Endine ülembsootska avaldas hinge kriipiva tagasivaate setode lähiajaloole

Kuigi lugejaid jääb vähemaks ja kirjutajate arv suureneb, tundis Laaneots sellegipoolest, et ei saa kirjutamata jätta.

«Kirjutasin raamatut aastatel 2015–2019. Mingeid märkmeid hakkasin kirja panema juba siis, kui olin ülembsootska (valiti 2014 augustis – M. M). Kirja sai seegi, miks olin vaid ühe aasta – see on täiskohaga vabatahtlik töö. Kord tahtis keegi minu kui ülembsootskaga kokku saada, ükskõik kus Eestis. Andsin talle oma graafiku, et kus ma mingil päeval olen. Ta vaatas seda ja ütles: «Annela, see on justkui presidendi graafik.» Vastasin, et ei ole presidendi graafikut näinud, aga kui sa tead, ju see siis on nii.»

Elu muutus ohtlikuks

Erinevus on tema sõnul aga selles, et ülembsootskana oled ka iseenda autojuht ja kõnedekirjutaja – kusjuures maksad sellele kõigele kõvasti peale. «Hing ihkas küll jätkata, aga praktiline paratamatus seadis oma piirid. Tegin ju seda kõike kolme lapse kõrvalt. See muutus lausa eluohtlikuks: rallisin öösel koos lastega ringi, et olla hommikul Eesti teises otsas. See ei olnud enam turvaline. Samas oli see kogemus, mida ei saa vahetada millegi vastu,» rääkis autor.

Teosest saab lugeda ka seestpoolt vaadet valdade liitmisele. «Olin üks Setomaa valla loomise juues olnud viiest-kuuest inimesest, kes sellega kaks ja pool aastat sisuliselt iga päev tegeles. Tuli ju see lõpuks sundliitmise teel erijuhtumina. Kirjutan ka, miks Setomaa valla sünd ikka nii õige oli,» rääkis Laaneots.

Ta rõhutas, et seto kultuuripärand sõltub vaid mõnesajast inimesest. «See ei olnud suvaliste valdade liitmine, vaid pead mõtlema, mida see kogu maailmale ja kultuuriruumile tähendab. Õnneks valitsus sai nendest oietest ja hoiatustest abi – et kui me nüüd Setomaa valda ei tee, võime hävitada ühe väga olulise kultuuri.»

1,8 miljonit vastu taevast

Peatükis «Setomaa valla sünd» avaldab sootska kahetsust, et volikogudes ei õnnestunud vabatahtlikku ühinemist kokku leppida ja selle tulemusena lendas vastu taevast 1,8 miljonit eurot ühinemistoetust.

Otsekoheselt toob ta välja ka tagamaad: kuigi Setomaa on olnud eeskujulik kogukonnaühenduste piirkond, ei pidanud paljud sädeinimesed vajalikuks valdavalt haldusküsimustega tegelnud volikogudesse kuuluda.

Kui kätte jõudis otsustamise aeg, hakkas tooni andma suhtumine «nüüd me teile, ​setotajatele, alles näitame», kusjuures häbivääristajad olid need, kes ise projekte kirjutada ei osanud ja kellel puudusid ideed. «Kadedus pääses valla – ja sealt see joon jooksiski,» tõdeb raamatu autor. Sellest hoolimata pooldas küsitlusel Setomaa valla moodustamist 76,9 protsenti osalenutest.

Maakonnavahetuse lool, mille tulemusena hakkasid endise Mikitamäe ja Värska valla alad kuuluma Võrumaa alla, Laaneots ei peatu.

«Raamatus võinuks muidugi olla üks lause, et need, kes Setomaa valla eest võitlesid, jätsid nimetatud küsimuse lahtiseks,» tunnistas ta. «Küsitluse eel ei käinud me välja eelistust ühe või teise maakonna kasuks. Nii nagu rahvas otsustas, see ka läks. Kui Setomaa valla nimel võitlesime väga palju, siis maakondliku kuuluvuse teema oli teisejärguline. Olime selleks ajaks juba kolm aastat iga päev asjaga tegelenud ning väsinud.»

Laaneotsa tõdemusel kirjeldatakse ajalugu sageli meeste – sõjapealike ja kuningate – silme läbi. «Aga see raamat on kirjutatud naise silmade läbi, kuigi matriarhaadisugemetega kogukonnas polegi see nii väga imestamisväärne. Seto naised on pannud oma tähelepanekud ja arvamused leelosse. Seto laulud on õpetussõnad; lood sellest, kuidas asjad olid. Mina panin selle kõik raamatusse kirja. Taarka ja Anne Vabarna on seda teinud juba enne, üksnes eepose vormis.»

Raamatule «Minu Setomaa» on iseloomulik publitsistliku stiili vaheldumine asjalike kirjeldustega. «Olen füüsiliselt kohal, aga mõtted on kusagil kõrgel Setomaa kohal. Männimetsatukad järvede ääres, künklik teerada üle heinamaa, kõverikud õunapuud, viltused suitsusaunad võsa veerel, rohtunud taluõued, palju mustikaid, üksik lambakari. Ja vaikus, palju-palju vaikust,» kirjeldab sootska tundmusi otsedemokraatia pidupäeval paku peal seistes.

Valus piiriteema

Peatükis «Minu kuningriik» tuletab ta aga meelde, et vaid neljandik Setomaast asub Eesti Vabariigi koosseisus, kolm neljandikku Vene Föderatsiooni aladel.

«Ma ei tea ühtegi setot, kes nimetab kontrolljoont piiriks, sest hinges peetakse kontrolljoont ebaõiglaseks, vägivaldseks ja valeks. Kontrolljoon eraldab Venemaa pinnale jäänud 74 setode küla ja 12 kalmistut Eesti aladel olevaist. Ja siis kusagil taustal, justkui äikesepilv, on Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud, ent ratifitseerimata piirileping, mille jõustumisel kaotaksid setod igavesti suurema osa oma maast ja Eesti umbes 10 protsenti oma territooriumist,» seisab raamatus.

Pisut hiljem tõdeb autor, et Venemaal elavate setodega on läinud nagu paljude teistegi sellel maal elavate soome-ugri rahvastega: nad on venestunud.

Otsekoheselt on kirja pandud seegi, et kuningriigi on setod endale ise välja mõelnud, ellu viinud ja esitlevad seda kui maailma kõige iseenesestmõistetavamat asja. Nimetatud tava tekkimisel oli ka põhjus: ühise Setomaa tunne oli kadumas.

Küllap on huvitav teada saada sedagi, et ülembsootska on teisel pool kontrolljoont kas korol (kuningas) või koroleva (kuninganna).

Sügava kummarduse teeb Laaneots seto kultuuri alustala lauluema ees, kes oskab panna kõik ümbritseva ja olulise kokku leeloks. Lauluks, kust elutõed jõuavad järgmistegi põlvkondadeni.

Kolm suurt eeskuju

Autori suurimad eeskujud on kolm eelkäijat sootskaametis: Hõrna Aare, Hagu Paul ja Sarve Õie. Neist viimati mainitut nimetab ta lausa seto tüvitõe allikaks. Sootska Leima Aarne aga mõtlevat Laaneotsaga täiesti ühtemoodi ning tegevat asju nii nagu temagi. Leima on hea näide Setomaale naasnud setost, kes tuli tagasi, kui oli pojad täisinimeseks kasvatanud. Tema teene on, et tähtsate majade ees lehvivad nüüd seto lipud.

Riitsaare Evari kohta on aga kirjutatud. «Kui sootska Evar paneb rõivisse, siis pole kahtlustki – siit tuleb muistne vanem, hallide juuste lehvides, hoogsalt, naeruselt ja heaga, alati heaga.»

Raamatust selgub seegi, miks ei soovinud Laaneots olla parteide peibutuspart. «Minu meelest on oluline, et Setomaa ülembsootska on kõikide setode ülembsootska olenemata parteilisest kuuluvusest. Ja mis seal salata – kõigi nende parteide kandideerimisettepanekute tegemise viisist ja mittetegemise tagamaadest joonistus selgelt välja Eesti poliitika hetkeseis: mille alusel jagatakse esinumbrite kohti tegelikult, kui naiivseks peetakse rahvast ja ehk ka mind.»

SETO ITK

Üks emotsionaalsemaid peatükke kannab pealkirja «Seto itk», milles Laaneots kirjutab hingekriipiva avameelsusega sellest, miks ta ikkagi teiseks ametiajaks ei kandideerinud ning kui palju pisaraid ta seetõttu valama pidi. Sellegipoolest lõpeb peatükk lootusrikka lõiguga: «See aasta oli väga-väga õnnelik aeg mu elus! Lapsed saavad suuremaks ja kui on Peko tahtmine ja seto rahva soov, kandideerin millalgi uuesti. Au uuele Setomaa ülembsootskale Jane Vabarnale.»