Kuidas tähistavad jaaniaega meie hõimurahvad?

Meie sugulasrahvastel on aasta valgeima ajaga seotud mitmeid kombeid ning ettevõtmisi – kullerkuppude korjamine, saunarituaalid ning ettekuulutused. Kuidas täpselt aga tähistavad jaaniaega saamid, udmurdid, marid ja komid, sellest rääkisid meile lähemalt Eestis elavad soomeugrilased. 

Saamide unustusse vajunud traditsioone vahendas Piibe Aikio, udmurtide pühadest rääkis etnoloog Nikolai Anisimov, maride looduspalvusest jutustas etnoloog Lyudmila Yamurzina ning komide kommetest andis ülevaate Natalia Ganova.

Saamid

Väljavõtted raamatust “Jahki Sámis” (Aasta Saamis, Marit Mikkelsdatter Eira Murud, 2012, tõlkis Piibe Aikio).

23.06 jaaniõhtu/ jaanilaupäev: Ennemuistsed saamid tähistasid päikest, ja palvetasid sellelt valgust põhjapõtradele ja teistele eluviisidele, ja veel head lüpsiaastat. Sellel päeval sõid saamid “päeva putru”.

Hapuoblika lehti on hea salati sisse panna. Samuti muid taimi, mis on nüüd ilmunud; punase sõstra lehti, mustsõstra lehti, kaselehti, pajulehti, põdrakanepi lehti, murakalehti, kuldjuure lehti ja varsi, raudrohtu, harilikku kikkaputke, kuusevõrseid ja vaevakase lehti.

Sellest ajast edasi hakkab lõhe ujuma üles Tenosse. Juuni ja juuli on ka aeg, kui lõhemaimud lähevad merre. Maimud on elanud paar aastat jõgedes enne kui ujuvad merre.

Kui väiksemad lõhed ronivad veekogudesse, siis on kombeks panna tammidesse väiksema silmaga võrgud kui lõhevõrk. See on võrk, mis on kõige väiksemate lubatud silmustega, ja sellega saab väiksemaid kalu kui lõhevõrguga, aga ka suuremaid.

Emase põhjapõdra joius öeldakse, et kui emased põhjapõdrad põhjapoole „voolavad“, siis „ainult rada jääb, mida on tunda jaanipäevani…“

Jaaniööl on võimalik näha aardehauda. Siis hakkab suitsu tõusma sellest kohast, kus on ennemuistne aare. Seal on tihtipeale hõbemündid või muu hõbe vaskämbri sees, mille keegi on ammusel ajal sinna peitnud. Suitsu tõuseb aardehauast igal 7. aastal.

24.06 Saami lipu päev, jaanipäev: Tuul on täna ilmamärk – loodetuul toob erakordselt soojad ilmad. Kui on lõunatuul, siis tulevad soojad ilmad, ja kui on põhjatuul, siis tulevad jahedad ilmad. Muidu öeldakse, et selline ilm nagu täna on, kestab kuni Jágáhat päevani (25.07.)

Päike paistab ööpäev läbi, aga päevad on hakanud lühemaks jääma. Sääsed hakkavad sellest ajast ilmuma. Ütlus: Kui enne ei ole sääsk tulnud, siis jaanipäevaks ikka tuleb kasvõi kahe oksa külge.

Põhjapõdra vasikate karjatamise aeg on nüüd läbi ja karjad on nüüd suveasulates. Põhjapõder liigub sääskede eest ära kõrgematesse kohtadesse. Tihti seisavad loomad lumelapikestel, kus on tuuline ja kuhu sääsk tülitama ei tiku. Saamidel on ütelus “sääsk on põdrasaami abiline”, mis tähendab, et sääse eest pagemine aitab karja kokku ajada. Nagu sääse joiu sõnades kuuleme: “sääsetüdruk nii küll ajab, ja tuulepoiss talutab /–/.” Kari võib olla kui suur iganes, aga liikvele läheb küll.

Põhjapõder hakkab karva ajama umbes praegu ja ajab karva terve suve kuni sügiseni välja. Uus karv kasvab sedamööda, kui põhjapõder vana maha ajab. Metspõhjapõder siiski läheb tumedaks varem, kaotab vanad heledad karvad ära kui ta end puude vahel nühib.


Udmurdid

Udmurtide traditsioonidest kirjutas Eesti Kirjandusmuuseumi teadur, udmurt Nikolai Anisimov: 

„Las oleme ilusad kui niidulilled….“ – udmurdi püha kipantša.

Udmurdi rahvakalendrisse on märgitud selline püha nagu „kipantša”, mis slaavlastel on tuntud Ivan Kupala päeva või Ivanovipäevana ehk siis eestlaste puhul jaanipäevana. Udmurdid tähistavad seda püha 7. juulil ja see on seotud päikesega. See pidustus sisaldab tervet kompleksi kombetalitusi ja maagilisi tegevusi.

Sel päeval korjati ravimtaimi, kuni päikeseloojanguni kõnniti viljas, püherdati rohus ja korjati viljapäid rätikusse, valmistati kasevihtasid koos aasalilledega. Vihtasid tehti täpselt nii palju kui on inimesi peres.  Kindlasti käidi saunas, kus viheldi vastvalmistatud vihtadega.  Leili visates öeldi: “las minu patud lähevad ära ja mina olen ilus nagu niidulill”. Ennem riietumist pidi ihu veel takjalehega (gondõrkuar) hõõruma ja siis loitsima: „Olgu mul jõudu nagu karul, ilu kui niidulillel“. Rahvapärimuse järgi annavad sel päeval valmistatud vihad ja korjatud lilled edasi oma jõu, ilu ja tervise. Kasutatud vihtade järgi aga ennustati, nad visati katusele ja vaadati, kuidas nad kukuvad. Kui veerevad katuselt alla viha latv eespool, siis läks kõik hästi, kui aga kui aga viha konts eespool, siis polnud see hea märk. Mõnel pool aga visati vihad vette ja vaadati, kui viht ujub siis see tähendab tervist, kui uppus siis oli surma oodata. Üldiselt oli pidustus või püha kipantša suunatud inimeste ilu ja tervise toetamiseks.


Marid

Mari kommete tagamaid valgustab etnoloog Lyudmila Yamurzina:  maridel on pikk ajalugu ja nad on kogu oma elu elanud teiste rahvaste kõrval. Samuti on nad tajunud teiste suurte religioonide – õigeusu ja islami – mõju. Selles olukorras püüdsid nad sailitada oma arhailised uskumused ja eelkõige tähendab see palvusi pühas salus.

Aasta jooksul pöörduvad marilased Jumala poole erineval moel, kuid kõige suurem sündmus toimub juulikuus. Palvus, mis kannab nime Sürem või Küsö kumaltõš, toimub pööripäeva järgsel noorkuu neljapäeval või siis pühapäeval. Palvetamine toimub pühas salus, allika juures, kus valitakse onapu (püha puu). Tavaliselt on see kask salu idapoolses küljes, mille kaudu toimub Jumalaga suhtlemine. Sellele puule seotakse külge rituaalne rätik, puu ette pannakse põlema suur küünal ja asetatakse sinna üheksa tassikest kaljaga Jumalatele. Marilastel on mitu jumalat, kuid kõige tähtsam on Valge Suur Jumal – Oš Kugo Jumo.

Palvetamist juhib onaeng või kart – mari preester (neid võib olla rohkem kui üks), kellel on abilised, kes aitavd ohverdamisega, söögi valmistamisega jne. Ohverdatakse tavaliselt kas tall või haned, ohvriloomade parem pool ja vasak pool keedatakse eraldi. Palvusele tulevad inimesed ainult puhta keha, puhaste riiete ja mõtetega. Seepärast käiakse hommikul saunas, pannakse selga puhtad valged riided. Sündmusele võetakse kaasa puhta kehaga küpsetatud pannkoogid ja leivad. Kohapeal kaetakse laud või asetatakse valge lina maha, millele pannakse kõik kaasatoodud toit – pannkoogid, leivad, munad, koduõlu jne.

Ühispalvuse aial kõik põlvitavad. Peale seda viiakse läbi isiklikud palvused, kui inimesed tulevad oma muredega preestrite juurde. Peale rituaalset osa toimub söömine. Tänapäeval peetakse tihti sel samal õhtul ka külapidu.


Komid

Natalia Ganova Eesti komi seltsist kirjeldas komide jaaniaja kombeid:

Komimaal tähistati jaanipäeva traditsiooniliselt 7. juulil (vana kalendri järgi 24.juunil). Komi keeles on selle püha nimeks „Ivan lun“ – jaanipäev või „Kupaljnitša lun“ – kullerkupu päev. Päev enne 7. juulit käisid nii sürja-komid kui ka permi-komid saunas, kasutades värskeid kasevihtu, sest usuti, et selline tegevus puhastab inimest ja tema hinge. Enne jaanipäeva (kullerkupu päeva) oli kasevihtade valmistamine keelatud. Lisaks kaseokstele pandi vihtadesse pihlaka oksi ning õitsvat kullerkuppu. Arvati, et saun enne jaanipäeva on eriti tervislik ning lisaks mustusele puhastab see ka inimese hinge erinevatest halbadest asjadest, mis on aasta jooksul kogunenud. Mõned komid viskasid kaseviha peale kasutamist sauna katusele, aga mõnedes rajoonides (näiteks Sõsola rajoonis) toodi need jõe kaldale ja visati vette.

Jaanipäeva tähistamine toimus niitudel, kuhu ilusates riietes noored mehed ja neiud kogunesid kullerkuppe korjama. Kullerkupud pandi kätepesu anumatesse, et pesta selle veega ilu eesmärkidel nägu ja käsi. Samuti pandi lilli lehma lüpsikusse, et lehmad oleksid terved ja neil oleks palju piima. Petšora jõe külades hüppasid noored üle lõkke, nagu seda tehakse Euroopas. Naised püüdsid pööripäeva aegu kogu musta pesu ära pesta, et pühadeks oleks kõik puhas.

Pärast jaanipäeva lubati valmistada kasevihtu terveks talveks ja alustada heinatöödega.

Fenno-Ugria

Print Friendly, PDF & Email

Sildid: