Kristiina Praakli: Soome-ugri vähemuskeelte elujõust
Vähemuskeelte kõnelejate sünnipärast mitmekeelsust ei peeta samaväärseks maailma suurkeelte valdamisega, vaid millekski teisejärguliseks, mida sageli ignoreeritakse.
Tartu ülikooli rakenduslingvistika dotsent Kristiina Praakli kirjutab ajakirjas Horisont (6/2018) soome-ugri vähemuskeelte, teiste hulgas ka eesti, setu ja võru keele elujõust.
Kuigi vähemuskeelte olukorrale on viimastel aastakümnetel üha suuremat tähelepanu pöörama hakatud, on soome-ugri keelkonna väikekeeled elujõulisuse ja kestlikkuse osas pigem harvem teadusuuringute keskmes olnud. Tõsi, olukord on paranema hakanud, kuigi suuresti projektipõhisel teadusajastul on rahastusega nagu on. Siiski tuleb tõdeda, et Euroopa seitsme ülikooli ühise teadusuuringuga on õnnestunud teha kümne soome-ugri keele praeguse olukorra kaardistamisel ära väga suur töö ning pista seeme mulda edasisteks tegevusteks.
Hiljutises ELDIA-nimelises (ingl k European Language Diversity for All) uuringus võeti vaatluse alla kümne soome-ugri keele – eesti, vepsa, karjala, põhjasaami, rootsisoome, ungari, meä, kveeni, võru, setu – olukord kaheteistkümnes keelekeskkonnas Euroopas (Venemaal, Soomes, Eestis, Norras, Rootsis, Saksamaal, Austrias ja Sloveenias). Uuritud keeled pärinevad ja paiknevad üksteisest vägagi erinevates ühiskondlikes ja keelelistes oludes. Nende seas on põliseid piirkondlikke vähemuskeeli nagu karjala keel Soomes ja Venemaal, vepsa Venemaal, põhjasaami Norras, võru ja setu keel Eestis. Mitmed keeled on oma praegusesse elukeskkonda jõudnud või selles tekkinud riigipiiride muutumise tõttu, nagu meä keel Rootsis, ungari Austrias ja Sloveenias, või hoopiski paguluse ja vabatahtliku väljarände tulemusel, nagu eesti keel Saksamaal ja Soomes või rootsisoome Rootsis. Kõiki uuritud soome-ugri keeli ühendab lisaks keelesugulusele üks ühisjoon – kõik kaksteist on oma keskkondades väiksemal või suuremal määral ohustatud. Paljusid neist ei ole kunagi kasutatud riigiametites, järjepideva õppekeelena haridusasutustes või meedias.
Millest räägitakse, kui juttu on keelte elujõust?
Mis tahes keele olukorda võib uurida mitmest küljest. Vähemuskeelte puhul on aktuaalseim küsimus keele ohustatus ja elujõulisus ning keele elukoha ehk selle vahetu keskkonna tüpoloogia kirjeldamine. Keele ohustatuse all mõistetakse seda, et mingi keele keskkonna või kõnelejaskonna puhul võib täheldada ohumärke, mis võivad ebasoodsate tingimuste kokkulangemisel kaasa tuua keelevahetuse ehk kõnelejaskonna püsiva ülemineku teisele keelele. Protsess ei toimu siiski üleöö.
Kõiki uuritud soome-ugri keeli ühendab lisaks keelesugulusele üks ühisjoon – kõik kaksteist on oma keskkondades väiksemal või suuremal määral ohustatud.
Kristiina Praakli – Horisont 6/2018
Kui kõnelejaskond jätkab keele kasutamist, räägitakse keele säilimisest, kuid ka siis pole keele ellujäämine tingimata garanteeritud, kuna võtmesõnaks on keele põlvkondlik edasiandmine lastele ja lastelt lastele. Vähemuskeele staatuses oleva keele puhul, kui põhiküsimus lasub keele võimalikult pikas elukäigus, räägivad keele elujõulisusest kõige selgemalt neli näitajat: kõneleja suutlikkus seda keelt kõnelda (üks keele osaoskustest), tahe keelt suhtluses kasutada, seda järglastele edasi anda ning kõneleja hoiakud keele suhtes.
Keele elujõulisuse ja kestlikkuse süsteemsem uurimine algas 1960. aastal. Sellega tegelevad keeleteaduse mitmete suundade (nt keeleökoloogia, kontaktlingvistika, keelepoliitika jne) kõrval haridus-, sotsiaal- ja õigusteadused. Uurimisvaldkonnana on vähemuskeelte elujõulisuse temaatika väga kirev. Aegade jooksul on keele elujõu ning võimaliku ohustatuse mõõtmi- seks välja töötatud mitmeid mudeleid, nagu Joshua Fishmani GIDS, UNESCO keele vitaalsuse ja ohustatuse hindamise raamistik või ELDIA käigus välja töötatud EuLaViBar, kui nimetada vaid mõningaid. EuLaViBar-i mudel lähtub mõttest, et keele elujõulisus nähtub kõneleja suutlikkuses ja soovis keelt era- ja avalikus suhtluses kasutada, seda edasi arendada ning põlvkondlikult üle kanda. Mudeli olulisimad märksõnad ongi kõneleja suutlikkus, tema võimalused ja soov keelt kasutada ning keelekasutust toetavate „toodete“ (nt trüki- ja audiovisuaalne meedia, ilukirjandus, kultuuritegevus jms) olemasolu. EuLaViBar-i olulisim erijoon teiste mudelitega võrreldes on see, et mudeli aluseks on küsimustiku abiga kogutud andmete analüüs, mitte lihtsalt kriteeriumide loetelu.
Tuleb tõdeda, et pole ju ka mitmete uurijate hulgas võõras arvata, justkui sõltuks keele säilitamine või väljasuremine keelest endast, või et mõni keel on juba olemuslikult parem, tõhusam, kasutuskõlblikum kui teine. Keele ohustatuse ja elujõulisuse puhul on kandvaimas rollis alati inimene ise, kes oma tegevuse või tegevusetusega (nt poliitilised, majanduslikud, hoiakulised jne asjaolud) mõjutab kõige otsesemalt seda, milliseks ühe keele elukäik kujuneb. Mõni langetatud otsus on kaalukam kui teine ning mõnda tuleb vaadata koosmõjus teis(t)ega. ELDIA küsimustikuga uuritigi just nimelt inimeste endi tegevust, nende arvamusi ja hoiakuid, mitte otseselt keelt ennast, selle kasutust või struktuuri.
Olulise jälje jätab keeltele mõistagi ka praegune rändeajastu. Rändel on keelekogukondadele kahetine mõju: /-/
Samast ajakirjast leiad veel:
- Kaali mõistatuse lahendamine
- Tiit Pruuli endast ja teadusest
- Läti ajalugu ja algus
