Vepsa kirjakeele ema Nina Zaitseva 80

25. mail tähistas oma 80. sünnipäeva vepsa kirjakeele emaks kutsutud keeleteadlane  Nina Zaitseva. Nina Zaitseva sündis 1946. aastal Vologda oblastis Vyilahti (Voilohta) külas. Kuna tegemist on ehk kõige tuntuma vepsa keele ja kultuuri kandva inimesega, kelle panus vepsa keele- ja kultuuriarengusse on ülisuur, siis avaldame mõned küsimused-vastused erinevatest intervjuudest (allikad joone all), millest saab ühtlasi informatsiooni mõistmaks vepslaste olukorda täna.

Kust on tulnud teie teaduslik huvi vepsa keele vastu?  

Nina Zaitseva: “Ma olen ise vepslanna, sündinud Vologda oblastis, Babajevo rajoonis. Vepsa keel on minu jaoks emakeel, kuni viienda eluaastani ma vene keelt ei osanud. Kaotasin väga väikesena ema, mind kasvatas üles venelanna, kes minu pärast õppis ära vepsa keele.

Kui õppisin Vologda pedagoogilises instituudi keeleteaduskonnas, hakkasin mõtlema, et vepsa keel võiks olla minu uurimisala. Mäletan, et arutasin oma õppejõuga kursusetöö teemat, mis oli seotud minu koduküla keelega ja küsisin, mis keelest kirjutada. Vastas Õpetaja vastas: mis küsimus see on? muidugi vene keelest. Vastasin: aga külas räägitakse vepsa keelt, vastuseks kostus, et vepslasi ju pole enam ammu… See oli 1965. aasta ning siis oli selline vaade vepslastele ja vepsa kultuurile. Siiski, minu lemmikõppejõud Tatjana Panikarovskaja toetas minu mõtet ja kirjutasingi lõputöö oma küla kakskeelsusest. Kui lõpetasin cum laude instituudi, soovitas Panikarovskaja, et jäägu ma vepsa teema juurde, et äkki ma suudan midagi ära teha oma emakeele säilitamiseks. Nii saigi minust vepsa keeleteadlane.”

Te olete vepsa sõnaraamatu autor, rääkige palun kuidas te seda koostasite? 

“Suurema aja oma ajaloost on vepsa keel olnud vaid suuline keel. Ta pole arenenud kui kirjakeel. Suulist vepsa keelt on lindistatud tuhandeid kordi erinevate etnograafiliste ekspeditsioonide käigus pika aja jooksul ja salvestused on säilinud. Paraku vepsa keel, nii nagu ta praegu on, ei väljenda enam tänapäevase maailma reaalsust, milleks on omakorda vaja uusi sõnu. Selleks, et luua uusi sõnu, moodustasime komisjoni, mis analüüsib iga lisatavat uudissõna ning püüab ka neid tuletada olemasolevate sõnade baasil. Näiteks oleme täiendanud keelt teaduslike terminitega.”

Vepsa eepos „Virantanaz“, mida esitlesite, on teie autoriteos, mis on koostatud kasutades vepsa folkloori.

“Kõikidel eepostel on autor, nad sünnivad siis, kui on kogunenud piisavalt rikkalik folkloorne materjal ja kui rahva seas tekib vajadus eepose järele. Siis ilmub keegi, kes kogub selle kõik kokku. Eepose “Virantanaz” aluseks on vepsa itkud ja loitsud, samuti teadmised vepslastest, mida kohtab etnograafilistes materjalides, ja muidugi minu enda teadmised vepslaste eluolust. Läbi isikliku kogemuse. Nimetus ise tuleb kahest sõnast: „vir“ on traditsiooniline vepsa mehenimi ja „tanaz“ maa-ala, kus Vir elas ja mille jättis oma rahvale. Viri naiseks valisin välja saami rahvusest neiu Aira, sest on teada, et vanasti oli saamide ja vepslaste vahel tihe side. Siis on eeposes veel teisejärgulised tegelased nagu posija ja karjane, kes kehastavad vepslastele omaseid elu- ja mõtteviise, mis on tihedalt seotud looduse austamisega. Perioodiks, mida eeposes kujutan, on 15.-17. sajand. Kirjutatud on eepos luulevormis ning ma loodan, et ta pakub huvi eelkõige neile, kes oskavad vepsa keelt ega ole selle suhtes ükskõiksed.”

Kuidas te hindate vepsa keele kasutamise aktiivsust igapäevase elus? 

“See küsimus on kõige raskem. Sellepärast püüamegi laiendada vepsa keele kasutamist. Karjalas — raadios ja televisioonis kõlab pidevalt vepsa keel, vepsa keeles loetakse uudiseid. Antakse välja vepsakeelset ajalehte „Kodima“, trükitakse raamatuid. Palju võimalusi on ka internetis. Peab tunnistama, et on õnnestunud kasvatada terve põlvkond noori inimesi, keda pole küll palju, kuid nad kasutavad aktiivselt vepsa keelt. Töötab paginaklubi „Vestlused vepsa keeles“, mida juhib minu õpilane Larissa Smolina, kes hakkas rääkima suurepärast vepsa keelt ülikooli ajal. Töötades ülikoolis näengi, et noored tunnevad huvi vepsa keele vastu.

Aga tegelikult on siiski olnud ju väga raskeid aegu, olen kuulnud, et räägiti: „Jätke oma karjala ja vepsa keel“?

“Jah nii on olnud, eriti 1930-ndatel. Meie pere elas aga sellises metsakülas, et saime rääkida vepsa keeles. Kuid ma mäletan, kui minu vanaisa Grigori Bolšakov, kes oli 1930-ndatel olnud üks vepsa keele õpikute autoreid, kuulis, et ma hakkan tegelema vepsa keelega, ütles: „Nina, pea kinni! Sa ju ei taha, et sinu raamatuid kunagi põletatakse.“ Ta meenutas hirmuga aega, kui 1937. aastal põletati „rahvavaenlaste“ ja „separatistide“ vepsakeelseid raamatuid. Saage aru, see geneetiline mälu säilib – hirm, et äkki kunagi karistatakse selle eest, et räägime vepsa keelt. Meil külas aga siiski keegi ei keelanud vepsa keelt, tõsi, kui ülemused tulid, ei rääkinud nad meiega vepsa keelt, ka koolis me ei õppinud vepsa keelt, sest õppeainet vepsa keel polnud. Rääkisime vene keelt, aga kodus saadi rääkida vepsa keeles. Tänaseks on vepslased kõvasti venestunud, on läinud üle vene keelele ja laulavad vene keeles. Kuid säilinud on muinasjutud, hälli-, laste- ja nutulaulud.”

Tõesti, vepsa keel on säilinud, paljuski tänu teile, ja võimalik ka, et näiteks tänu Uue Testamendi tõlkele. Siiski, aina vähem inimesi räägib vepsa keelt. Kuid ei olnud õigus ka Elias Lönnrotil, kes ennustas vepsa rahva peatset kadu.

“Keel on jah säilinud, kuid vepsa külasid, kus keel elas, hävitatakse. Kui Vologda ja Leningradi oblastites, Karjalas ei oleks suletud ehk n.ö optimiseeritud kultuurimaju, raamatukogusid, koole ja poode, siis oleksid külad veel elus. Seal elaksid ka vepslased, nad ei oleks tahtnud ära sõita, kaotada oma juuri, nii ju inimene kaotab sideme oma rahvaga. Kellega ta hakkab linnas rääkima oma emakeeles? Põhja-vepslastel, näiteks Karjalas, Äänisjärve (Onega) kallastel, on vepsa keel enam venestunud. Sellepärast, et nad olid Peterburi linna ehitajad, kiviraidurid. 18. sajandil liikusid vepsa mehed sinna hooajatöödele, teenisid raha. Tõid kaasa vene keelt ja kultuuri. Naised jäid koju, säilitama vepsa keelt ja kultuuri, mehed aga läksid üle vene keelele. Aga mujal, näiteks Vologda oblastis nii ei olnud. Vot see on Vepsamaa — Karjala, Äänisjärve rajoon ja Leningradi oblast ja Vologda oblast. Tegelikult on meid eraldatud Leningradi oblastis nelja rajooni, Vologda oblastis kahte rajooni: Võtegorski ja Babajevo. Meid, väikerahvast on seega administratiivselt jaotatud seitsmesse ossa. Ja ikkagi võrreldes teiste väikerahvaste keeltega, on meie keel hästi säilinud. Meid on aidanud ülikool, inimesed, kes võib-olla enne ei rääkinud vepsa keelt, kuid omandasid seda piisavalt ja töötavad praegu raadios, televisioonis ja ajalehes. Neile see meeldib.”

Nina Zaitseva on  vepsa keeleteadlane, folklorist kirjanik ja tõlkija. Ta lõpetas 1969. aastal Vologda pedagoogilise instituudi, 1973. aastal aspirantuuri. 1975. aastal kaitses ta keeleteaduste kandidaadiväitekirja ja 2002. aastal doktoritöö teemal „Vepsa verb. Võrdlev kontrastiivuurimus”. Aastail 1969-2022 töötas ta Karjala keele-, kirjanduse- ja ajalooinstituudi keeleteaduste instituudis, kus aastail 1997-2020 oli keeleteaduse sektori juhataja. On kirjutanud üle 200 teadusliku artikli. Ta on koos Irma Mulloneniga välja töötanud vepsa kirjakeele alused ning on vepsa tähestiku, mis kinnitati 1989. aastal, autor.

2012. aastal kirjutas ta vepsa eepose „Virantanaz“, mis on kaks korda tõlgitud eesti keelde: tõlkijad Madis Arukask ja Jaan Õispuu.

Nina Zaitseva on koos kaasautoritega 19 vepsa keele õpiku autor, tema algatusel algas vepsa keele õpetamine koolides. Lisaks on ta tõlkinud vepsa keelde nii lastepiibli, kui ka Uue Testamendi, samuti “Kalevala”. Ta on mitmete vepsa sõnaraamatute ning paljude ilukirjandusteoste autor, kuulub mitmete vepsakeelsete ajakirjade toimetuskolleegiumite koosseisu, Petroskoi (Petrozavodski) ülikoolis loeb vepsa keele kursuseid, mille on ka ise koostanud. Zaitseva on olnud kõigi vepsakeelsete ilukirjanduslike väljaannete toimetaja.