ÜRO põlisrahvaste foorumil kritiseeritakse põlisrahvaste olukorda Venemaal

Praegugi veel New Yorgis kestva ÜRO põlisrahvaste foorumi 25. istungjärgul esitleti ülevaadet „Kuritegu – olla põlisrahvas“, mis sisaldab analüüsi Venemaa võimude poolt läbiviidavast survest ja repressioonidest põlisrahvaste liidrite vastu. Dokumendi koostas rahvusvaheline põlisrahvaste solidaarsuse ja arengu fond “Batani” koos Venemaa põlisrahvaste rahvusvahelise komitee advokaadi Olga Podoplevaga.

Ülevaates kajastatakse põlisrahvaste esindajate ja õiguskaitsjate olukorda, kes oma töö tõttu on muutunud erinevate uurimisorganite objektiks. Lähemalt on käsitletud väikesearvulisi põlisrahvaid, kelle võimalused enda eest seista on piiratud. Neis tingimustes võib isegi vähim surve mõne aktivisti suhtes viia tõsiste tagajärgedeni kogukonnas, kes võivad kaotada oma esindaja või lihtsalt marginaliseeruvad, leitakse dokumendis. Lähtematerjalina on kasutatud avalikke allikaid, kohtuotsuseid, õiguskaitseorganisatsioonide materjale ja ajakirjandust, osa informatsioonist on saadud otsekontaktide kaudu. Paraku peavad ettekande autorid vajalikuks rõhutada, et täielikku pilti toimud repressioonidest ei saa, sest puudub ametlik statistika, toimib tsensuur ja inimestel on hirm oma julgeoleku pärast. Ettekanne haarab perioodi 2019. aastast praeguseni: kui algselt kuulutati lihtsalt mõned aktivistid välisagentideks, siis 2022. aastast muutus olukord järsult. Repressioonid muutusid süsteemseks ja neid viiakse läbi pea kõikides valdkondades, millega aktivistid tegelevad. Kui algselt olid karistused administratiivkorras, siis nüüd algatatakse kriminaalasju, kasutades näiteks terminit „sõjatsensuur“. 2025. aastast tegeletakse juba tervete kogukondade kriminaliseerimisega, kasutatakse ekstremismi- ja terrorismivastast seadusandlust, mille alla läheb põlisrahvaste sõltumatute aktivistide tegevus, mida seostatakse „separatistlike“ ja „terroristlike“ struktuuridega. Selles on võtmerolli mänginud asjaolu, et 2024. aasta juunis kanti ekstremistlike organisatsioonide nimekirja väljamõeldud organisatsioon Venemaa-vastane separatistlik liikumine, kuhu kuuluksid justkui kümned põlisrahvaste organisatsioonid. 2025. aasta detsembris toimusid läbiotsimised 17 põlisrahvaste aktivisti juures, kellest kaks, Darja Jegereva ja Natalia Leonhardt, võeti vahi alla. Neid süüdistatakse osalemises terroristliku organisatsiooni tegevuses ja neid ähvardab 20 aastat vabadusekaotust. Ettekandes järeldati, et põlisrahvaste õiguste kaitsjad Venemaa Föderatsioonis on väljaspool seadusandlust ja paljud aktivistid on pidanud lahkuma riigist või loobuma avalikust tegevusest, mille tulemusena terved rahvad on esindamata või jäänud lihtsalt häälest ilma nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt.

Põlisrahvaste foorumi üheks peamiseks teemaks oli põlisrahvaste tervis. Terava ja emotsionaalse ettekandega esines põlisrahvaste fondi “Batani” president Pavel Suljandziga, kes rääkis sügavast kriisist, mis puudutab terveid kogukondi, vaimsest tervisest — sest terved põlvkonnad elavad tema hinnangul õigusetuse ja ebaõigluse koorma all. Praegu olukord aga halveneb veelgi: „Selle eest, et ma räägin Venemaa põlisrahvaste koloniseerimisest, ähvardab mind kriminaaluurimine. Õiguse eest pannakse praegu Venemaal vangi“. Samuti rääkis ta, et pole tegelikku statistikat Venemaa põlisrahvaste olukorra kohta, samas, kui võimud ise hindavad olukorda soodsaks. Suljandziga jagas sõltumatuid uuringutulemusi ja tõi näiteks ühe põlisrahvaste kogukonna, mille kõik täiskasvanud mehed on kohtulikult karistatud. Enamik karistusi on saadud salaküttimise eest, küttimine aga on põlisrahvaste traditsiooniline eluviis. Kolmandik surmade põhjustest on enesetapud, õnnetustes hukkunute keskmine vanus on 36 aastat. „Saate aru, et põlisrahvastelt võeti ära maad ja ressursid, pärast aga kuulutatakse kurjategijaks sellepärast, et nad soovivad toita oma perekondi,“ ütles Suljandziga. Ta tõi näite ka Tšuktsimaalt, kus maapiirkondades levib tuberkuloos — seal elavad põlisrahvad. Suljandziga sõnul on pärast Vene-Ukraina sõja algust suurenenud surve põlisrahvaste aktivistide vastu, toimuvad läbiotsimised ja algatatakse kriminaalasju. „Kriminaalasju fabritseeritakse, väljamõeldud organisatsioonid kuulutatakse ohuks ja neid seostatakse põlisrahvastega. Suljandziga lõpetas oma ettekande hüüdega: „Vabadus Darja Jegerevale, Natalia Leonhardtile ja teistele poliitvangidele!“

Kahe kriitilise sõnavõtuga esines Venemaa saamide esindaja Valentina Sovkina, kes 2025. aasta detsembris oli sunnitud lahkuma Venemaa Föderatsioonist: tema kodus toimus läbiotsimine ja konfiskeeriti kogu arvuti sisu. Kliimasektsioonis peetud esimeses ettekandes märkis ta, et kliimakriis teravdab ka põlisrahvaste õigustega seotud  problemaatikat ja juba praeguseks on see viinud põlisrahvaste õiguste rikkumiseni. Näiteks tõi ta välja, et kliimakriis suurendab suurtööstuse survet põlisrahvaste elualadele ja rikub õigusi, näiteks õigust enesemääramisele. Venemaa Föderatsioonis on suurenenud tunduvalt surve õiguskaitsjatele ja rahvusliidritele, eriti neile, kes võtavad osa rahvusvaheliste institutsioonide tööst. Need faktid on dokumenteeritud ja need pole üksikjuhtumid, vaid see on laialdasem tendents, leiab Sovkina. Darja Jegereva juhtum on siin tema hinnangul näitlik, see näitab, et põlisrahvastel polegi võimalust oma õigusi kaitsta ega osaleda rahvusvaheliste organisatsioonide töös. Põlisrahvaste õiguste areng ilma õigusteta, ilma kokkulepete ja õigluseta – see on koloniaalse loogika jätkumine, märkis Sovkina. Põlisrahvaste õiguste eest seismise prioriteetseteks abinõudeks on põlisrahvaste liidrite kaitse, samuti nende osalemise kindlustamine rahvusvahelistel platvormidel, leiab ta.

Oma teises ettekandes märkis Sovkina, et Venemaa põlisrahvad elavad ajalooliselt aladel, mis on rikkad erinevate maavarade nagu gaas, nafta, metallid poolest. Need maad on muutunud suurtööstuse huviobjektiks, mis omakorda viib selleni, et põlisrahvaid tõrjutakse oma maadelt välja. Ehkki Venemaa Föderatsiooni konstitutsioon ja sellega kaasnevad aktid tunnistavad põlisrahvaste õigust neile aladele, samuti osalemisele nende alade valitsemises, on see tema hinnagul dekoratiivne või puudub üldse. Formaalselt moodustatakse põlisrahvaste nõukogud kuberneride või rajoonijuhtide juures, millel on konsulteeriva organi õigus, kuid  reaalseid volitusi sekkumiseks pole. Kohalikud põlisrahvaste liidrid, eriti need, kes elavad kaugemates regioonides, määratakse võimuorganite poolt, mis ei vasta põlisrahvaste huvidele. Venemaa Föderatsiooni seadus põlisrahvaste kogukondadest lubab neid kogukondi moodustada, aga neil pole ressursse, ei finantsilisi ega õiguslikke, leiab Sovkina. Kogukonnad on sunnitud minema kokkulepetele suurtööstustega, mis teeb nad sõltuvaks tööstusest. Subsiidiumite saamiseks aga kohustatakse põlisrahvaid osalema erinevate ürituste läbiviimises, mida korraldab kohalik võim või tööstuskompaniid. Näiteks koolasaamide assotsiatsioon sõlmis sellise kokkuleppe “Norilski nikliga” ja saab sealt otsefinantseerimise. Kahjuks viib see taas põlisrahvaste õiguste rikkumiseni, sest maavarade kasutuselevõtu protsessi põlisrahvaid ei kaasata ja sellega kaasnevad konfliktid ja põlisrahvaste traditsiooniliste eluviisi kadumine, leiab Sovkina.

Foorumist võtsid osa ka põlisrahvaste esindajad Venemaa Föderatsioonist, assotsiatsiooni “Jamal potomkam” president Eduard Jaungard,  “Spasenije Jugrõ” president Viktor Bank, koolasaamide assotsiatsiooni asepresident  Andrei Agejev, ekspert Vassili Nemetškin ja ühiskondlik-diplomaatilise kooli konkursivõitja Julia Uvarova.