekate tekstidena jäädvustatud kõik tänaseks hääbunud või hääbuvad eesti murded ning nende gram- matikakirjeldused.

Peale sektori juhtimise ja uurimistöö on Mari Must hoidnud silma peal kogu instituudi elukorraldusel, alustades sellest, et sektorite nimed vastaksid nende sisule. Murdesektori nimi saab alguse Mari Musta 1961. aastal Teaduste Akadeemia presiidumile saadetud kirjast, kus ta protestib kava vastu nimetada keeleuurimise sektor eesti keele sektoriks, sest õigem nimetus oleks murdesektor. Murdesektori nimi läks instituudisiseselt kasutusse kohe, kuigi ametlik kinnitus tuli alles 12 aastat hiljem.

Kui Keele ja Kirjanduse Instituut muudeti 1993. aastal Eesti Keele Instituudiks, esitas Mari Must oma kujutluse uuenevast instituudist: see on uurimisasutus, kus tegeldakse igakülgselt niihästi eesti tänapäeva kui ka vanema kirjakeele, eesti murrete ja lähemate sugulaskeeltega. Murdesektori keskseks ülesandeks aga jääb „Eesti murrete sõnaraamat”.

Tegusalt lõi Mari Must kaasa Emakeele Seltsis, nii murdevõistluste žüriis (esimees 1964–1988) kui ka murdetoimkonnas (vanem 1962–1988). Sõnaosava esinejana oli ta oodatud ettekan- dekoosolekutel ja keelepäevadel. Kõiki neid kohustusi täitis Mari Must talle omase missioonitunde ja energiaga. See ei jäänud märkamata. Oma välisliikmeks valis Kalevalaseura ta 1966. ja Soome-Ugri Selts 1968. aastal, Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige oli ta 1974. ning Emakeele Seltsi auliige 1990. aastast alates.

Erudeeritud murdeuurija Mari Musta teadustöid on kõrgelt hinnatud. 1998. aastal pälvis ta F. J. Wiedemanni keeleauhinna, 2001. aastal Valgetähe teenetemärgi. Raamatute „Vene laensõnad eesti murretes” ja „Põhjaeesti keskmurre: häälikulisi ja morfoloogilisi peajooni” eest määrati Mari Mustale 2003. aastal Vabariigi valitsuse teaduspreemia.

Print Friendly, PDF & Email