11.08.2022

📸 Soome-ugri lipp sai lõpuks ka pidulikult heisatud

Omaalgatuslikult loodud lipu teke näitab Jaak Prozese sõnul soome-ugri rahvaste vajadust ühtsete märkide ja sümbolite järele. Milline on aga Fenno-Ugria suvepäevadel heisatud lipu sünnilugu?

2022, Fenno-Ugria Asutus, huvitav teada, persoon, rahvussümboolika, soome-ugri kultuuripealinn, soome-ugri rahvad, ülevaade

Fenno-Ugria eestvõttel esmakordselt toimuvatel soome-ugri suvepäevadel heisati pidulikult ka Uurali rahvaste sümboleid ühendav lipp. Nii liputseremoonia kui ka suvepäevad on uus traditsioon, mis kutsub kokku Eestis elavate ja tegutsevate soome-ugri rahvaid ühendavate seltside esindajad ning Fenno-Ugria töötajad koos juhatusega. Kahe päeva vältel võetakse ühiselt aeg maha, arutatakse tõsisemalt olevikku ja vaadatakse ka tulevikku.

Lipu heiskas fennougrist Tõnu Seilenthal. “Lipp on alati vägede ees ja näitab teed, nii on nüüd ka meil aeg lehtvitada lippu – soome-ugri lippu. Nii kutsun meid kõiki siit edasi seda lipu lehvitama. Vaadates seda kirevalt meid ühte siduvat sümbolit, ütlen aitäh teile kõigile, meie hääd soome-ugri rahvaste esindajad, et olete Eestisse tulnud, siin elate ja et olete oma tuleviku meiega sidunud,” lausus Seilenthal sel pidulikul hetkel.

I soome-ugri suvepäevade pildigalerii @flickr

Eestis lehvitas soome-ugri lippu esmakordselt ajakirjanik Rein Sikk, kes tõi lipu kaasa oma raamatu “Minu Ugrimugri” esitlusele Kohtla-Järve raamatukogu saali. Oli hõimukuu, 23. oktoober 2014 ja Obinitsa valmistus vastu võtma soome-ugri kultuuripealinna tiitlit. Siit edasi on lippu nähtud veel mitmeski mastis – mh Tallinnas rahvadiplomaatia seminaril –, ka Eestist kaugemal.

Soomeugrilaste lipu kujundas Poola fennougrist Szymon Pawlas, kes tudeeris tol ajal Varssavi ülikoolis soome-ugri keeli ning valdas muuhulgas ungari, soome ja udmurdi keelt.

Pawlas oli selleks ajaks disaininud terve rea vappe, lippe ja muid sümboleid. Kuid ligi 25 miljonile soomeugrilasele mõeldes taipas ta, et ühist soome-ugri sümboolikat leida olnud raske. “Lõpuks jäin pidama Eestis Muhu männana tuntud sümboli juures, sest see on levinud ka soomeugrilaste lippudel ja rahvakunstis,” kõneles Pawlas 2010. aastal Eesti Päevalehele antud intervjuus.

Tema internetti riputatud kavand ühendab Soome, Eesti, Ungari ja Udmurtia lipu sümboleid ja värve. Kuid terane silm leiab sarnasusi ka mitme teise soome-ugri rahva lipuga.

Väge täis märgid

Muhu mänd ehk kaheksakand on eri allikate alusel üks kõige vanemaid maarahva oma kujundeid, lisaks päikesemärk või Koidutähe kui suunanäitaja kujund ja viljakuse sümbol.
Kaheksakannale on omistatud ka maagilist, ravivat mõju, seda on kasutatud ka nõidumistoimingutes. Algselt paganlikku kaheksakanda leiab ka paljudest ristiusu kirikutest, Eestis on kõige tuntumad Karja kiriku kaheksakannad. Lisaks paljude soome-ugri rahvaste etnograafiale on kaheksakand Mordva ja Udmurtia lipul, veidi stiliseeritud kujul ka Mari ja Vadja lipul.

Teine lipu kujund – nn Skandinaavia rist on Soome, nagu ka kõigi teiste Skandinaavia riikide lipul, aga ka Vepsa, Lüüdi-Karjala, Ingeri ja Seto lipul.

Lipul olevaid värve kasutavad kõik soome-ugri rahvad, kuid tähendused on paiguti erinevad. Triipude omavaheline sidumine näitab jõudu ja väge.

Kunstiakadeemia õppejõud ja soome-ugri etnograafia ekspeditsioonide juht Kadri Viirese sõnul on lipp kompositsioonilt pisut tihe, aga sümboolikalt universaalne. 2010. aastal Eesti Päevalehele antud usutluses ütles Viires, et lippu saaks kasutada soome-ugri üritustel ja kongressidel, aga näiteks ka UNESCO-s ühise sümbolina.

Soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitees Eestit esindav Andres Heinapuu tõi eraldi välja muuhulgas lipul kujutatud värvilised jooned: “Risti joonte põiming annab ilusa sümboli meie omavahelisest seosest. Ka värve on parajalt, et sümboliseerida mitmekesisust liiga kirjuks minemata. Ja muidugi Muhu mänd, mis on risti keskel – seda on kujutatud mitme Venemaa soome-ugri vabariigi lipul.”

Fenno-Ugria nõuniku, ajaloolase Jaak Prozese arvates pole soome-ugri maailm siiski nii värviline kui lipp aimu annab. “Samas risti ja päikese sümbioos võib-olla polegi paha mõte, punane valgel foonil on samuti loogiline,” leidis ta.

Kõige olulisemaks tuleb aga pidada lipu omaalgatuslikku teket. Prozese sõnul näitab selle loomine vajadust ühtsete märkide ja sümbolite järele. Soome-ugri rahvaste kõrgeim koostööorgan ei ole seni liputeemat oma päevakorda võtnud. Kuid Fenno-Ugria suvepäevade meeleolust kantuna plaanib konsultatiivkomitee eestlasest esindaja Tõnu Seilentahl teha lähiajal komiteele ettepaneku võtta soome-ugri lipp kasutusele kui hõimuliikumise ühine sümbol.

Rein Sikk

Tol hetkel Eesti Päevalehe ajakirjanikuna töötanud Rein Sikk osales 2012. aastal Ungaris Siófokis toimunud VI soome-ugri rahvaste maailmakongressil. Teemaistungite päeval meediasektsioonis esines Sikk kõnega, mille järgnevalt taasavaldame:

“Eesti väikseimas vallas – Piirisaarel elab umbes 100 inimest. Neil on oma lipp, ühine sümbol. Soome-ugri maailmas elab umbes 25 miljonit inimest. Meil ei ole veel oma lippu, ühist sümbolit.

Minu ettekande sisuks on see, kuidas soomeugri rahvad võivad meedia vahendusel saada enesele oma lipu. Sellise, mille sümbol minu T-särgi peal.

Tõdegem: soome-ugri meedia teeb head ja suurt tööd meie rahvaste keele, meele, ühiste väärtuste hoidmisel. Samas aga puudub täna ühine väga konkreetne eesmärk, millele oma töö suunata. Kas võiks selleks olla meie ühine, soomeugri maailma lipp?

Aastal 2010 kirjutasin Eesti Päevalehes artikli: Soomeugrilased võivad saada oma lipu. Seal oli kirjas: „Soomeugrilaste võimaliku lipu on kujundanud Poola doktorant Szymon Pawlas, kes tudeerib Varssavi ülikoolis soome-ugri keeli ning valdab ungari, soome ja udmurdi keelt. Pawlase internetti riputatud kavand ühendab Soome, Eesti, Ungari ja Udmurtia lipu sümboleid ja värve. Aga samuti leiab sarnasust mitme teise soome-ugri rahva lipuga. Pawlas, kes on disaininud palju vappe, lippe ja muid sümboleid, selgitas, et leida ühist soome-ugri sümboolikat on raske. Aga ta jäi pidama kahksakannana tuntud sümbolil, mis on levinud ka soomeugrilaste lippudel ja rahvakunstis.”

See mis juhtus artikli ilmumise järel edasi meenutab Eesti lipu sündi. Meenutan: 1881 kuulutati sinine, must ja valge ühe eestimeelse üliõpilasseltsi värvideks. Kolm aastat hiljem pühitseti lipp kirikus. See ei jäänud üksnes üliõpilaste lipuks, vaid rahvas hakkas seda laiemaltki kasutama nii pidu- kui protestipäevadel, et oma identiteeti määrata. Lipu tuntus kasvas veerand sajandi pärast kinnitati see sinimustvalge Eesti riigilipuks.

Seega – ametliku lipu sünni eelduseks on lipu reaalne kasutamine, reaalne omaksvõtmine reaalsete inimeste poolt Ja mida enam, seda parem. Just nii juhtus soomeugri võimaliku ühislipuga eelkõige just internetimeedias.

Kõigepaelt avastas mu loo ja trükkis lipu ära marilaste internetisait, järgnesid komi, udmurdi, seto ja muude soome-ugri rahvaste saidid. Lipp on näha Venemaal ülipopulaarses VKontakte saidis. Takkatippu jõudis lipp ka veebientsüklopeediasse, mis tutvustab Venemaa eri rahvaste sümboleid. Täna võib soome-ugri lipu kavandit näha internetis vähemasti sajal veebiküljel. Ka Facebooki küljel Buranovskie Babuški, millel on 5600 fänni alates Ameerikast ja lõpetades Venemaa avarustega.

Mitmed kasutajad identifitseerivad täna end just selle lipuga. Järelikult lipp meeldib, tekitab emotsioone. Tänaseks on lipu autor Szymon Pawlas loonud ka spetsiaalse lipusaidi, kust igaüks võib selle lipu enesele arvutisse alla laadida, kasutada lippu oma külgedel, oma dokumentidel, oma T-särgil, muudelgi suveniiridel. Et teadvustada – ma olen soomeugrilane, me ajame soome-ugri asja. Mul on tunne, et seda jõge me enam tagasi ei pööra.

Ja mis on sel taustal, nüüd meie, ajakirjanike ülesanne? Seiskem selle eest, et liputeema ei vaibuks, vaid vastupidi aina võimenduks. Juba täna, juba meie kongressikajastustes. Tegutsegem, et lipu kavand leiaks aina enam kasutamist, ükskõik kus, peaasi, et leiaks. Usun, et nii tegutsedes saame enesele ühise ja olulise eesmärgi järgmiseks neljaks aastaks järgmise soomeugri kongressini. Ja seejärel pole järgmisel kongressil enam muud võimalust kui see, et kinnitada see lipp soomeugri maailma ühiseks lipuks. Ning meie lööme siis rusikaga vastu rinda ja ütleme uhkelt: “Tegime ära! Soomeugri maailm on saanud enesele lipu.””

2015. aastal, mil Obinitsa oli soome-ugri maailma kultuuripealinn, avati seal soome-ugri lipuväljak, teadaolevalt maailma ainukene, kus on suurematena lehvimas Eesti, Seto ja soome-ugri lipud ja lisaks väiksematena teiste hõimurahvaste omad.