Põlisrahvaste kaitsmine Venemaal on muutunud “riikliku julgeoleku küsimuseks”

Saksa ajaleht Berliner Gazette avaldas Regzena Erdõnejeva  artikli  põlisrahvaste ja inimõiguste kaitsjate represseerimise kohta Venemaal. Põlisrahvaste õiguste eest seisja Darja Jegereva kodulehe toimetajad esitavad väljaandes Indigineous Russia artikli ülevaate, mida on alljärgnevalt refereeritud.

2025. aasta detsembris arreteeriti inimõigusaktivistid Darja Jegereva ja Natalia Leonhardt. Mõlemat ähvardab kuni 20-aastane vanglakaristus. 2026. aasta mais äratas tähelepanu keskkonnaaktivistide Aruna Arna  (Altai Vabariik) ja Rafael Mamedovi (Murmansk) vahistamine. Oma artiklis küsib Regzena Erdõnejeva, miks kultuurilise identiteedi, põlisrahvaste õiguste ja majandussuhete küsimused on muutunud Venemaa jaoks keskseks ning miks neid peetakse üha enam riikliku julgeoleku küsimuseks.

Inimõiguste küsimustest terrorismisüüdistusteni

Regzena Erdõnejeva rõhutab, et Jegereva, Leonhardti, Arna ja Mamedovi juhtumid ei puuduta niivõrd parteipoliitikat, valitsuse vahetuse nõudmist ega isegi avalikku kriitikat Venemaa Ukraina-vastase sõja suhtes, vaid need tõstatavad kultuurilise identiteedi, põlisrahvaste õiguste ning keskuse ja perifeeria majandussuhete küsimusi. Artikkel osutab silmatorkavale paradoksile, et põlisrahvaste spetsialistid ei positsioneeri end separatistidena. Erdõnejeva märgib, et näiteks Rafael Mamedov ei olnud iseseisvusliikumise aktivist. Autori sõnul ei ole nende aktivistide tegevus üles kutsunud Venemaa Föderatsiooni vägivaldsele laialisaatmisele ega riigivõimu kukutamisele. Ta küsib: miks siis neile esitatakse süüdistusi, mille eest karistatakse kuni 20-aastase vanglakaristusega?

Sõnum teistele

Regzena Erdõnejeva annab mõista, et võimude reageeringu karmus viitab sellele, et probleem ei piirdu ainult üksikisikutega, vaid probleem on sõnumis, mida nad teistele edastavad ja tegu võib olla näidiskaristamisega. Ta tsiteerib Burjaatiast pärit eksiilis elavat ajaloolast ja kirjanikku Purbo Dambijevit: „Me oleme tunnistajaks Venemaa põlisrahvaste poliitiliste esindajate kasvavale marginaliseerumisele. 2024. aastal määrati terroristlikeks rühmitusteks üle saja põlisrahvaste organisatsiooni. Daria Jegereva ja teised aktivistid on olnud konfliktis söe- ja naftaettevõtete, piirkondlike kuberneride ja julgeolekuasutustega.“ Dambijev osutab ka sellele, mida ta peab vastuoluluks Venemaa rahvusvahelises retoorikas: “Minu arvates on vastuoluline, et Venemaa positsioneerib end välismaailmale – näiteks paljudele Aafrika riikidele, mis kannatasid Euroopa kolonialismi all – antiimperialistliku või antikolonialistliku jõuna.” Samas ise rakendab ta riigis elavate põlisrahvaste suhtes poliitikat, mis muudab põlisrahvaste juhtide tuleviku ebakindlaks, nii et ka need, kes jäävad riiki, riskivad vangistuse, tagakiusamise või isegi surmaga.

Identiteet kui poliitiline küsimus

Regzena Erdõnejeva märgib artiklis, et Venemaa Föderatsioonis elab ligikaudu 190 etnilist rühma. Mõnel on oma vabariigid, teistel aga puuduvad autonoomsed piirkonnad: paljude põlisrahvaste jaoks pole identiteet ammu enam pelgalt kultuuriline küsimus. Identiteedil on ka poliitilised, sotsiaalsed ja ajaloolised mõõtmed: milline koht on vähemusel riigis, mille poliitilised ja kultuurilised normid on suuresti enamuse poolt määratud? Mida tähendab säilitada keelt, mis on avalikus elus praktiliselt nähtamatu? Ja mis juhtub, kui diskrimineerimine juba nii laialt levinud, et see jääb peaaegu märkamatuks? Erdõnejeva tsiteerib Dambijevit, kes kirjeldab oma kogemust burjaatide identiteedi ja marginaliseerumisega seoses, väites, et põlisrahvaste kogukonnad on olnud sunnitud eksisteerima kultuurikeskkonnas, kus nende endi kultuuri kujutati sageli mahajäänu või alaväärsena.

Erinevad hääled, erinevad seisukohad

Regzena Erdõnejeva tõstatab küsimuse, miks põlisrahvaste algatused ei esinda ühtset poliitilist seisukohta: samal ajal kui mõned pooldavad oma keele ja kultuuri säilitamist Vene Föderatsiooni koosseisus, näevad teised täielikku poliitilist ja territoriaalset iseseisvust ainsaks teeks. Dambijev väljendab avalikult viimast seisukohta. Ta ütleb: “Ma tahan iseseisvust meie rahvale ja meie enda riigile.” See on oluline poliitiline eristus, mida ei tohiks segi ajada Darja Jegereva ja Natalia Leonhardti tööga, leiab Erdõnejeva. Jegereva ja Leonhardti töö oli rahumeelne ning keskendus põlisrahvaste õigustele, haridusele, keskkonnaküsimustele ja rahvusvahelisele koostööle, sealhulgas ÜRO struktuuridega suhtlemisele, kirjutab autor. Kumbki ei kutsunud üles vägivallale ega nõudnud Venemaa laialisaatmist. See eristus on oluline nende kriminaalsüüdistuse arutamisel, rõhutab Erdõnejeva.  Poliitiline seisukoht, mis propageerib konkreetse territooriumi iseseisvust, ei ole sama mis inimõiguste rahumeelne kaitsmine, mida teostatakse rahvusvaheliste põlisrahvaste õiguste mehhanismide ja ÜRO kaudu, rõhutab ta.

Repressioonide paradoksaalsus

Regzena Erdõnejeva järeldab, et poliitiliselt vastuvõetava piirid Venemaal näivad olevat taas nihkunud: “Mitte lihtsalt avalik diskuteeriv opositsioon, vaid isegi lihtsad arutelud põlisrahvaste identiteedi, ajaloolise mälu ja kultuurilise enesemääramise üle äratavad üha enam riigivõimu kahtlust ekstremismis”. Autor näeb selles arengus laiemat poliitilist tähendust: kui keele, kultuurilise identiteedi ja põlisrahvaste õiguste üle peetavaid arutelusid peetakse tõsiseks ohuks, siis puudutavad need küsimused selgelt enamat kui ainult kultuuripoliitikat. Darja Jegereva ja Natalia Leonhardti puhul on see eristamine ülioluline, leiab autor. Nende tagakiusamist ei tohiks esitleda osana separatismi või Venemaa piirkondade poliitilise tuleviku üle peetavast debatist. Nende juhtum puudutab midagi fundamentaalsemat: põlisrahvaste õigust sõltumatule häälele, oma kollektiivsete õiguste rahumeelsele kaitsmisele ja osalemisele rahvusvahelistes protsessides, ilma et neid terroristideks kuulutatakse, rõhutab Regzena Erdõnejeva.