Mari sangari päeva tähistatakse 26. aprillil

Legendi järgi olevat sel päeval 1553. aastal langenud maride rahvuskangelane, Malmõži (praegu Kirovi oblast) maride juht Poltõš (Boltuš), maride üks tähtsamaid ajaloolisi isikuid. Aastail 1552–1583 sõdisid marid Moskva suurvürstiriigi vastu ja neil õnnestus võita mitmeid lahinguid. Ajalukku on üle 30 aasta kestnud sõdade periood läinud tšeremissi sõdadena – nii kutsuti marisid kuni 1918. aastani.

Tšeremissi sõdadel oli mõju samal ajal toimunud Liivi sõjale (1558-1583), nende tõttu ei olnud Moskva suurvürstil Ivan Julmal võimalik rünnata Liivimaad täie jõuga. Maride toonane raevukas vastupanu rikkus ka nõukogude perioodil levitatud kuvandit, mille järgi kõik rahvad tahtsid vabatahtlikult ühineda Venemaaga – maride puhul see kindlasti nii ei olnud.

Mõtte hakata tähistama 26. aprillil mari sangari päeva ütles Birskis (Baškortostan) mari esimesel rahvuskongressil 1917. aastal välja üks kongressi juhte, mari vaimulik ja etnograaf Pavel Glezdenjov (1867-1923). Nõukogude ajal seda päeva ei tähistatud, kuid 1990. aastal Mari Ušemi kongressil tõusis mõte taas ja otsus tähistada mari sangari päeva tehti 1992. aasta oktoobris toimunud mari rahva III kongressil. Eestis tähistatakse mari sangari päeva alates 1993. aastast.

Kes on Poltõš?

Poltõš (Boltuš) oli Malmõži maride vürst, kes 1553. aastal langedes oli soliidses vanuses. Temale omistatakse maride suurim võit 1524. aastal vene vägede üle, keda juhtis vürst Paletski. Poltõš asus võitlusesse ka Ivan Groznõi vägede vastu, kes oli 1552. aastal vallutanud Kaasani ja kellele marid algselt truudust vandusid. Poltõš võitis esimesed venelaste vastu peetud lahingud, kuid lõpuks piiras tohutu venelaste vägi kindluse ümber, käiku läksid suurtükid, kuid kindlus ei alistunud. Piiratud ootasid appi teisi mari vürste. Toit aga lõppes ja marid otsustasid välja murda. Lahingu käigus sai Poltõš surmavalt haavata, kuid marid pääsesid. Legendi järgi on ta maetud paati, mis toimetati järves olevale saarele. Tema naine uputas end Vjatka ja Šosma jõgede ristumise kohas, et mitte anda end venelaste kätte. Marid usuvad, et Poltõši juurde lähevad nende maride hinged, kes langevad lahingutes.

Riigivõim püüab muuta mari sangari päeva tähendust

Mari sangari päeval meenutatakse mari rahva sangareid ja juhte, kes on vapralt võidelnud mari rahva iseseisvuse eest. Tavapäraselt süüdatakse küünlad, peetakse palvust, toimuvad erinevad kultuuri- ja teadusüritused. Ka tänavu süüdatakse esimene küünal juba hommikul kell seitse Joškar-Olas mari kirjandusklassiku Sergei Tšavaini mälestussamba juures, hiljem teiste väljapaistvate mari kultuuritegelaste, aga ka II maailmasõjas langenute juures. Toimuvad kontserdid ja loomingulised konkursid, mis pühendatud eelkõige II maailmasõjas saavutatud võidule. Esitletakse raamatuid, mari keele-, kirjanduse- ja ajaloo instituudis toimub ümarlaud mari rahva etnogeneesist.

Viimastel aastatel on märgata, et üha enam püüab riigivõim muuta mari sangari päeva tähendust: aina enam seostatakse selle päeva tähistamist II maailmasõjas langenud maride mälestamisega. Samas vaikitakse asjaolust, kelle vastu võideldes langes mari kangelane Poltõš. Reeglina on aga mari rahvuskangelased need marid, kes on kaitsnud maride iseseisvust, võideldes tatarlaste, eelkõige aga venelaste vastu.

Teised silmapaistvad mari sangarid

Tšumbõlat (Kurõk kugõza) – põhjamaride vürst XII sajandil, kelle residents oli Kukarka, praegune Sovetski linn Kirovi oblastis. Ta pidas visa võitlust Novgorodi vürstiriigist pärit uškuinikutega, kes 1181. aastal vallutasid tema pealinna Kakšara (praegune Kotelnitš) Kirovi oblastis. Siiski suutis ta tagada maride iseseisvuse, hävitades mitmed uškuinikute tugipunktid praeguse Kirovi oblasti territooriumil. Ta on maetud kõrgele Nemda jõe ääres paiknevale künkale, mida kutsutakse Tšumbõlati mäeks. Tšumbõlat rajas linnu, edendas käsitööd. Mari religioonis on tal pühaku staatus ja tema arvatava hauakoha juures toimuvad suured, kogu mari rahvast ühendavad palvused.

Tšotkar (Tšotkar Patõr) – legendaarne mari kangelane, kes elas XIII sajandil. Legendi järgi vabastas ta kogu Marimaa metsa-ala steppidest tulnud karjakasvatajatest-sõdalastest. Teda on seostatud ajaloolise faktiga, et tal õnnestus läbirääkimiste teel saavutada, et marid maksid Kuldhordi khaaniriigile sümboolset maksu ja khaaniriik maride elukorraldusse ei sekkunud. Tšotkar on ilmselt maetud Volžski rajoonis Nurmutšaši külas asuvale künkale, kuhu on kujundatud rahva seas populaarseks saanud mälestuspaik. Künkal toimuvad pidustused, kontserdid ja palvused. Tšotkarist on kirjutatud romaane ja luuletusi.

Akpatõr – Malmõži (praegu Kirovi oblast) niidumaride (kitjakimaride) vürst ja usujuht XVI sajandil. Jäi varajases nooruses orvuks ja ta lapsendati rikka tatarlase poolt, oskas tatari ja vene keelt. Oli heledajuukseline ja sinisilme, erines teistest lastest ka suure jõu poolest. Teadis, kuidas lahendada konflikte ja läks keerulistes olukordades appi tatarlastele, kes kutsusid teda „valgeks vägilaseks“. Samas võttis ta vastu õigeusu. Otsides kohta, kuhu maetud saada, laskis ta mäe otsast lendu noole, mis maandus Malmõži piirkonna Suur-Kitjaki külas ja sinna ta maetigi. Akpatõri hauakoht on püha, seal kasvab kask ja sinna tuuakse ohvreid, põhiliselt linde. Hauakohas käivad palvetamas ka tatarlased ja venelased, iga aasta augustis toimuvad seal aga mari palvused. Rahvas usub, et see koht ravib haigeid. Akpatõri nime kannab ka esimene marikeelne, 1963. aastal helilooja Erik Sapajevi (1932-1963) poolt kirjutatud mari ooper.

Maride suurtest võitlustest on möödunud sajandeid. Paratamatult tõuseb küsimus, kes on tänapäeva mari sangar. Meie meelest on mari sangar iga mari rahvusest inimene, kes räägib mari keelt ja annab seda edasi oma lastele ja lastelastele. Mari keelt valdas 2021. aasta rahvaloendusel 256 463 inimest ehk 60 % ennast mariks pidavatest inimestest. Võrreldes 2010. aastaga on maride arv vähenenud pea veerandi võrra ja marisid loendati kokku 423 803 inimest.