Valts Ernštreits: Resistentsetel liivlastel on lootust
2020. aasta HTM hõimurahvaste programmi Ilmapuu auhinna laureaat Valts Ernstreits avab kultuurilehele Sirp antud intervjuus liivi keele praeguse aja problemaatikat, arutleb väikekeelte uute võimaluste üle edasilükatud soome-ugri maailmakongressi kontekstis ning tõdeb: “Väga oluline on motivatsioon: ei tohi tekkida tunnet, et liivi värk on ainult mineviku värk.”
Muuhulgas on intervjuus juttu ka VIII soome-ugri maailmakongressi edasilükkamisest. Küsimusele, ka kongressi ärajäämine teeb soome-ugri asja ajamise seisukohalt muret või said ohustatud soome-ugri keeled eriolukorraga kaasnenud digivõimaluste tõttu hoopis uue hingamise, vastab Enstreits tulevikku vaatavalt. “Vaatamata sellele, et COVIDi aeg on olnud paljudele keeruline, on tegelikult mitmeski mõttes hea aeg. Ühelt poolt on aru saadud digilahenduste praktilisest vajadusest. Enam ei saa öelda, et ah, kui hea oleks, kui meil oleks sellised ja sellised võimalused. Nüüd ongi see võimaluste aeg käes! Nüüd peaks olema selge, miks on digilahendusi vaja!” rõhutab Enstreits.
Ta jätkab: “Paus kui selline on iseenesest alati vajalik. Muidugi satuvad mitmed sündmused löögi alla. Liivi keele puhul näiteks suvine liivi lastelaager Liivi rannas. Samuti on küsimärgi all traditsioonilise Liivi püha toimumine. Selline sunnitud paus paneb meid rohkem mõtestama oma tegevust ja nägema ka teisi võimalusi. Inimesed on sunnitud mõtlema alternatiividele. Samuti sellele, kas see, kuidas asjad siiani on toiminud, on see kõige parem viis.”
Ernstreitsi sõnul on praegu on pausi- ja kohanemiseaasta: edasi on ju lükatud ka teised soome-ugri üritused, nagu rahvusvaheline soome-ugri tudengite konverents, fennougristika kongress Viinis ja palju muud. “On ümbermõtlemise, teistsuguseks hakkamise aasta. Ja kohanemise aasta. Ühiskond on pärast COVIDit ikkagi teistsugune. See, et füüsilist kontakti on vähem, võib-olla ei mõjutagi nii palju, aga kindlasti lähevad paljud valdkonnad digitaalsemaks ja virtuaalsemaks.”
Liivi kogukonnast kõneldes märgib tuntuim liivlane, et Liivi alade kaotuse tõttu 1950. aastatel on liivi kultuuriruum jõudnud virtualiseeruda. “Liivi kultuuriruumi ei mõjuta COVID praktiliselt üldse. Kogukond on ise selleks juba täiesti valmis olnud. Liivlased on samasugustes oludes elanud ligi 70 aastat, kuid teistele on see uus asi. Ka Lätile ja Eestile on see mõnes mõttes uus tunne, mida tähendab olla täielikult isoleeritud. Liivlased on selles osas juba resistentsed: nad on varem selles olukorras olnud ja n-ö ellujäämissüsteem on välja töötatud,” kinnitab Ernstreits.
Lugege intervjuud täismahus: Resistentsetel liivlastel on lootust (Tuuli Tuisk, Sirp, 19.06.2020)
