Soome-ugri ühiskeel – utoopia või mitte?

Rein Raudvere (24.11.2016, Maaleht)

​Tegelikult on soome-ugri tehiskeel juba olemas. Selle lõi kümmekonna aasta eest udmurdi teadlane ja kirjanik Aleksei Arzamazov, kes ise nimetab seda keelt soome-ugri esperantoks.

“Soomeugrilastele ühise keele loomise mõte on väga ammune, kuid eriti aktuaalseks sai see 1990ndatel, kui Venemaa, ka Eesti vabaks sai ja toimus ärkamine,” meenutab ühiskeele looja, udmurdi teadlane Aleksei Arzamazov (31), kes hiljuti Tartus oma doktoritöö tarvis materjali kogus.

Ärkamisaeg tõi soome-ugri maailmas kaasa sugulasrahvaste tiheda läbikäimise. Kui Venemaal peetud ühisüritustel räägiti vene keeles, siis probleemiks oli suhtlemine väljaspool Venemaad.

Eestis, Soomes ja Ungaris ei oska paljud vene keelt ning omavahel räägitakse kolleegidega inglise või saksa keeles, mida jälle Venemaal paljud ei valda. Ja üleüldse, miks kasutada päritolult kaugeid võõrkeeli, arutleti.

“Vene või inglise keeles suhtlemise asemel oli vaja ühist keelt, mis ühendaks eri regioone, see pidi baseeruma meie endi soome-ugri keeltel ja olema võimalikult lihtne,” märgib Arzamazov.

Udmurdimaal leidus mees, kes otsustavalt ütles, et aitab juttudest, see tuleb ära teha. Meheks oli Ižkari (venepäraselt Iževski) Ülikooli majandusprofessor Juri Perevoštšikov. Praegu ligemale 90aastasest teadlasest sai ühiskeele vaimne isa, kes võttis enda peale idee selgitamise, rahastamise otsingud. Tal oli autoriteeti, tema arvamust austati.

Ühiskeele praktilise loomiseni jõuti aastal 2005 ja kolm aastat hiljem anti välja esimene sõnastik ning seejärel juba ka õpikud.

Sugulaskeelte ühisosast sündis ühiskeel

Töögruppi juhtinud keelemees ja kirjanik Aleksei Arzamazov, kes töötas toona Ižkari Ülikooli väliskeelte kateedris, koondas enda ümber seltskonna innukaid tudengeid, kellega koos konstrueeriti uue keele ülesehitust, valiti sõnu.

Algusest peale lähtuti põhimõttest, et soome-ugri maailma ühise tegevuse lätteks on keelesugulus. Kuigi keeled on üksteisest piisavalt kauged, on siiski paks kiht ühiseid sõnu, sõnatüvesid, ja neile juurtele pidi ka ühiskeel rajanema.

Arzamazov tõdeb, et päris palju kaasnes ka tuliseid vaidlusi. Udmurdi intelligents pidas õigeks ühiskeel luua udmurdi keele baasil.

“Udmurdi kultuuris ja ühiskonnas levib huvitav mõte, et udmurdid on soome-ugri maailmas keskne rahvas, sest geograafiliselt asume sugulasrahvaste keskel ja et ka keel on siis keskne,” selgitab ta.

Keelemehena aga leidis ta, et udmurdi keel ei ole sõnade poolest väga iseloomulik keel teistele soome-ugri keeltele, mispärast ei pidanud seda õigeks. Uue keele modelleerimisel lähtuti ka soome-ugri keeleteadlaste varasematest töödest.

Keele loomises osales omajagu ka vene rahvusest tudengeid, kellele soome-ugri ja ka udmurdi keel olid võõrad. Ent nad otsisid huviga ühiseid sõnu, juuri, tüvesid.

Ühtäkki märkas Arzamazov muutust nende suhtumises soomeugrilastesse, udmurtidesse. Nad mõistsid, et need on tõesti väga vanad keeled, neis on tõepoolest palju ühist, palju keelelisi seoseid.

“Mitmest tudengist said fennougristid, nad hakkasid neid keeli õppima, paremini suhtuma udmurtidesse ja neist said meie liitlased venekeelse elanikkonna hulgas,” nendib ta.

Elav vastukaja uuele keelele pani Arzamazovi sõnul päris paljusid udmurte seda õppima ja keelt omandades meelde tuletama ka oma emakeelt, mis venestamise käigus oli paljudel ununenud. Nad mõistsid, et soome-ugri maailm tõepoolest eksisteerib ja keeleline sugulus on olemas. Et tunda end täisväärtuslikuna, on vaja õppida oma emakeelt.

Keele looja sõnul oskab Udmurtias seda kõnelda 300 inimese ringis, mida peab esialgu üsna heaks tulemuseks. Selles keeles on tehtud muusikaline näidend, üks ansambel laulab ses keeles ja annab kontserte. Huvi ja oskajaid on ka Komis, Marimaal ja teistel soomeugrilaste aladel. Samuti Soomes, Eestis ja mujalgi. Ta arvab, et Eestis võib seda osata ehk 15 inimese ringis.

“Samas on meie ühiskeel soome-ugri maades, sealhulgas Eestis, esile kutsunud väga erinevaid, ka vastaseid hinnanguid,” tõdeb ta.

On neid, kelle arvates toob soome-ugri ühiskeel kahju teistele soome-ugri keeltele Venemaal. Või et milleks seda luua, kui kõigil on oma keel niigi olemas. Peamine probleem on muidugi kaitsta ja hoida olemasolevaid keeli, sest assimilatsioon on tugev kõigis neis Venemaa regioonides. Ent selle keele loomine tekitas huvi ka oma emakeele ja etnilise päritolu, soome-ugri maailma vastu. Nii andsid udmurdi entusiastid ses ühiskeeles välja isegi raamatu soome-ugri kirjanike tõlkekatkenditega, kus on ka esindatud eestlased Arvo Valton ja Kristiina Ehin.

Kunstlik ühiskeel olgu lihtne

“Kunstlike keelte loomine on üldiselt utoopiline idee, aga inimkond on viimase 150 aasta sees ikka püüdnud luua tehiskeeli, kergeid keeli, mida oleks lihtne õppida, et eri rahvad omavahel suhelda saaks,” arutleb Arzamazov.

Kuna utoopia jääb utoopiaks, siis erilist läbilööki pole neil maailmas olnud. Vaid esperantol on olnud teatud edu. Mõnes mõttes võib Arzamazovi sõnul tehiskeeleks ehk siis juutide esperantoks pidada tänapäeva Iisraelis ligemale kümmekonna miljoni inimese kõneldavat ivriiti, mis on ka mingil määral loodud, tehislik keel.

Arzamazov ei vaeva oma pead, kas soome-ugri ühiskeel on utoopia või mitte. Ühe oma eesmärkidest on ta täitnud: paljud on seeläbi teadvustanud enda kuulumise soome-ugri maailma. Temale endale on keele loomine olnud ahvatlev ja põnev looming.

“Keel areneb, ja olgu see või kunstlik, ta hakkab arenema oma seaduste järgi. Kümne aasta eest sündinud algne keelgi oli omajagu teine, kui seda on praegune,” räägib ta.

Toimub pidev täiustamine. Kui Arzamazov ühiskeele esimese variandiga välja tuli, oli sõnu 2000 ringis, nüüd ligemale 7000. Diskussioonid käivad ka internetis, kus sugulasrahvad pakuvad uusi sõnu või olemasolevate asendamist mõne teisega, nende meelest senisest sõnast enam sobivama, soomeugrilikumaga.

Ent põhikude – olla lihtne – on jäänud keelel endiseks. Et seda oleks arvutis kõikjal lihtne kirjutada, on ta loodud inglise alfabeedil ja ilma täpitähtedeta, kui i ja j välja arvata. Kirjutatakse nagu räägitakse, mis on ka kõige lihtsam moodus keelt õppida. Kõik tähed on ühekordsed. Nimisõnadel on lõpp a, omadussõnadel o, tegusõnadel i. Sõnad ei ole pikad. Paljud sõnad on väga sarnased eesti keelega (lumi – luma, keel – kela, kodu – kodua, tegema – teki jne).

Käändeid on küll palju, oma paarkümmend, kuid pole mingeid erandeid, mida tuleks meeles pidada. Samas ei pea tingimata kasutama kõiki käändeid, rääkimiseks piisab viiest-kuuest.

“Et luua keerukamaid tekste, kirjandust, teadust, saab käänete repertuaari laiendada sõltuvalt vajadusest, seega lihtsam kui tõelised keeled,” väidab ta.

Budinos ehk soome-ugri esperanto

Sõnastikke ja õpikuid leiab internetist. Üheks märksõnaks otsingul on “budinos”. Just selle nime andis keelele Juri Perevoštšikov, selle vaimne isa. Arzamazovi kinnitusel pärineb see udmurdikeelsest sõnast budõnõ, mis tõlkes tähendab kasvamist, arengut. Seda sõna on seostatud ka budiinidega, kes olla olnud udmurtide esivanemad.

“Ma ise eelistan seda nimetada soome-ugri esperantoks või siis soome-ugri ühiskeeleks,” märgib Arzamazov, rõhutades, et sel moel pälvivad ka soome-ugri keeled ja soomeugrilaseks olemine rohkem tähelepanu.

Aleksei Arzamazovi budinosekeelne luuletus “Ojman livtib”. Esitab Jüri Aarma. Video: Ivar Soopan

Allikas: 24.11.2016 SOOME-UGRI ÜHISKEEL – utoopia või mitte? (Maaleht)