“Soome-ugri ruum: tegelikkus ja kaasaegsed väljakutsed” – Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni esimehe Pjotr Tultajevi kõne II soome-ugri rahvaste foorumil

Enne kui toome siin ära Tultajevi kõne, on vaja avada foorumi tausta. I soome-ugri rahvaste foorum toimus Ižkaris (Iževskis)  2021. aasta juuni alguses veidi enne soome-ugri rahvaste maailmakongressi — kui alternatiiv Tartus 2021. aasta juunis toimuma planeeritud soome-ugri rahvaste maailmakongressile. Foorumi kutsus kokku Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsioon (AFUN), mille nõukogu oli sama aasta aprillis soovitanud Tartusse planeeritud kongressist mitte osa võtta. Tegelikkuses ei tähendanud soovitus mitte ainuüksi seda, et osa soome-ugri rahvaid oli sunnitud osalema virtuaalselt, vaid seda, et kongressist osavõttu ka takistati. Assotsiatsioon lootis, et maailmakongress Tartus kukub läbi. Tegelikkuses osutus aga Tartus toimunud maailmakongress legitiimseks, ehk siis enamiku soome-ugri rahvaste esindajaid võttis kongressist osa.

Tartus toimunud 8. soome-ugri rahvaste maailmakongressi materjale, resolutsiooni ja pressiteateid jms. aga ei avaldanud peaaegu ükski Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste väljaanne.

Muidugi on omaette küsimus, kuivõrd oli soome-ugri rahvaste liikumise lõhestamine assotsiatsiooni (AFUN) enda otsus. Pigem on selge, et assotsiatsioon lähtus Venemaa Föderatsiooni rahvusasjade agentuuri vastavatest suunistest, kes need sai omakorda president Putini administratsioonilt.  Need suunised kõlasid, et ajajärgul, mil Venemaa Föderatsioon soovib oma geopoliitilistest huvidest lähtuvalt teravdada vastuolusid Euroopa Liidu ja NATO-ga, teevad soome-ugri rahvad koostööd ja see tuleb lõpetada. Juba varem oli Venemaa lõhkunud slaavi rahvaste omavahelise koostöö, samuti turgi rahvaste koostöö. Riigi huvid, ütleks impeeriumiihalus, kaalusid üles erinevatesse keelegruppidesse kuuluvate sugulasrahvaste keele- ja kultuuripõhise koostöö.

On selge, et Venemaa Föderatsiooni ajakirjandus pole vaba ja eriti pole vaba soome-ugri rahvaste ajakirjandus, sest ta on täielikult doteeritav ja kontrollitav riigi poolt. Seega on mõistetav, miks soome-ugri rahvaste maailmakongressi materjale ei avaldatud ja kongressi toimumine Tartus 2021, Eestis välja antud soome-ugri postmargi ja kaheeurose mündi käibele laskmine vaikiti maha.  Kuidas aga peaksime käituma meie, kas vaikima soome-ugri rahvaste foorumi toimumisest Ižkaris (Iževskis) ja sellest, mida seal räägiti? Fenno-Ugria leiab, et vastupidi: me peame sellest rääkima ja kirjutama, et aru saada, mis toimub meie naaberriigi rahvuspoliitikas, mis mured ja rõõmud neid ümbritsevad. Samuti peame me nägema, kuidas impeeriumlik ideoloogia lõhub soome-ugri rahvaste koostööd ja püüdlusi jääda iseendaks. Kuidas õhutatakse vastuolusid ja kasutatakse demagoogiat, luues pooltõdede ja valede keskkonda.  Me peame siin ka arvestama konteksti, millest ja kuidas on üldse võimalik praegusel Venemaal rääkida. Kõik eelpool kirjeldatu avaldub Pjotr Tultajevi ettekandes, mille ta pidas II soome-ugri rahvaste foorumil, mis toimus 16.-19. augustini Mordva Vabariigis Saranskis.

Kõne on suunatud sellele, et näidata, kuidas soome-ugri rahvad tugevdavad Venemaa ühtsust, on solidaarsed Venemaa presidendiga ja olles moodustanud rahvuslikke pataljone (kokku umbes 300 meest), sõdivad Vene armee koosseisus Ukraina vastu. Peamiseks mureks aga on soome-ugri rahvaste rahvuslik intelligents, kes räägib soome-ugri rahvaste õiguste rikkumistest ja rahvuslikust diskrimineerimisest kaadripoliitikas. Mõned neist süüdistavad koguni venelasi! Samuti separatismi meeleolud, mis on tekkinud Venemaalt kas lahkunud või põgenenud rahvuskaaslaste seas.

Alles kõne lõpuosas hakkab Tultajev rääkima, kuidas täiesti ootamatult soome-ugri rahvaste rahvuskeelte õpetamine on 9. klassis vähenenud 1 tunnile nädalas, põhikoolis aga 2 tunnile. Samuti kurdab ta vähest finantseeritust ja tõdeb, et väljaantavate rahvuskeelsete raamatute trükiarvud on vähenenud. Näiteks udmurdi keeles anti 2022. aastal välja 8 rahvuskeelset raamatut. Soome-ugri keelte vähene digitaliseerimine teeb ka muret, seda aga sellepärast, et Eesti, Soome ja Ungari heidavad seda Venemaale ette. Lõpetuseks leiab ta, et soome-ugri assotsiatsiooni peamine ülesanne on Venemaa rahva ühtsuse tugevdamine ning soome-ugri rahvaste tänu kuulub vene keelele ja riigile.

Selline oli kokkuvõtlikult soome-ugri rahvaste liidri kõne, mille toome siin ära täies mahus. Järeldusi võib sellest igaüks ise teha, kuid juhime tähelepanu, kui suure osa pööras ta kõnes vastuoludele USA ja riiklust omavate (Soome, Eesti, Ungari) ja riikluseta soome-ugri rahvaste vahel, toomata konkreetseid näiteid v.a. separatismi ilming, näiteks Idel-Urali loomine. Samas, kui vähe pööras ta tähelepanu soome-ugri rahvaste muredele, peatudes vaid paaril, ning kui vähe ja mis vormis ta rääkis lahendustest, rääkimata sõnagi soome-ugri rahvaste õigustest.  Mis aga puudus, on kriitika võimude aadressil. Ja lõpuks see põhiline – Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste esindusorganisatsioon on tänulik venestamise eest.

Pjotr Tultajev:

Kallid sõbrad, kallid kolleegid!

Iga meie rahvas on omal moel ainulaadne, sajandite pikkuse ajaloo ja eripärase kultuuriga. Samal ajal oleme kõik osa venemaalastest, sõltumata meie rahvusest ja usutunnistusest.

Täna seisab meie riik silmitsi uute välis- ja sisepoliitiliste väljakutsetega. Märgin, et Venemaa soome-ugri rahvad on võtnud seisukoha, mis kinnitab nende pühendumust Venemaa rahva ühtsuse tugevdamisele ja solidaarsust president Vladimir Vladimirovitš Putini poliitilise kursiga.

 Paljud lääne poliitikud on korduvalt püüdnud ära kasutada “soome-ugri rahvaste probleeme”, tõstatades Venemaa väikerahvaste “rõhumise” küsimuse.

Täna räägivad Ameerika Ühendriigid ja nende lääne liitlased tegelikult avalikult plaanidest Venemaa riigi tükeldamiseks, sealhulgas kasutades aktiivselt ära rahvuslikku tegurit.

 Soome-ugri rahvaste näitel näeme sihipärast tegevust Venemaa riikliku rahvuspoliitika diskrediteerimiseks ja natsionalistlike tunnete õhutamiseks. Euroopas, mitte ilma nende riikide võimude abita, luuakse radikaalseid rahvuslikke organisatsioone, mis räägivad Venemaa soome-ugri rahvaste nimel demokraatia pühendumise varjus. Erinevatel rahvusvahelistel foorumitel esitavad isehakanud organisatsioonide esindajad süüdistusi meie rahvaste esindajate õiguste rikkumises ja rahvuse alusel diskrimineerimises piirkondade personalipoliitikas.

 2018. aastal moodustati Ukraina territooriumil avalik liikumine “Vaba Idel-Ural”, mis deklareeris oma eesmärki luua Venemaa Föderatsiooni soome-ugri ja türgi piirkondade territooriumil mitu iseseisvat riiki. Selle organisatsiooni ideoloogide ja osalejate poolt edendatav meediaprojekt “Idel.Realii” on osa mittetulunduslikust sõltumatust meediakorporatsioonist “Radio Free Europe”, mida rahastab USA kongress.

 2022. aasta lõpus toimus Eestis nn sõltumatu rahvuskongress (1), kuhu kogunes paarkümmend delegaati: endisi venemaalasi, nüüdseks USA, Ukraina ja Eesti kodanikke, kes on oma kodumaa ammu unustanud ja vihkavad seda tigedalt. Üritusest võtsid osa ka Eesti välisministeeriumi asekantsler ja teised Eesti võimude esindajad. Olles taas kord süüdistanud Venemaa ametivõime, teatasid nad vajadusest luua riik rahvuslikel alustel, mis nende arvates peaks hõlmama Mordva Vabariigi, Tšuvaši Vabariigi, Penza, Uljanovski oblastite, Nižni Novgorodi, Rjazani, Samara oblastite osade territooriume. Piirkondade praeguse staatuse kuulutasid  nad ebaseaduslikuks.

 On teada, et Ameerika Ühendriikide ja lääneriikide eriteenistuste väljatöötatud projekt “Vaba Idel-Ural” näeb ette ka Mari, Udmurdi, Tšuvaši, Tatari ja Baškiiri rahvusriikide loomist Venemaa territooriumil.

 Sellistes projektides osalejate ja nende ideoloogidega on kõik selge. Nad on riigi avalikud vaenlased – ainult nemad saavad nii mõelda ja tegutseda. Kuid muret tekitavad mõned meie rahvaste esindajad, eriti rahvusliku intelligentsi hulgas, kes ohjeldamatu kriitika tuhinas, keele- ja rahvuskultuuri säilitamise mure varjus, väljendavad vähemalt sümpaatiat ja vaikivat toetust sellistele antikristlastele ning aitavad oma tegevusega (kas teadlikult või mitte) kaasa vihkamise ja rahvuste vahelise ebakõla õhutamisele. Absoluutsele tõele pretendeerides süüdistavad nad võime pidevalt õiguste rikkumises ja solvavad neid, kes ei nõustu nende seisukohaga. Mõnikord süüdistatakse kõigis rahvuskeelte ja kultuuriga seotud probleemides venelasi. Absurdne!

 Minu arvates tuleks sellistel juhtudel asju nimetada nende õigete nimedega: ärge tekitage neis inimestes valetunnet oma õigsusest. Kelle veskile vett valatakse? See on küsimus! Ametivõimude esindajad, meie, ühiskondlike liikumiste liikmed, inimesed, kes lihtsalt ei ole ükskõiksed oma riigi ja rahva saatuse suhtes, ei tohiks kõhelda  öelda sellistele tõerääkijaile, et nad eksivad. Teiste rahvaste süüdistamine, rahvustevahelise ebakõla õhutamine on vastuvõetamatu, ohtlik ja kuritegelik!

 Käimasoleva vastasseisu tingimustes läänega on parim vastus “ebasõbralikele riikidele” meie rahvuslike rahvaste sisemise ühtsuse ja ühtekuuluvuse demonstreerimine. Seda kinnitavad Vene Föderatsiooni relvajõududes võitlevad vabatahtlikud üksused – nagu näiteks Mordva väeosad “Sijažar”, “Aralai” ja “Kaval”; Idini, Poltõši, Akpatõri reservpataljoni üksused Mari Eli Vabariigist; Onego ja Laadoga üksused Karjala Vabariigist; „Italmas“, „Vormon“ Udmurdi Vabariigist; üksus „Komi“ Komi Vabariigist; pataljon “Yugra” Handi-Mansi autonoomsest ringkonnast.

 Praegu, mil meie riik on pidevalt vaenlase luureteenistuste ja nende poolt toetatavate äärmuslaste “silma all”, on väga oluline pöörata tähelepanu potentsiaalselt konfliktiohtlikele teguritele, võtta kasutusele meetmed nende tuvastamiseks ja õigeaegseks kõrvaldamiseks. Soome-ugri vabariikides, soome-ugri rahvaste tiheda asustusega piirkondades rahvustevahelisi konflikte ei esine. See aga ei tähenda, et meil poleks probleeme etnokultuuripoliitika vallas.

Venemaa kultuuride ja rahvuste mitmekesisus ei ole nõrkus, nagu lääne poliitikud arvavad, vaid vastupidi, see on üks tema suurimaid tugevusi. Meie rahvas on alati demonstreerinud ühtsust, seistes vastu välisvaenlasele. Mitte juhuslikult ei rõhutanud Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin rahvussuhete nõukogu istungil tänavu mais, et venemaalase identiteet tugevnenud. „Mida rohkem on meie suhtes kohandatud sanktsioone, mida rohkem laimu, seda kõrgem on meie üldise konsolideerumise parameeter,“ märkis president.

Paljude meie riigi rahvaste keelte ja kultuuride säilitamise ja arendamise küsimuste lahendamine sõltub suuresti emakeelte ja kirjanduse kvalitatiivsest uurimisest erineva tasemega haridusasutustes. Selles valdkonnas on edusamme. Kui 10 aastat tagasi ei olnud föderaalses õpikute nimekirjas (2) ühtegi soome-ugri keelte ja kirjanduse õpikut, siis praeguseks on olukord muutunud. Põhikooli (1.–4. klass) õpikud on saadaval enamiku soome-ugri keelte jaoks, põhikooli jaoks (5.–9. klass) on olemas komi ja udmurdi keele õpikud. Keskkoolile (10.-11. klass) aga on õpikud ainult udmurdi keeles ja kirjanduses. Väljaandmiseks valmistatakse ette mari keele õpikuid keskkoolidele. Edusamme on, kuid palju on lahendamata probleeme.

Sellise olukorra põhjused on erinevad, kuid kogemused näitavad, et palju sõltub regionaalsete haridusministeeriumite töötajate positsioonist. Selle probleemi lahendamiseks on meie hinnangul vaja: 1) luua piirkondade haridusministeeriumitesse spetsiaalsed osakonnad, mis tegeleksid rahvuslik-regionaalse komponendi küsimustega hariduses ja kasvatuses; 2) omada piirkonna valitsuse poolt kinnitatud taotluste kava rahvuskeele ja -kirjanduse õppe- ja metoodilise kirjanduse loomiseks; 3) korraldada tööd õpikute autoritega lepingulistel tingimustel, tasudes tehtud tööde eest õigeaegselt.

Ootamatuseks oli emakeelte ja kirjanduse õppe tundide vähenemine seoses viiepäevase õppenädala kehtestamisega. Föderaalses põhiõppekavas on neid kolme tunni asemel nädalas kaks tundi ja 9. klassis vaid üks tund. Võrreldes varasemate aastatega vähenes tundide arv kaks ja pool korda. Emakeel ei ole ainult suhtlusvahend, see on rahva vaim, kultuuri ilming, üks peamisi rahvuse olemasolu märke. Seetõttu palume hariduse eest vastutavate asutuste esindajatel jälgida, et põhiõppekavas säiliks emakeele ja kirjanduse õppimiseks ette nähtud aja maht kolm tundi nädalas.

Ilmselt on vaja arvestada ka rahvuslikku tegurit mitmetele juhtivatele ametikohtadele, eriti kultuuri-, haridus- ja riigipoliitikaga seotud ametikohtadele kandidaatide valimisel.

Muret teeb rahalise toetuse puudumine raamatute, ajakirjade ja ajalehtede avaldamiseks rahvuskeeltes. Kuid veelgi hullem on see, et soome-ugri keelte ressursse esitatakse Internetis halvasti.

Digitaliseerimine, kõigi soome-ugri rahvaste keelte esitamine Internetis võrdsetena – pean seda üheks peamiseks kaasaegseks ülesandeks. Esiteks räägime avalikult kättesaadavatest elektroonilistest sõnaraamatutest, automaatsetest õigekirjakontrollidest, otsingumootoritest, teabematerjalide avalikest hoidlatest, tuvastussüsteemidest, soome-ugri keeltesse lokaliseeritud õppetarkvarapakettidest. Selle probleemi lahendamine võimaldab mitte ainult säilitada paljude sajandite jooksul kogutud vaimset rikkust, vaid ka arendada seda noorte ligimeelitamise kaudu.

See on suures osas poliitiline küsimus. Meie kriitikud ja oponendid Eestist, Soomest ja Ungarist on meile seda probleemi korduvalt ette heitnud. Rahvusvahelise vastasseisu tingimustes Ukraina sündmuste taustal, kasutavad meie vaenlased Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste keelte nõrka esindatust internetiruumis poliitiliselt ära spekulatsioonidena, näiteks meie rahvaste õiguste rikkumise teemal.

Loomulikult käib piirkondades töö keelte digitaliseerimise kallal. Kuid ausalt öeldes jätab see paljuski soovida. Avalik-õiguslikud organisatsioonid ja ametiasutused peavad astuma aktiivsemaid ja konkreetsemaid samme. Eelduseks on rahastamine, programmi olemasolu, ühtse kliendi ja koordinaatori määratlemine. Vajame tegevuskavasid oma rahvaste keelte digitaliseerimiseks ja nende esindamiseks IT-keskkonnas.

Praeguseks on tegelikkus see, et paljud meie keeled IT-maailmas üldiseltvaikivad.

Venemaa etnokultuurilise mitmekesisuse üks komponente on soome-ugri rahvaste ilukirjandus.

IT-arengu, info- ja massikommunikatsiooni ministeeriumi andmetel jäi Venemaa kirjastuste poolt 2022. aastal välja antud raamatute ja brošüüride nimetuste arv ning nende kogutiraaž võrreldes 2021. aastaga praktiliselt muutumatuks.

Vene Föderatsiooni keeltes raamatute väljaandmine on aga vähenenud. Nii avaldati 2022. aastal lisaks vene keelele raamatuid ka 50 meie riigi rahvaste keeles. Ja ainult kaheksa protsenti pealkirjade koguarvust moodustavad soome-ugrikeelsed väljaanded. Mari keeles ilmus 25 nimetust, komi keeles 14, mordva keeles 9, udmurdi keeles 8 ja mansi keeles 8 nimetust.

Tõlkeraamatuid paraku praktiliselt ei ilmunud.

Tõlkepraktika ei kuulu tänapäeval rahvusvabariikide kõrgkoolide põhiõppeprogrammidesse. Tõlkijate erialast koolitust ei toimu. Erandiks on

M. Gorki nimeline kirjandusinstituut, kus töötavad tõlkerühmad Venemaa keeltest – tatari, baškiiri, burjaadi, udmurdi ja jakuudi keeltest.

Seda protsessi tuleb värskendada. Kui me ei räägi ülikoolides uute erialde avamisest, siis võib vähemalt kaaluda võimalust tuua tõlkimise distsipliini meie ülikoolide filoloogiateaduskondade olemasolevatesse õppekavadesse, luues tõlkeõppeks üliõpilaste uurimislaboreid. Võimalik on luua professionaalseid ümberõppeprogramme “Ilukirjandusteoste tõlkija (Vene Föderatsiooni rahvaste keeltest vene keelde)” ja vastupidi. Programmide elluviimisse on vaja kaasata mitte ainult ülikooli õppejõude, vaid ka kirjanike liidu esindajaid, haridus- ja kultuuriasutuste töötajaid.

Soome-ugri rahvaste tulevik peaks muidugi olema seotud teaduse toetamise ja tugevdamisega. Tänapäeval seatakse teadusele erinõuded, sest globaliseerumise erinevate ilmingute kontekstis on tungiv vajadus töötada välja usaldusväärsed mehhanismid oma rahvuslike eripärade – kultuuri, keele, sotsiaalsete ja vaimsete väärtuste, inimesesse ja loodusesse suhtumise kaitsmiseks. Siiski tahan rõhutada, et teadusuuringud ei peaks minu arvates toimuma pelgalt teoreetiliste konstruktsioonide pärast, vaid need peaksid olema rakendusliku iseloomuga.

Foorumiks valmistudes pühendasin palju aega riikliku teadusliku uurimistöö õppimisele. Pean ütlema, et meil on töös väga võimas teaduslik potentsiaal nii föderaalsel kui ka piirkondlikul tasandil. Ja loomulikult on teadlaste järeldused, soovitused, ettepanekud põhimõtteliselt tõsised, kasulikud ja võimude poolt nõutud.

Kuid samas jääb sageli tunne uuritavale teemale formaalsest lähenemisest ja sellest tulenevalt ka soovitustele. Dokumentide ja faktide konstateerimine, aruanded aruannete huvides.

Võtame näiteks sellise teema nagu rahvustevaheliste suhete seisu jälgimine. Neist uuringutest puudust pole, väliselt tundub kõik õige olevat. Kuid küsimus on teine: kui tõesed, tõhusad, professionaalsed ja kasulikud need on, sealhulgas nende inimeste jaoks, kes tegelevad nende probleemidega võimukohustuste ja volituste alusel. Kuivõrd monitooringu tulemused ja soovitused aitavad tekkivaid konfliktsituatsioone ette näha ning neid ennetada? Kahjuks vastus sellele pole alati positiivne.

Meie arvates on tänapäevastes tingimustes asjakohased uuringud, mis on seotud emakeelte ressursipotentsiaali selgitamisega nende sotsiaalsete funktsioonide arendamise seisukohast. Arvestades asjaolu, et soome-ugri rahvad elavad territooriumidel, kus kasutatakse mitut keelt, on vaja uurida nende samaaegse funktsioneerimise ja mõju mehhanisme. Vaja on otsida vastuseid järgmistele küsimustele: 1) millistes ühiskonnaelu valdkondades neid kasutatakse? 2) milline on nende suhe staatuse ja funktsioonide osas? 3) millistel tingimustel ja vormides tekib kaks- ja mitmekeelsus? 4) kuidas reguleerida keele arengut ja toimimist? Erilist tähelepanu tuleks pöörata väljaspool autonoomiaid elavate soome-ugri rahvaste keelte säilitamise ja arendamise uurimisele.

​Noorte keskkonnas toimuvate protsesside tervikliku teadusliku uurimise järele on suur vajadus; noorema põlvkonna huvide uurimine, nende emakeele, rahvuskultuuri analüüs. Ülevenemaalise kodanikuidentiteedi kujunemise küsimused noorte seas tunduvad olevat väga olulised.

Foorumil töötab eraldi noorsoopoliitika probleemide sektsioon. Teema on väga oluline, eriti praegustes tingimustes. Kasulik ja huvitav on kuulda noorte arutelu päevakajalistel teemadel. On mõistetav, kui põlvkondade vaatenurgad kõiges kokku ei lähe. Tähtis on otsimine, liikumissoov. Ootan huvitavat arutelu.

Kallid kolleegid!

Praegu räägitakse palju riigi rahvuspoliitika strateegia kohandamisest. Tõepoolest, muutusi on vaja: elu ei seisa paigal, ilmnenud on uued reaalsused ja väljakutsed.

Kuid minu arvates ei tohiks muudatused olla revolutsioonilised. Riigi rahvuspoliitika strateegia kui riigiplaneerimise tähtsaim dokument tõestas oma elujõulisust ja mängis tohutut rolli vene rahvuse ühtsuse tugevdamisel.

Ja selle peamised ülesanded: vene rahva ühtsuse tugevdamine, etnokultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilitamine – on meie riigi, meie rahvaste jaoks kõige olulisemad.

Kokkuvõtteks tahan veel kord märkida, et tänapäeva väljakutsetega silmitsi seistes on erilise tähtsusega ühiste huvidega töö, tihe koostöö ja suhtlus võimude, ühiskondlike liikumiste ja organisatsioonide vahel. Meid kõiki, olenemata rahvusest, ühendab armastus oma riigi vastu. Me oleme erinevad. Aga kõigil on üks riik – Venemaa! Aga mis riiki, kõiki meie rahvaid sajandeid ühendab, on vene rahvas, vene keel. Mis muidugi väärib meie tänu!

Kallid sõbrad!

Soovin teile kõigile edukat ja tulemuslikku tööd foorumil!