Venemaal, eriti regioonides, kasvatatakse lapsi sõduriteks

Aasta-aastalt on aina enam märgata Venemaa Föderatsiooni ühiskonna militariseerimist. Sõja sümboleid võib märgata kõikjal, nii linna – kui külapildis, teatris, kunstinäitustel ja kontsertidel. Need sümbolid on toodud tänasesse päeva erinevatest aegadest, eriti aga II Maailmasõjast. Üha enam sisendatakse elanikele, et tegelikult II Maailmasõda ei ole lõppenud, et see kestab praegugi ning “sõjaline erioperatsioon Ukrainas” on viimase maailmasõja jätk.

Eriti pööravad sõjapropagandistid tähelepanu lastele ja noortele: lasteaedades ja koolides moodustatakse patriootlikke organisatsioone, mis omakorda õpetavad hierarhilist maailmavaadet, aga ka rivisammu, laskmist ja tingimusteta kodumaa-armastust. Militaarseid üritusi toimub koolides ja lasteaedades igal nädalal, Venemaa-Ukraina sõja veterane näeb haridusasutustes iga päev: nad on nii aktustel, sünnipäevadel kui muudel tähtpäevadel, ise väites, et nad on II Maailmasõja veteranide järeltulijad: kuigi kahjuks on maailmasõja veteranid pea kõik surnud, jätkavad nemad nende veteranide tööd.

Et aru saada, mismoodi sõjapropaganda toimub koolides ühe regiooni näitel, tõlkis Jaak Prozes mõnevõrra lühendatult internetiportaalis Komi Daily ilmunud Vika Lampovaja artikli “Sõdimise teema saadab lapsi lasteaiast kooli lõpuni. Univormis alates lapsepõlvest”, mis annab hea ülevaate propaganda levikust ja sisust Komimaa haridusasutustes.

“Sõdimise teema saadab lapsi lasteaiast kooli lõpuni. Univormis alates lapsepõlvest”

Jõu- ja võimupoliitika on osa haridussüsteemist

Venemaa haridusse on integreeritud isamaalised tunnid lasteaedades, kooliüritused, „Vestlused tähtsatest asjadest“, sõjamäng „Zarnitsa“ – „Põuavälk“, kadettide klassid, „Mehisuse õppetunnid“ ja kohtumised julgeolekujõududega. Viimase viie aasta jooksul on sõjalis-patriootlikest ja julgeolekuga seotud teemadest saanud Komimaa hariduskeskkonna oluline osa, need pole enam üksikud sündmused, vaid järjepidev joon: lasteaed → isamaaline kasvatus → kadettide klass → sõjalis-patriootlik klubi → karjäär jõustruktuurides.

Kadettide võrgustik areneb väga kiiresti. 2021. aastal tegutses kadettide rühm ühes Sõktõvkari lasteaias, nr 112. 2023. aastaks olid sellised rühmad juba loodud kolmes teises lasteaias. 2026. aasta kevadel teatas Sõktõvkari administratsioon, et “kadettide traditsioonid” ühendavad 896 last 40 rühmast, kokku 21 lasteaias. Koolides on kadettide organiseerituse mastaap veelgi suurem. Sõktõvkari administratsiooni määruse kohaselt alustasid tänavu Sõktõvkaris tegevust 160 kadettide klassi ja rühma, kokku 37 haridusasutuses.

Vestluses ajalehele Komi Daily pakub koolipsühholoog ja ühe Moskva kooli psühholoogilise teenistuse endine juht Juri Lapšin välja, et vabariigis toimuvat tuleks vaadelda kui laiema protsessi regionaalset ilmingut. Ta defineerib propagandat kui meetmete kogumit, mille eesmärk on edendada teatud seisukohti ning suurendada lojaalsust riigile ja riigi ajaloo tõlgendamisele tänapäeval. Psühholoog märgib, et Venemaa kontekstis on üks keskseid ideid riik kui “eriline tsivilisatsioon”, mis on pidevalt “vaenlastest ümbritsetud” ja vajab seetõttu kaitset ning oma kodanike ohverdamist.

Samal ajal ei alanud sõjalis-patriootlik kasvatus 2022. aastal. Psühholoogi sõnul tekkisid paljud algatused juba varem rohujuure tasandil või piirkondlikul tasandil: näiteks laste paraadid ja mitmesugused sõjalis-patriootilised programmid. Samu föderaalseid algatusi võidi eri piirkondades ja koolides edendada erineva intensiivsusega. See, kas ettepanekust saab reaalne koolipraktika või jääb see formaalsuseks, sõltus sageli direktorist. Koolis, kus Lapšin töötas, said nad umbes kord kvartalis politseipäringu, milles küsiti, kui palju õpilasi on kooli “Noorte armee” („Junarmija“) üksuses. Sellist üksust aga koolis polnud ja administratsioon vastaski, et pole. Psühholoog möönab, et teises linnas või koolis võidi selliseid päringuid tajuda kui signaali vastava üksuse loomiseks.

Ta nimetab seda protsessi „hiilivaks“: alguses on praktika valikuline, seejärel levib see laiemalt ja alles siis hakatakse tajuma uut normi.

Pärast Venemaa täiemahulise sõja puhkemist Ukraina vastu lisati süsteemi ühtsed riiklikud rituaalid. Alates 2022. aasta septembrist on kõigis koolides kasutusele võetud igal esmaspäeval toimuvad “Vestlused olulistest asjadest” ning koolinädal algab hümni ja lipu heiskamisega. Haridusministeerium loetles nende tundide ametlikuks eesmärgiks väärtuste, patriotismi ja riigi uhkuse arendamise. Juri Lapšini meenutamisel suhtusid mõned koolid ja õpetajad alguses uutesse nõuetesse pealiskaudselt. Matemaatikaõpetaja võis lastele öelda: “Täna on meil “Vestlus olulistest asjadest”,  aga kuna kõige tähtsam on algebra, siis võtke vihikud välja, meil on algebratund.”  Hiljem on enamikes koolides jälgitud, kuidas patriootliku kasvatuse nõudeid täidetakse.

Miks alustatakse patriotismi kasvatamisega võimalikult noorelt?

Teismeline võib ideoloogilisele sündmusele läheneda irooniliselt: teha nalja, muuta loosungi meemiks, täita formaalselt täiskasvanu nõudmist ja siis unustada kogu asja. Juri Lapšini sõnul on ta täheldanud sarnast reaktsiooni riiklikule tegevuskavale ka koolilaste seas.

Väiksemate lastega on teisiti. „Väikesed lapsed – nemad peaksid täiskasvanuid usaldama ja nad usaldavadki. Nad tulevad kooli tundega, et seisavad õpetaja ees, kes räägib neile tõtt, kes õpetab neile, kuidas elada,“ märgib Lapšin. Just sel põhjusel muudab Juri Lapšini sõnul isamaalise kasvatuse nihkumine algkooli ja seejärel eelkooli poole olukorda põhjalikult. Väike laps ei tee veel tingimata vahet „õpetaja arvamuse“, „riigi seisukoha“ ja „fakti“ vahel. Nende jaoks on täiskasvanu, keda vanemad ja kool usaldavad, omaette autoriteet.

Kadetiks saamine kui uus normaalsus

2024. aastal tegutses Sõktõvkaris 36 kadettide klassi ja 37 kadettide rühma – selles süsteemis oli juba üle 800 lapse. Esimeste kadettide klasside loomine FSB direktoraadi egiidi all oli oluline samm: julgeolekuasutus sisenes koolikeskkonda mitte külalisena, vaid haridusprotsessi alalise osalejana. Sõktõvkari 1. koolis andsid 48 esimese ja viienda klassi õpilast kadetivande ning said pagunid, FSB (Vene Föderatsiooni kaitsepolitsei) esindajad sidusid selle otseselt võimalusega astuda hiljem sel erialal vastavasse kõrgkooli.

Esialgne hõive 800 õpilast, on praeguseks aegunud. 2026/27 õppeaastaks näeb linna plaan ette 160 kadettide klassi ja gruppi ning üle 3000 õpilase. Linna haridusosakonna juhataja Olga Brigida märkis, et mõned kadetid on juba otsustanud õiguskaitseorganites karjääri teha ning klasse  juhendavadki õiguskaitseorganite spetsialistid.

Võimud ise ei tee kadetiliikumisest kui karjäärinõustamise ühest osast saladust. Sõktõvkari administratsiooni ametlikus aruandes kirjeldati kadettide klassides läbiviidavat õpetust kui vahendit mitte ainult isamaaliseks kasvatuseks, vaid ka koolilaste motiveerimiseks sõjaväe- ja avalikuks teenistuseks.

Samal ajal märgivad kriitikud, et 2025. aastal uppus Komi Vabariigi veekogudes neli last, liiklusõnnetustes sai aga 146 vigastada ja hukkus kaks. Koolides õpetatakse liiklusohutust, veeohutust ja esmaabi, kuid võrreldes isamaalise kasvatusega saavad need teemad tunnis palju vähem tunde. Miks investeerib riik nii palju laste rividrilli ja kodumaa kaitsmiseks valmistumisse, samal ajal kui oskused, mis neile kõige olulisemad on, jäävad tagaplaanile?

Lapsed ise mängivad seda sõda

Lapsed osalevad sõjalise mängus „Zarnitsa 2.0“ juba seitsmeaastaselt. Nad õpivad esmaabi, teevad rividrilli ja osalevad sõjalis-patriootlikes mängudes. Vanematele lastele määratakse rollid ründelennukite, droonioperaatorite, sapööride ja signaalimeestena. „Zarnitsa 2.0“ ametlikud eesmärgid on baassõjaline väljaõpe ja valmisolek riiki kaitsta. Psühholoog Juri Lapšin usub, et mängu formaat on ülioluline. Lastele ei räägita sõjaväeteenistuse ligitõmbavusest; neile vaid pakutakse meeskonda, võistlust, rolli, varustust ja võimalust võita. „Lapsed on huvitatud mängus osalemisest ja nad ei mängi lihtsalt mingit abstraktset sõjalis-spordimängu – nad mängivad seda sõda oma spetsiifiliste iseärasustega.“ Psühholoogi sõnul meenutab mäng klassisisese võistluste arenemist palju kõrgemale tasemele, mis meenutab üha enam tänapäeva sõda ning mentoriteks ja korraldajateks kaasatakse päris Vene-Ukraina sõjaveterane.

Mineviku sümbol

Uhtas on monument Pavlik Morozovile, lapsele, kellest nõukogude propaganda tegi riigile lojaalsuse etaloni. Ametliku versiooni kohaselt pöördus kolmeteistaastane Morozov oma isa vastu, teatas tema kuritegudest võimudele, ning seejärel tapsid sugulased Pavliku. Pärast tema surma sai sellest loost kultus. Temast kirjutati ajalehtedes ja ilmus raamatuid, püstitati monumente, tema järgi nimetati pioneerirühmi ja poissi ennast seati koolilastele eeskujuks. Ajaloolased tõestasid hiljem, et suur osa tema eluloost oli propaganda poolt sepistatud. Juri Lapšin meenutab üht uuringut natsirežiimi all üles kasvanud sakslaste põlvkondade kohta. Uuringu autorid majandusteadlased Nico Voigtländer ja Hans-Joachim Voth analüüsisid Saksamaa elanike küsitlusi aastakümneid pärast sõda ja leidsid oluliselt tugevamad antisemiitlikud hoiakud põlvkondade seas, kes puutusid lapsepõlves kokku natside indoktrinatsiooniga. Autorid jõudsid järeldusele, et kooliharidusel oli tõenäoliselt eriti oluline roll.

Kellel võimaldatakse lapsi harida?

Lisaks õpetajatele ja haridustöötajatele antakse laste haridusele ligipääs ka väga spetsiifiliste poliitiliste vaadete ja sõja suhtes positiivsete hoiakutega inimestele. Üks neist on Leonid Krasnopjorov, Uhtas tegutseva “Junarmija” staabi juht. Ta on aastaid tegelenud sõjalis-patriootilise haridusega. Juba enne piirkondlikus haridusministeeriumis töötamist juhtis Krasnopjorov kadettide sõjaväelaagri korraldamist, mille programmi kuulusid täisvarustuses matkad, paramilitaarsed teatejooksud ja noavõitluse väljaõpe. Ta ise nimetas seda laagrit  ettevalmistuseks sõjaväeteenistuseks. 2016. aastal, olles juba Komi haridusministeeriumi töötaja, nimetas ta Donetski mässuliste relvajõudude ülemat Arsen Pavlovit, keda tunti Motorola nime all, “tänapäeva kangelaseks”. Seitse aastat hiljem, 2023. aastal, avati tema juhitud loovuskeskuses “Junarmija” vahtkond, mis oli seekord pühendatud otse Motorola mälestusele. Pärast täieulatusliku sõja puhkemist toetas Krasnopjorov avalikult “osalist mobilisatsiooni”. 2022. aasta septembris kutsus ta üles end mobilisatsiooni eest mitte varjama ja teatas, et presidendi vastavat dekreeti tuleks võtta sõjalise korraldusena, mida ei tohiks arutada.

Krasnopjorov pole erand. Pärast 2022. aastat on sõjaveteranid üha enam saanud lastele otsese ligipääsu. 2025. aasta märtsis külastasid sõjaveteranid Sõktõvkaris asuvat Katolikovi lastekodu: nad jagasid oma lahingukogemusi, demonstreerisid oma varustust, osales ka drooniinstruktor. 2025. aasta juulis toimus 18. kooli lastele  „Urok mužestva” („Mehisuse tund”). Neile näidati lahingus kasutatavat varustust. Õpetatavad, kasvatatavad lapsed on aina nooremad. Näiteks Sõktõvkari 24. koolis töötab sõjalis-patriootlik organisatsioon juba viieaastaste lastega. 2026. aasta veebruaris pidas Komi Vabariigi juht koos Venemaa kangelase Stanislav Kotševiga 36. koolis “Mehisuse tunni”. 2024. aastal rääkis Venemaa haridusminister Sergei Kravtsov sõjaveteranidele, kui oluline on koolide külastamine, laste harimine sõja eesmärkide osas ja “Mehisuse tundide” läbiviimine. Samal ajal rääkis tema juhitud osakond inimeste professionaalsest ümberõppest. 2025. aastal saidki sõjaveteranid “täiendkoolituse õpetaja” kvalifikatsiooni, et juhtida koolides sõjalis-patriootilisi klubisid. Viimasel aastal on sõjaveteranide koolides käigud üha sagenenud.

Miks patriotismi ja sõja survet võib piirkondades tugevamalt tunda olla?

Juri Lapšini sõnul nõuavad piirkondades koolide administratsioonid ja kohalikud haridusasutused sageli patriootlike programmide rangemat rakendamist. Õpetaja võib küll mõnede õppematerjalide suhtes skeptiline olla, kuid näitab neid siiski lastele ja annab tunnist aru. On veel üks põhjus: väljaspool Moskvat saab sõjast sageli koolilaste pereelu lahutamatu osa, sest just neist kohtadest minnakse sõtta nii lepinguga kui ka mobilisatsiooni korras. Õpetajad peavad mõtlema või teadma, et nende klassides on lapsi, peresid, kelle isad sõlmisid lepinguid, läksid sõtta või surid. Lapšini tähelepanekute kohaselt võib sõda paljudele Moskva koolilastele jääda kaugeks, regioonides seostatakse seda aga sagedamini konkreetse isa, sugulase, naabriga – kellegagi lapse lähiringist.

Aga kui laps ei soovi osaleda?

Sõktõvkari lasteaedade kadettide rühmad luuakse väidetavalt vanemate arvamust silmas pidades. Kõigis Venemaa koolides peetakse nädala algul õppetundi “Vestlused tähtsatest asjadest”. Seitsmeaastane laps ei saa kooliga võrdsetel alustel vaielda ega iseseisvalt õpetaja seisukohta kindlaksmääratud faktist eristada. Kui nad kuulevad kodus ühte ja koolis vastupidist, satuvad nad täiskasvanute eri arusaamade vahele. Juri Lapšin toob lihtsa näite: laps jutustab kodus õpetaja sõnu ümber, vanemad selgitavad, et asjad juhtusid teisiti ja järgmisel päeval naaseb laps klassi sõnadega: “Aga ema ja isa ütlesid, et sa rääkisid loo valesti.” Sellises konfliktis on laps sunnitud valima, keda oma lähedastest täiskasvanutest usaldada. Just seetõttu usub psühholoog, et on oluline mitte muuta väikest last täiskasvanute vaidluse osaliseks.

Mille toob laps endale koju peale kooli?

Nagu kogu Venemaal, saab ka Sõktõvkaris laps esimest korda kadetivormi selga panna juba lasteaias. Seejärel saab ta registreeruda kadettide tundi, sealhulgas korrakaitseorgani juhendamisel toimuvasse. Esmaspäeviti saavad nad osaleda “Vestlustes olulistel teemadel” ja lipu heiskamisel, kohtuda sõjaveteraniga “Mehisuse tunnis”. Nad saavad mängida “Zarnitsat” ja hiljem kuulda asutuste esindajatelt  ülikooli astumise võimaluste kohta. Juba varasest east alates õpetatakse lastele, et riigi teenimine on loomulik tulevik. Ilmselt taandub “hea kodaniku” kuvand lojaalsusele, kuulekusele ja valmisolekule riiki teenida.