Ungari fennougristi Antal Reguly eluteed tutvustav näitus pälvis auhinna

Novembri alguses anti Budapestis Ungari kaasaegse kunsti muuseumis – Ludwigi muuseumis – üle aasta näitus 2022 auhinnad. Ungari Muuseumiühingu ja Pulszky Seltsi asutatud (2010) auhinna eesmärk on tunnustada mäluasutustes loodud ajutiste ja püsinäituste uudseid lahendusi, publikuga suhtlemist, teaduslikku pädevust ning loovust.

Konkurss toimus kolmes kategoorias: alla või üle 4 miljoni forinti maksvad püsi- või ajutised näitused ning virtuaalnäitused. Tiitlile kandideeris 17 näitust. Hindamiskomisjoni otsuse alusel tunnustati kokku viit näitust.

Üle 4 miljoni forinti maksnud püsinäituste kategoorias pälvis auhinna ka Zircis asuvas ungari fennougristi Antal Reguly (1819–1854) majamuuseumis 2021. aasta sügisel avatud uus püsiekspositsioon “Regulyversum – kõik Antal Reguly´st”, mille peamine koostaja on fennougrist Eszter Ruttkay-Miklián. Fenno-Ugria õnnitleb ja loodab, et huvilised nii Ungarist kui ka välismaalt leiavad peagi tee sellesse toredasse muuseumisse!

“See näitus tuletab meile meelde, mida tähendab avastada, teaduslikke meetodeid rakendades uurimistööd teha ning omandatud teadmisi inimestele ja ühiskonnale edasi anda. Ekspositsioon juhib Antal Reguly isiku ja elutee kaudu tähelepanu sellele, mida tähendab olla teadlane, täita teadlase ülesannet ja missiooni – anda midagi inimkonna hüvanguks,” kirjutas žürii liige Judit Bajzáth näituse tutvustuses.

Ka näituse püstitatud probleemid on aktuaalsed. Ungari keele päritolu, keelesuguluse küsimus on alati olnud ja jääb Ungaris teemaks. Tänu Reguly tegevusele on teadmised obi-ugri rahvaste tollal peaaegu tundmatu kultuuri kohta rikastunud väärtuslike keeleliste, etnograafiliste, antropoloogiliste ja geograafiliste andmetega. Näitus ei peatu minevikul ega räägi suletud lugu. Pigem esitab see küsimuse, kuidas on Reguly teadmised meie tänasesse kultuuri integreeritud? Mida me sellest universumist täna näeme? Kuidas need rahvad täna elavad, kes nad on? Just neid küsimusi esitades kujunes sellest autentne, kaasaegse vaatenurgaga väljapanek. 

Näituse sisekujunduslikes lahendustes peegeldub juba esmapilgul Reguly seikluslik elutee, “ekspeditsioon”, “suur teekond”. Siksakilised ruumid, kitsad trepid, sümboolsed installatsioonielemendid, soome-ugri sõnad, märgid, interaktiivsed tööriistad, kogutud esemed – kõik need  annavad külastajatele võimaluse osaleda maadeavastajatena Antal Reguly ekspeditsioonil. Kasutades tee metafoori ning Reguly kirju ja ülestähendusi, juhatavad autorid vaatajagi teekonnale läbi Reguly isiklike eluetappide ja tehtud valikute. 

Reguly reisis kahekümnendates eluaastates (aastatel 1843–1848) Venemaa territooriumil, kus elasid soome-ugri rahvad — udmurdid, mansid, handid, mordvalased, marid. Läbides Volga alad ja seejärel Uurali mäeaheliku, jõudis ta polaarjooneni, külastas Obi ja Irtõši jõgede piirkondi Siberis, joonistas kaarte, õppis keeli, koostas sõnaraamatuid, tegi märkmeid ja kogus rahvaluulet. Reguly pärandit — Ungari Teaduste Akadeemia käsikirja- ja vanade trükiste kogus säilitatavaid käsikirju ning etnograafiamuuseumis säilitatavaid esemeid —uuriti aastatel 2018–2021 ühe teadusprojekti raames. Selle töö tulemusi jagati esmakordselt laiema publikuga just sellel näitusel. Näituse loomisel osales lisaks muuseumiprofessionaalidele ka rahvusvaheline loovrühm.

Esimeses toas saab tutvuda Reguly perekonnaga ja ta esimeste reisidega, millest on näha, kuivõrd huvitatud oli noormees oma lähema ja kaugemat ümbruse tundma õppimisest. Seejärel selgub, et oma Lääne-Euroopa reisil Stockholmis peatudes puutus rännuhimuline noormees kokku soome ja ungari keele sugulusküsimustega.  Ruum, mille teemaks on Reguly Soomes viibimine ja otsus lõplik otsus pühenduda soome-ugri rahvastele, tutvustab ühtlasi ka sealseid rahvaid. Seal saab vaadata saami rahvarõivaid, kuulata soome ja vadja rahvaluulet, võrrelda Kalevala väljaandeid. 

Järgmised ruumid tutvustavad Reguly teadustegevuse teoreetilisi ja metodoloogilisi aluseid. Ungari-uurali (soome-ugri ja samojeedi) keelesuguluse haaret  näitab ja teeb kuuldavaks “rääkiva sugupuu”. Võimalik on tutvuda ka Reguly tööplaaniga.

Reisisihtkoha Siberi tundmatut maailma, hantide ja manside asualasid, kus valdavalt lumi ja pakane, esitlevad pööningukambrid. Seal on võimalik lugeda Reguly hingestatud ja tundlikke kirjeldusi looduse kõikvõimsast jõust ning inimeste kohanemisest sellega. Obiugri rahvaste kultuure tutvustavad esemed on osaliselt pärit muuseumi enda kogudest, osad on saadud mõned aastad tagasi suletud Göcsej külamuuseumi soome-ugri etnograafiapargist.

Selles interaktiivses ruumis kogeb külastaja ka Reguly mitu aastat kestnud uurimisretkede läbielamisi, teadusliku töö tingimusi ja sooritatavate ülesannete raskusi. Kuidas mõista keelt ilma sõnastiku ja grammatikata? Kuidas joonistada kaarti ilma vajalike vahenditeta, lihtsalt kirjelduse põhjal? Kuidas saada hakkama karmis looduskeskkonnas? Kuidas jäädvustada üht tundmatut maailma? Nendele ja teistele sarnastele küsimustele otsitakse vastuseid tundlikult ja nutikalt loodud arvutimängude abil. Ühtlasi võib proovida veidi handi või mansi keelt kõnelda, maakaarte joonistada ja neid tõlgendada.

Muuseumi ühes nurgas tutvustatakse obiugrilaste karupeiete rituaali. Pööninguruumis saab aga veebirakenduse abil tutvuda kogu Reguly pärandiga – pärast teekonna läbimist on see kindlasti enamat kui lihtsalt muuseumikogu. Laskudes pööningutreppidest alla, saab vaataja veel informatsiooni Reguly elutee lõpust Ungaris. Ta suri 39-aastasena, ilma et oleks õnnestunud oma kogutud materjali läbi töötada – see töö jäi järeltulevatele põlvedele ja kestab  tänini.  

Ekspositsiooniga tutvumise lõpetuseks on võimalik vaadata Lennart Meri 1989. aastal valminud dokumentaalfilmi “Toorumi pojad” handi karupeietest. Film osutab, kuivõrd habras on Reguly poolt 200 aastat tagasi avastatud maailm tänapäeval ja kuivõrd kiiresti hävinevad selle põlise kultuuri loomulikud alustalad.