Vene ajaloolane Abramov esitles Tallinnas stalinistliku terrori ohvrite martüroloogiast

Nõukogude Liidu riikliku terrori soome-ugri ohvrinimekirja raamatu toimetaja, ajaloodoktor Vladimir Abramov kirjutab nimekogumike seeria koostamise loost ja sellega seotud raskustest. Artikkel ilmub koostöös Eesti Mälu Instituudi portaaliga CommunistCrimes/Kommunismikuriteod.

31. jaanuaril korraldas Eesti Mälu Instituut Tallinnas Kirjanike majas eestlastele pühendatud Nõukogude Liidu riikliku terrori soome-ugri ohvrinimekirja raamatu (martüroloogia) esitluse. Kahte köitesse on esmakordselt koondatud 8517 eestlase andmed, kes jäid pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist Nõukogude Liitu ning langesid seal peamiselt aastatel 1937–1938 stalinistliku terrori ohvriks. Tollal toimusid paralleelselt paljude teiste terrorioperatsioonidega ka jõhkrad ja halastamatud nn rahvuslikud operatsioonid.

Soome-ugri martüroloogia koostamise idee kuulub Nikolai Antonovile (1949–2015), kes oli rahvuselt mari ehk soomeugrilane. Antonov lõpetas Krasnojarski riikliku ülikooli inseneri ja projekteerija erialal. 1978. aastal asus Antonov ühe söetööstusega seotud uurimisinstituudi kutsel tööle Vorkuta linna (praegune Komi Vabariik). Vorkuta kuulus GULAG-i süsteemi olulisemate territooriumite hulka. Selle ajaloolise pärandi taustal hakkas Antonov tundma huvi represseeritute saatuse vastu.

Enda sõnul jagas ta martüroloogia koostamise ideed Vorkuta seltsiga “Esimene polaarjoone-tagune etniline Marimaa kogukond”. Idee pälvis suurt toetust – abi saadi ka teaduslik-teavitusliku ja haridusliku keskuse Memoriali Moskva juhtkonnalt. Algas represseeritud soomeugrilaste kohta käivate materjalide kogumine mälestusraamatutest ja kirjalikest allikatest.

Kui asi jõudis avaldamiseni, pöördus koostaja minu poole. Olin teeninud temaga samas sõjaväeosas ja pidanud pärast demobiliseerimist sidet. Tol ajal juhtisin Venemaa rahvaste lähiajaloo õppetooli Mordva riiklikus ülikoolis. Tundsin selle teema vastu huvi ja mul oli võimalus raamatuid publitseerida.

Esimene väljaanne oli pühendatud maridele ja seda rahastas presidendi uurimisgrant. Mordvalastele pühendatud kogumiku avaldamist toetas Saranski ja Mordva peapiiskopi Varsonofi grant. Ühte väljaannet rahastas ka Eesti sugulasrahvaste programm. Hiljem muutus toetajate osalus selliste kogumine väljaandmisel erinevatel põhjustel üha raskemaks.

Enne eestlastele pühendatud kaheköitelise kogumiku väljaandmist ilmusid kokku kuus väljaannet, mis on pühendatud järgmistele rahvastele: marid (Saranks, 2007), mordvalased (Saransk, 2006 ja 2011), komid (Saransk, 2012), udmurdid (Saransk, 2013), karjalased (Saransk, 2013) ja samuti ühe kogumikuna vepslased, isurid, mansid, nganassaanid, neenetsid, saamid, sölkupid, handid ja ungarlased, kes elasid 1917–1953 NSV Liidus (Saransk, 2015). Seni avaldamata on Venemaa soomlaste andmeid sisaldav kogumik.

Allikates leidus suur hulk vigu nimedes, külade ja rajoonide nimetustes jne. Näiteks Pärnu võis olla dokumentides Pernov või isegi Bern. Seesugused vead on nimede suuliste ütluse kuulmise järgi kirja panemise ja Nõukogude poliitilise politsei ehk Tšekaa-OGPU-NKVD töötajate kehva kirjaoskuse tagajärg. Taolised vead on kõnealustele dokumentidele iseloomulikud, need pole enamikul juhtudel parandatavad ja neid polegi parandatud.

Elukohta puudutava küsimuse peale andsid arreteeritud vastuseks (või tähendasid julgeolekutöötajad üles) haldusüksuse nime kas sünniaja või ülekuulamise seisuga; näiteks Liivimaa kubermang, Jurjevi linn või Eesti, Tartu linn. Selliste juhtumite puhul lähtub kogumik originaaldokumendist.

Peab rõhutama, et 1930. aastateks oma rahvusriigi rajanud rahvaste (ungarlased, lätlased, leedulased, soomlased, eestlased jt) esindajate vastu suunatud repressioone iseloomustas eriline jõhkrus, kuna stalinlik juhtkond ei noppinud pelgalt välja oma tegelikke või kujuteldavaid poliitilisi oponente. Maailmarevolutsiooni ette valmistav Stalini režiim nägi neis juba eos välisriikide potentsiaalseid agente ja luurajaid.

Ilmunud soome-ugri martüroloogia kogumikes sisalduvad andmed ainult Venemaa kodanike kohta, kelle nimesid on võimalik leida mälestusraamatutest ja teistest (arhiiv)allikatest Vene Föderatsiooni, Kasahstani ja vähemal määral Valgevene, Ukraina ning teiste NSV Liidu vabariikide territooriumitel (peamiselt enne 1940. aastat).

Kogumikus pole välja toodud andmed inimeste (sh eestlaste) kohta, kes elasid piirkondades, kus 2015. aastaks pole selliste väljaannete ilmumine toimunud. Hiljem ilmunud väljaanded omamoodi täiendavad soome-ugri martüroloogia kogumikke.

Martüroloogia väljaandmisel esines teabe ja rahastamisega seotud probleemide kõrval ka teistsuguseid takistusi. Sõna- ja väljendusvabaduse järkjärguline kitsenemine muutis avalikkuse suhtumist selliste kogumike väljaandmisesse. Venemaa-sisene sponsorlus lakkas ja pöördumine välismaisete avalike organisatsioonide poole võis lõppeda välisagentide nimekirja sattumisega.

Seepärast oli toimetaja sunnitud pöörduma avalikkuse ja isegi üliõpilaste poole eesmärgiga juba ilmunud raamatud maha müüa, et oleks võimalik rahastada martüroloogia järgmiste kogumike väljaandmist. See tegevus läks osalt seadusega pahuksisse ja viis ta konflikti julgeolekuteenistustega.

Teatud tegelased muutusid selliste publikatsioonide suhtes aina sallimatumaks. Nii kogumike kui ka toimetaja-väljaandja vastu korraldati Saranski ajaloo- ja sotsioloogiainstituudi ees isegi meeleavaldusi.

Kohalikus meedias hakkasid ilmuma halvustavad lood, näiteks “Professor Abramov ajab jama” (ajaleht Stolitsa-S 23. mai 2017, lk 22). Selles loos olid rünnakud seotud just eestlastele pühendatud kogumikuga. Pseudonüümi all kirjutanud autor pingutas rünnakutega siiski üle, mistõttu minu pöördumine kohtusse hea maine kaitseks ja moraalse kahju hüvitamiseks lõppes edukalt ning ajaleht sai trahvi.

Selles valguses on eestlastele pühendatud soome-ugri martüroloogia raamatute väljaandmine mitte ainult austusavaldus riikliku terrori süütutele ohvritele ja Nikolai Antonovi suure töö teostus, vaid ka vastulause neile, kelle arvates on ebaseaduslike repressioonide toimepanemine lubatud, ent sellest rääkimine ja kirjutamine keelatud.

Kuna selliste kogumike ilmumine Vene Föderatsioonis on muutunud keeruliseks, tänan vastutava toimetajana Eesti Mälu Instituuti järjekordsete ohvrinimekirja raamatute väljaandmise eest. Kogumike publitseerimine kindlasti jätkub, et mälestus nendest kuritegudest ühiskonnas säiliks ja nende suhtes tekiks kõrgenenud tundlikkus. Ainult nii saame vältida nende kordumist.