Prozese ülevaade: karjalased poliitikat ei tee, aga poliitikat tehakse karjalastega küll

Jaak Prozes 
Fenno-Ugria nõunik

Aunuses (vn Olonets) toimunud Karjala vabariigi karjalaste IX kongress oli pühendatud Karjala vabariigi 100. aastapäevale. Kongress oli viimane suurem rahvakogumine Karjalas. See tuli kokku uuest koroonaviirushaigusest tingitud kõrgendatud valmisoleku olukorra väljakuulutamisele vaatamata, kuna kongressi toimumiseks saadi vabariigi juhi eriluba. Vabariigi juht Artur Parfentšikov võttis sündmusest ka ise osa, pidas kõne ja jagas rahvusaktivistidele aumärke panuse eest Karjala vabariigi arendamisse. Kongressile oli tulnud 89 delegaati ja üle 100 külalise, viimaste seas ka külalised Soomest, kuid neid siiski saali ei lubatud.

Korraldajate sõnul tuli kongress kokku pinevas õhkkonnas, mis valitseb tegelikult kõigi Venemaa soome-ugri rahvaste juures. Põhiprobleem on, et neid rahvaid ei võeta omavalitsuste poolt kuulda ja nende esindusorganisatsioonid on vabariigivalitsuste lükata-tõugata ning neil pole mingit poliitilist mõju. Karjalaste traagika on aga selles, et kõikvõimalikud rahvuslikud hädad on võimendunud just nende puhul kõige erksamalt. Karjalased on Venemaal kõige kiiremini ajalukku lahkuv rahvus. Sellest annavad tunnistust järgmised arvud Karjalas elavate karjalaste kohta: karjala keelt valdas 2002. aastal 53 000 inimest, aga 2010. aastal kõigest 26 000, kelle hulgast pidas karjala keelt oma emakeeleks 27,2% . Kuna karjalaste arv väheneb sellise tempoga, siis olidki kongressi põhiteemaks keeleküsimused. Eelkõige oli taas murekoht, et karjala keel pole siiani Karjala Vabariigi riigikeel. Küsiti, miks on Karjala Vabariik ainuke Vene Föderatsiooni subjekt, kelle tiiitelrahva keel pole riigikeeleks.

Karjala võimud on aga teinud kõik, et karjala keelest ei saaks riigikeelt. Ühe asjaoluna viitavad nad sellele, et karjala keel on ladinakirjaline ja seetõttu vastuolus föderaalseadusega, mille kohaselt peab Vene Föderatsiooni subjektide riigikeel olema kirillitsas. Mäletatavasti võttis sellise seaduse vastu Venemaa duuma, sundides ladina tähestiku poolt olnud tatarlastele peale kirillitsa. Sellepärast on ka kongressil vastu võetud resolutsioonis kirjas, et tuleb pöörduda Venemaa presidendi ja föderatsiooninõukogu poole, et võetaks vastu seadus, mis annaks võimaluse kasutada karjala keeles ladina tähestikku, nii et karjala keelele saaks anda Karjalas riigikeele staatuse.

Peale ladina tähestiku viitavad nii võim kui ka venekeelne elanikkond sellele, et karjala keeli räägib praegu juba nii vähe inimesi ja riigikeele küsimus on täiesti mõttetu. Pealegi nõuab see lisakulutusi, muudatusi Karjala seadustes ning ka hariduspoliitikas. Osa inimesi, eelkõige venelased, kardab, et äkki peab siis hakkama karjala keelt õppima. On ka karjalasi, kes leiavad, et praeguses olukorras pole seesugune nõudmine põhjendatud, samuti pole karjala keelel ja selle keele õppimisel nende arvates perspektiivi. Mis mõte on õppida keelt, millel pole mingit staatust? Ja tõepoolest, pärast Venemaa presidendi Vladimir Putini määrust rahvuskeelte vabatahtliku õppimise kohta on rahvuskeelte olukord märgatavalt halvenenud. Näiteks Karjala Vabariigi ühes prestiižsemas, Elias Lönnroti nimelises soome-ugri keskkoolis õpib 900st õpilasest karjala keelt vaid 55. Näiteks Aunuse (vn Olonetsi) rahvusrajoonis, kus karjalaste osakaal on üle 60%, õpitakse karjala keelt vaid Kotkasjärvi küla põhikooli kahes klassis.

On selge, et selline olukord päästis kongressil Karjala vabariigi endise kultuuriministri Olga Bogdanova hääle valla: „Minu rahvas, praegu on viimane aeg saavutada karjala keelele ametlik staatus.“

Karjalaste aktivistid, kes võitlevad karjala keelele riigikeele staatuse andmise eest, leiavad, et kui karjala keel oleks riigikeel, tõstaks see ka karjala keele väärtust. Praegu tuleb noortele inimestele näidata, et karjala keel on tunnustatud. Samuti annaks see mingitki lootust, et karjala keel on olemas ka tulevikus.

Kongressil tõstatunud teemad näitavad, et vabariigis on karjala keele ressursid kokku kuivanud: vähenenud on karjalakeelsete massiteabevahendite kasutamine, kahanenud on ajalehtedes, raadios ja televisioonis töötavate inimeste arv, Karjala rahvusrajoonides on vähendatud karjala keelt valdavate spetsialistide arvu.

Rahvusküsimuste esitamisel olid delegaadid siiski vägagi vaoshoitud. Teravamalt tõstatati hoopis küsimusi, mis ei puuduta ainult karjalasi, vaid ka teisi rahvaid. Muret teeb olukord külades, teede halb seisukord, metsade lageraie, kalastus, sotsiaalselt oluliste objektide (arstiabipunktid, postkontorid, lasteaiad, koolid) sulgemine külades ja kohalike omavalitsuste nõrkus.

Poliitika

Paljudes sõnavõttudes osutati sellele, et võimuvertikaal on väga jäik. Rahvusrajoonides, nagu Aunuse, Prääsa (vn Prjaža) ja Uhtua (vn Kalevala), kus karjalased põhiliselt elavad, ei saa midagi ette võtta ilma Petrozavodski võimude loata. Selle tulemusel lahkuvad kõige aktiivsemad karjalased maalt. Petrozavodskis ei saa jälle midagi otsustada ilma Moskva loata. Väikseimadki asjad, näiteks kohalike võrkudega kalapüügi korraldamine, tuleb lahendada Moskvas. Kohapeal ei julgeta enam midagi otsustada.

Karjalased ise ei taha poliitikaga tegemist teha ning vabariigis pole praegu ühtki karjalaste organisatsiooni, mis tegeleks poliitikaga. Viimane seesugune ehk Karjalaste Kongress suleti viis aastat tagasi. Samuti ei soosi ühiskond poliitika tegemist: nii tugevad on stereotüübid, et karjalaste rahvusprobleemidega tegelemine on natsionalism ja separatism. Kuigi karjalased ei tee poliitikat, siis poliitikat tehakse karjalastega küll. Näiteks karjala keele staatuse küsimus on poliitiline, tihedalt seotud haridus- ja kultuuriküsimusega. Ka ei ole Karjala Vabariigi juhtkonnas peaaegu ühtki karjalast ja on käes aeg, mil ükski karjalane ei tahagi juhtivale positsioonile jõuda. Kongressi üks peamisi korraldajaid Antonova ütleb: „Meie rahvusliikumise osaks on jäänud kindlustada karjalaste areng kultuurisfääris, karjalakeelsete raamatute väljaandmine ja massiteabevahendite tarbimine. Kõik, mis on seotud Karjala loodusressursside kasutamisega, karjalastele staatuse ja eeliste taotlemisega, on aga keelatud.“

Seega on jäädavalt möödas ajad, kui arutati karjalaste osakaalu ja koha üle Karjala Vabariigi poliitikas ega võetud karjalaste keele ja kultuuri küsimustes otsuseid vastu ilma karjalaste vahetu osavõtuta. Kongressil oldi pahased, kuna karjala keele küsimust olid arutanud Moskvas vabariigi juht ja Venemaa Föderatsiooni rahvuspoliitika ameti juht Igor Barinov, ent ühtki karjalaste esindajat kohtumisele polnud kutsutud.

Kriitika

Osa karjalaste meelest on karjalaste kongressid võltsid – mõeldud näitama, et kõik on korras. Neid korraldab vabariigi valitsus, kes eraldab kongressi jaoks raha, näidates sellega, et karjalaste probleemidele pööratakse tähelepanu. Tegelikku olukorda ilmestab fakt, et kuigi 30 aastat tagasi hakati võitlema karjalaste õiguste eest, on karjalaste arv vähenenud selle aja jooksul kaks korda. Assimilatsioon oleks ju pidanud peatuma, ütlevad kriitikud. Karjalaste kongressi juhid on samad näidiskarjalased, kes käivad ministeeriumide ja valitsuste bankettidel, nautides võimu tähelepanu. Kas need inimesed on üldse suutelisedki oma rahvuse õiguste eest seisma? Miks ei võtnud organisatsioon vastu avaldusi ega korraldanud proteste, kui suleti üks või teine kool, kus õpetati karjala keelt. Läheduse tõttu võimudega on ka kongressi resolutsioonid jäänud hambutuks ja esitatud soovituslikus kõneviisis. Kõnealusel kongressil arutati näiteks kalapüügi normide üle ja leiti, et selles küsimuses võiks vabariigil olla rohkem otsustusõigust, kuid keegi ei julgenud teha ettepanekut see punkt resolutsiooni lisada. Sellised on kriitikute hääled.

Tulevik

Karjalas on toimunud suured muudatused ning vabariigist on lahkunud väga palju aktiivseid inimesi, nende hulgas karjalasi, kellest väga paljud on läinud Soome. Teiselt poolt on tulnud rahvusliikumisele toetust linnadest. On täheldatav mingi rahvusteadvuse tõus inimeste puhul, kes küll karjala keelt ei valda, aga kelle esivanemad on seda osanud või kelle ninasõõrmetes on Karjala piruka hõng. Tegelikult on iga kolmas Karjala elanik ingeri, vepsa või karjala juurtega. Seesugune tendents näitab, kui tähtis on regionaalne identiteet ja et karjalane olla on väärtus – esivanemad sosistavad kõrva. Üks karjalaste rahvusliikumise liidreid Natalja Antonova loodab ja usub kõigele vaatamata, et karjala keelele riikliku staatuse andmise ja uue tehnoloogia kasutuselevõtuga muutub ka hariduse omandamine karjala keeles lähiajal uuesti nõutuks.