Väsimatu fennougrist – Tõnu Seilenthal 75!

Ta on olnud Lennart Meri filmi „Veelinnurahvas“ konsultant, teinud palju reise Karpaatide ja Transilvaania ungarlaste juurde, korraldanud soome-ugri maailmakongresse ning toetanud veel tuhandel muul moel soome-ugri rahvaste kultuure. Kõigest sellest lähemalt räägib ta pikemas intervjuus, mille talletas Go Reisiajakirja erinumbrisse Stina Eilsen.

Kes ta on?

Tõnu Seilenthal (snd. 1947) lõpetas Tartu Ülikooli cum laude 1972. aastal ja kaitses doktoriväitekirja handi keele postpositsioonikonstruktsioonidest 1977. aastal Ungari Teaduste Akadeemia juures. 
Alates 1976. aastast kuni tänaseni on olnud ta Tartu Ülikooli õppejõud, olles vahepeal ka eesti keele lektor Helsingi ja Jyväskylä ülikoolis. Murrangulistel aastatel 1989–1992 oli ta Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor. 
Tõnu on olnud paljude soome-ugri seltside ja toimkondade liige, tema juhtimisel korraldati 2000. aastal IX Rahvusvaheline fennougristika kongress Tartus. 
Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liige 1996. aastast tänaseni, aastail 2005−2007 ja 2013–2015 oli ta sama  juhatuse esimees. 
Tunnustuseks pikaajalise pühendunud töö ta pälvinud Tartu ülikooli väikese medali, Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi ordeni ja Ungari riigi Teeneteordu Rüütliristi.
Ta juhtis VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi presiidiumi tööd.

Teie eestvedamisel asutati Tartu ülikooli juurde Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskus. Uurimiskeskus on aidanud juba alates 1999. aastast hõimurahvaste programmi stipendiaadina Eestisse tulnud soome-ugri üliõpilastel teadustööd teha ja Eestiga kohaneda. Akadeemik Paul Ariste oli teie õppejõud, kui palju ta teid ennast mõjutas?

Võib öelda, et mõjutas üsna otseselt. Kuigi juba ülikooli tulles olin veendunud, et tahan soome-ugri keeli õppida, seda tunnistab ka ülikooli sisseastumisavaldus, millele olin erialaks märkinud soome-ugri keeled, vastuvõtulaua töötaja tõmbas selle maha, sest eraldi sellist eriala ei olnud, ja kirjutas asemele eesti keel ja kirjandus.

Paul Ariste oli igas seltskonnas kesksel kohal, kõik tiirles tema ümber, temast lausa kiirgas ideid ja neid jagas ta hea meelega ka teistega, tal puudus see kadedus, mida me kahjuks tihtipeale märkame teadus- ja kunstivaldkonnas. Ariste kohta ma kasutaks võib-olla sellist rollimääratlust – meistersepp lööb väikese haamriga kõlksu ette ja õpipoiss suure haamriga järele, ta oligi muide sepa poeg. Ariste mõtteid ja ideid jagus kogu Eestimaale.

Mulle on igaveseks mällu sööbinud kõrbenud paberi lõhn toomapäevast 1965, kui peahoone põles ja suures osas hävisid selles just soome-ugri keelte kateedri käsikirjalised materjalid – diplomitööd, murdepäevikud, raamatud. Materjalid viidi peahoonest tollase keemiahoone esimesele korrusele, kus neid konserveerimiseks laboris leht-lehelt töödeldi. Professor Ariste võttis meie kursuselt kolm poissi käekõrvale – folklorist Rein Saukase, meie hulgast lahkunud kirjandusprofessori Toomas Liivi ning minu – ja palus meid appi käsikirju päästma. Teised mingil hetkel loobusid, aga mina jäin selle asja juurde pikemaks. Minu kokkukasvamine soome-ugri kateedriga algas 1965. aasta detsembris ja 1966. aastal käisin esimest korda koos Aristega vadjalaste juures. Hiljem sai mu erialaks handi keel, noore uurijana avanes mul võimalus Ungarisse aspirantuuri minna, sealt tuli ungari keele parem tundmine ja ungari keelest kujunes mu põhilisi õpetamisalasid.

Meenutage palun ekspeditsioone vadjalaste juurde. Ühel neist oli kaasas ka Veljo Tormis, kelle loomingut Paul Ariste on otseselt mõjutanud. Milline meeleolu neil rännakutel valitses?

Ametlikult oli see õppeekskursioon, mis toimus 1970. aasta sügisel vadjalaste ja isurite juurde. Inimesele jäävad meelde detailid. Mulle meenuvad Veljo Tormise silmad, kui ta kuulas Oudekki Figurovat vadja laule laulmas. Sealt pilgust paistis välja ehe vaimustus, raske on seda isegi kirjeldada või omadussõna leida, oli silmaga näha, et see mõjus talle eriliselt. Tormis lindistas seda esitust ja uuris sel ajal veel elavat vadja rahvalaulu ning sellel põhineb suures osas tema tsükkel „Vadja pulmalaulud“.

Lisaks hindamatule panusele fennougristikasse ja kogu Eesti teadusesse laiemalt on Paul Aristel väga suur mõju Eesti kunstile. Kolm vägevat vaala – Lennart Meri, Kaljo Põllu ja Veljo Tormis – tõid 1970ndatel soome-ugri teema Eesti kultuuri ja nende loomingut on Ariste otseselt mõjutanud. Võime siin näitena tuua Tormise kogutsükli „Unustatud rahvad“, Kaljo Põllu graafikasarja „Kodalased“ ning Lennart Meri soome-ugri filmid.

Mäletan, kuidas Kaljo Põllu istus tundide kaupa ülikooli peahoones ruumis 126, kus oli tollal soome-ugri keelte kateeder, ning tutvus sealses raamatukogus etnograafiliste teostega ja vestles Aristega. Lennart Meri toetus oma soome-ugri filmide puhul väga suures osas Ariste autoriteedile, Ariste soovituskirju kasutas Lennart Meri väga osavalt, et neid filme üldse tegema hakataks.

Need on need kolm meest, kellele oleme tänu võlgu, et soome-ugri juured on endiselt meie kultuurielu üks oluline komponent. Nende loomingul üles kasvanud noor põlvkond ajab seda asja ka praegu edasi, näiteks folgihuvi on nii elujõuline just tänu nendele ja Ariste innustusele.

Enne hungaroloogia juurde jõudmist oli teie üks olulisemaid uurimisteemasid handi keel. Kuidas selle valikuni jõudsite?

Nagu elus ikka, mängis ka siin rolli juhus. Aristel oli plaan, et Eestis oleks iga soome-ugri keele kohta üks koolitatud spetsialist. Mordva keele asjatundjad olid Valdek Pall ja Valmen Hallap, mari keele puhul Paul Kokla, samojeedi keeltel Ago Künnap, komi keele puhul Anu-Reet Hausenberg, aga Obi ugri keeled olid vaeslapse osas. Ariste käis Leningradis oponeerimas handi rahvusest teadlase Nikolai Terjoškini kandidaadiväitekirja ja tuli innustunult tagasi, et nüüd peame ka handi keele spetsialisti koolitama ja justkui n-ö poolvägisi ma sellega tegelema hakkasin. 1968. aastal käisin ka esimest korda hantide juures, 1969. aastast algas juba Lennart Meri “Veelinnurahva” tegemine.

Räägime veidi ka sellest olulisest peatükist teie elus. Kuidas oli koos töötada Lennart Meriga?

See jääbki selgusetuks, miks Lennart Meri just mind sellesse rolli valis. 1969. aasta aprilli alguses kaitses oma kandidaadiväitekirja Tartus Ago Künnap, kaitsmispidu toimus reede õhtul restoran Volgas. Sellel peol tegi Lennart Meri mulle ettepaneku hakata „Veelinnurahva“ toimetajaks-etnograafiks. Järgmisel päeval pidime asjast põhjalikumalt rääkima ülikooli kohvikus. Meri lasi ennast pikalt oodata, hakkasin juba ära minema, kui ta rõõmsalt kiirel sammul saabus, suits sõrmede vahel, ja andis stsenaariumi, leppisime detailides kokku ning edasi saabus pikk vaikus.

Suvel olin sõjaväelaagris Kloogal ja lõunasöögi ajal kutsuti reamees Seilenthal väravasse ja seal oli taas Lennart Meri. Istusime kraavipervel ja kirjutasin ruudulisele kroonupaberile avalduse Tallinnfilmi tööle võtmiseks ja teise avalduse ülikoolist puhkuse saamiseks. Arhiividest ma pole neid avaldusi kahjuks leidnud.

Siis oli jälle vaikus, kuni tuli teade, et sõidame päeva pärast välja. 1969. aasta sügisel jõudsime Arhangelski kaudu kõigepealt neenetsite juurde, kus algas kahekuune ettevalmistusperiood, sõitsime ühe rahva juurest teise juurde kümned tuhanded kilomeetrid. Transpordivahenditeks olid helikopterid, jõelaevad ja kõik muud mõeldavad sõidukid. Võtteperiood algas 1970. aasta märtsis ja kestis väikeste katkestustega sügiseni.

Teile kui tudengile oli see kindlasti väga suur kogemus.

Jah, see mõjutas mind väga palju. Üks asi on uurida keelt paberilt või lindilt, hoopis teine asi on aga näha, kuidas need inimesed elavad, ja „Veelinnurahva“ tegemise ajast võib öelda, et mu südameasjaks sai hõimurahvaste elu. Isegi mitte see, kuidas sõna alguses või sees soome-ugri algkeelde rekonstrueeritud kolm sibilanti on eri keeltes edasi arenenud, vaid kõige tähtsam on fennougristikas ikkagi see, kuivõrd elujõulised on need keeled ja rahvad.

Handi keele juurest jõudsite hungaroloogiani ja tegite aspirantuuri Ungaris. Ungari keelest kujuneski pikkadeks aastateks põhieriala. Mida sellest perioodist esile tooksite?

Juba üliõpilasena töötasin poole kohaga kateedris laborandina ja kui 1972. aastal ülikooli lõpetasin, siis juba täiskohaga. Ungari keel tuli mu ellu taas juhuse läbi. Pidin viima ühe Ariste kirja teadusprorektor Tammeorule. Ariste oli väga kärsitu inimene, läksin kiirustades rektoraati, seal istus välissuhete spetsialist Salupere, kes ütles, et Ungarist on tulnud pakkumine aspirantuuri. Ariste käskis minul minna. Olin ungari lähisugukeele handi keelega tegelenud ja see tegi otsustamise lihtsamaks ning nii ma 1973. aasta oktoobris kolmeks aastaks Ungarisse läksin. Mu juhendajaks sai Károly Rédei, kes just siis sai Viini ülikooli vast rajatud soome-ugri keelte kateedri juhatajaks.

Väitekirja handi tagasõnade süsteemist kirjutasin ungari keeles ja tagasi tulles asusingi Tartu ülikoolis ungari keelt õpetama. Paula Palmeos oli minu õpetaja, kes kogu sõjajärgse aja hoidis üleval ungari keele õpetamist ülikoolis, kokku 99 semestrit. Kui Palmeos pensionile läks, jäi asja vedamine minu peale. Tuli vabadus, kutsusime 1993. aastast Ungarist emakeelse lektori ja 1994. aastast on meil Tartu ülikoolis kolm eriala: soome-ugri keeled, ungari keel ja kultuur ning soome keel ja kultuur. Kuni emeriteerumiseni juhendasin 20 aastat ungari keele õpetamist. Andsime välja ungari-eesti sõnaraamatu, mis on ka netist kättesaadav.

2017. aastal saite Ungarist ka kõrge auhinna.

Sain Ungari Teeneteordu Rüütliristi. Igasugune tunnustus on oluline, ju see aastatepikkuse töö eest tunnustus on, nii oli ka auaadressil kirjas.

Intervjuu ilmus Go Reisiajakirja erinumbris (nr. 83, juunis 2020), mis oli pühendatud soome-ugri rahvastele ja kultuurile ning loomulikult ugri-reisidele. Teisi materjale ja varem ilmunud numbreid saab uudistada ajakirja arhiivist.

Arhiiv

Telli ajakiri

Me oleme reisiajakiri ja ei saa küsimata jätta, milline reis, milline maa, loodus, inimesed on teile jätnud erilise mälestuse?

Olen möödunud aastakümnete jooksul korduvalt mõelnud kahele pildiseeriale, mis on olnud mu näitustel „Mune veelinnu pesast“ nii Jyväskyläs, Pariisis, Riias, Tallinnas kui ka mujal.
Esimene neist on seotud handi karupeietega (v.t. galerii ülalpool). Näituse kataloogis ütlen selle sündmuse kohta: „Karupeied Kazõmi külanõukogu Hullori külas (umbes 300 km Kazõmist piki Amnja jõge ülesvoolu itta) 19. septembril 1969. Jahimees Aleksei Togolmazov (s. 1932) on juba metsas nülginud karu, pannud karunaha koos pea ja käppadega reele ja toonud külasse, kus peetakse 3–5 päeva peiesid. Peielised paluvad karult laulude ja tantsudega andestust ta tapmise eest ja pakuvad talle kosti. Togolmazovi naine Anastasia (s. 1941) peidab oma nägu karu eest, sest karu peetakse „isaks“ – ma aśem – ja naine peab varjama oma nägu mehe kõigi vanemate meessugulaste eest. Poeg Pjotr (s. 1965) vaatab oma elu esimest karu.”

Need fotod elavad oma elu. 2016. aasta 5. mail teatas Eesti Vabariigi suursaatkond Moskvas oma Facebooki lehel Lennart Meri filmiekspeditsioonide näituse avamisest Moskvas. Selle teate illustratsiooniks oli üks minu karupeietel tehtud fotodest. Seda kommenteeris handi teadlane Timofei Moldanov, kes 12-aastase poisina oli Hullori külas filmimist kõrvalt vaadanud. Ta kirjutas, kes ta sugulastest oli teinud fotol oleva uue narta. Kas septembris 1969 kõrvalt nähtud filmitegemine võis mõjutada ka Timofei elukäiku, et tast sai handi karupeiete traditsiooni edasikandja ja noorte õpetaja?

Teine pildiseeria on mari pulmad (vt. galerii ülal). Juuni keskel 1970 kuulsime Marimaal pooljuhuslikult kommunistliku partei Morko rajoonikomitee esimeselt sekretärilt Aleksandr Rõbakovilt, et kahe päeva pärast tulevad Izi-Kugunuris pulmad. Sinna siirduski kontvõõrana meie filmigrupp. Mari pulmaepisood on filmi „Veelinnurahvas“ üks kulminatsioone. Varsti peaks tookordne noorpaar tähistama kuldpulmi. Nende elust ei tea ma aga midagi, kas nad on elus, kas nad on ikka abielus, kas neil on lapsi ja lapselapsi, kas nad räägivad mari keelt…

Näituse kataloogis on pulmafotosid kirjeldatud nii: „Pulmad Mari El Vabariigi Morko rajooni Izi-Kugunuri ja Nemet-Sola külades 14.–15. juunil 1970. Mõrsja on Nemet-Sola põhikooli algklasside õpetaja Galina Sergejeva (s. 1946) ja peigmees Izi-Kugunuri traktorist Boris Malinin (s. 1946). Isamehena toimib Kapiton Filippov (s. 1936), pildil täidab ta saajanaiste klaase. Saajanaiste peakatetes on hõberahasid alates XVII sajandi Hispaaniast Carlos II valitsemisajast. Küljekaunistused on tehtud umbes 2 cm pikkustest kollavalgetest kaurikarpidest (Cyprae moneta v. Monetaria moneta), mida troopilises Aafrikas kasutati ka rahana. Pruutneitsi on Nemet-Sola velsker Nina Aleksejeva (s. 1949). Peiupoistel on käes piitsad, millega lüüakse tantsurütmi.”

Soome-ugri rahvaste seis ei ole praegu kahjuks kiita. Mida me saame nende inimeste ja nende kultuuri säilimiseks ära teha?

Jah, see on üldteada, kui me võtame kõik need Venemaa rahvaloendused alates 1989. aastast ja edasi, 2002, 2010… olukord on kurb. Praegu ootab kogu maailm pingsalt, et koroonaviiruse kõver allapoole läheks, ja rõõmustame languse üle, aga kui vaatame Venemaa soome-ugri rahvaste olukorda, siis see kõver läheb alla väga kiiresti nii rahvaarvu kui ka keele kõnelejate poolest ja see vastupidiselt ei ole sugugi rõõmustav langustrend.

Me ei pea sellega ometi leppima. Selleks soome-ugri rahvaste maailmakongressid ongi ellu kutsutud, et vahetada rahvusvaheliselt mõtteid selle üle, mida on võimalik asja parandamiseks teha, erinevatele tendentsidele on võimalik vastu astuda ja tegutseda nii, et midagi muutuks siin maailmas.

2020. aasta soome-ugri maailmakongress lükkus aasta võrra edasi, ikka sellesama kogu maailma mõjutanud koroonaviiruse tõttu. Sellega võidate aega, et programmi veelgi filigraansemaks lihvida. Mida on oodata ja mis on olulisemad eesmärgid?

Koroonakriis on seadnud esikohale inimese enese ja oma koha tunnetamise maailmas. Loodetavasti vabaneme ka kongressil krambist, et peame kellekski „paremaks“ saama ja selle nimel pingutama. Meil soomeugrilastel tasuks mõista, et me olemegi teistsugused: näiteks on meie suhe loodusega teistsugune kui paljudel suurtel rahvastel. Rohkem kui kultuurifestivalide sära vajab meie iseolemine üheskoos mõtisklemist selle üle, kuidas väärtuslikult elada oma elu.

Filoloogiadoktor Tõnu Seilenthal: “Kogu teise maailmasõja järgse aja on soome-ugri valdkonna õpe olnud väga heal tasemel, kuid eks siin on olnud kõrgaegu ja ka raskemaid perioode. Üks kõrgaegadest oli mu õpingute ajal: kes sai seda õppida, sai justkui poolaadli tiitli, see oli väga prestiižne.
Väikeste erialade puhul on kriis Euroopas ja kogu maailmas suur, koos Bologna süsteemiga on kaasa tulnud väga suur oht fennougristika ja teiste väikeste erialade sulgemiseks ka mujal maailmas. Samas on neid noori piisavalt, kes meie eriala vastu huvi tunnevad, kas me siis nimetame neid idealistideks või mitte. Mu suur veendumus on see, et meil Eestis on otsustajad nii targad, et leiavad, et mitmekülgsust tuleb säilitada ja väikseid erialasid hoida ning see säilitamine sisaldab ka positiivset diskrimineerimist, mõnikord on seda vaja, kõike ei saa pearahaks ümber arvutada.
Loodan, et see eriala jääb Tartu ülikoolis püsima.”