“Välismääraja” võttis vaatluse alla AFUNi avalduse ja sellega kaasneva

Venemaa on teatanud, et eemaldub soome-ugri maailmakongresside süsteemist. Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liige, Tartu Ülikooli emeriitdotsent Tõnu Seilenthal ja URALIC Keskuse tegevjuht Oliver Loode selgitasid Kuku raadio saates “Välismääraja”, miks selline otsus sündis, mida see tähendab soome-ugrilastele Venemaal ning mida oleks eestlastel õppida soome-ugri liikumisest. Raadiosaadet refereeris Postimees.

Seilenthal täpsustas, et ta oleks sõnakasutuses ettevaatlikum ning ei ütleks nii selgelt, et Venemaa või Venemaa soome-ugri rahvad lahkusid soome-ugri liikumisest.

Ta selgitas, et kui lugeda AFUNi ehk Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni avaldust, siis pärast kõiki mitte paikapidavate süüdistuste esitamist ütleb AFUN selle lõpus, et “me peame mitteotsarbekaks osalemist” ning seab kahtluse alla kongresside vajalikkuse.

Aga viimase lausena rõhutatakse, et samal ajal Venemaa soome-ugri rahvad jäävad avatuks rahvusvahelisele koostööle. “Selles ei lööda ust pauguga kinni,” sõnas Seilenthal.

Samuti on avalduse tekst hakanud levima, aga pole veel ametlikult dokumendina esitatud. See pole allkirjastatud ja nii ei saa kindlalt öelda, kes selle koostanud on. Seilenthal tõi välja, et mitmed AFUNi nõukogu liikmed polnud enne ilmumist kirja lugenudki.

Ajalooliselt tekkis AFUN 1991. aasta oktoobris, kui toimus ülevenemaaline nõupidamine, mille tulemusel otsustati kokku kutsuda soome-ugri rahvaste kongress. Seejärel aga organisatsioon vajus varjusurma. 2005. aastal AFUN reanimeeriti või Seilenthali sõnul võiks isegi öelda, et selle nimi kaaperdati. Moodustati riiklik koordinatsiooninõukogu, mis esindab regioone, mitte rahvaid.

Saatejuht Erkki Bahovski uuris, mida oleks Eestil soome-ugri rahvastelt õppida. Loode tõi välja, et aja jooksul on välja kujunenud tegelik soome-ugri liikumine, mis väljendub omavahelistes kontaktides ja koostöös, selle asemel et päädida ainult maailmakongresside ja plenaaristungitega. 

Loode esitas näitena Venemaa Karjala vabariigis tegutseva Karjala keele pesa, kus eelkooliealistele lastele on karjalakeelne lasteaed. “Meil Eestis ei ole näiteks võro- või setokeelset lasteaeda. Nii et palun, õpime Karjalast,” sõnas ta.

Teise näitena tõi Loode udmurdi noored soome-ugri aktivistid, kes on hakanud arendama linnalist udmurdi kultuuri. Neil on innovatiivsed ideed, mis puudutavad sotsiaalmeedia kasutamist, erinevaid üritusi ning kas või flashmob’ide organiseerimist. “Seal on teatav energia ja idee, millest meil Eestis on õppida. Mina isiklikult olen raudselt õppinud sellest,” tunnustas Loode.

Seilenthal selgitas, et rohkem hakkab Venemaa valitsuse otsus mõjutama selliseid rahvaid, kes elavad tiitelvabariikides ehk rahvad nagu marid ja udmurdid. Vähem mõjutab see väiksemaid rahvaid nagu vadjalasi, isureid, ingerisoomlasi. Ta arvas siiski, et kuigi omavahelistele koostööprojektidele võib tulla takistusi, siis kõiki kraane kinni ei keerata. Edasi liikumiseks tuleb leida uusi vorme.

Loode täiendas, et lisaks hakkab mõju erinema regiooniti. Näiteks karjalastel on juba niigi aktiivne koostöö Soome poolega ning nad on mitmes mõttes euroopalikuma meelelaadiga. Võib oodata, et nemad vaatavad AFUNi kui kummalist ning jätkavad koostööd soomlastega, sest see on ajalooliste, keeleliste ja kultuuriliste sidemete tõttu loogiline.

Kui aga vaadata Volga piirkonda, siis seal on mõju suurem, sest neil on juba praegu vägem rahvusvahelisi kontakte läänepoolsete hõimurahvastega ning riigi surve on suurem. Seetõttu pole ka imestada, et AFUNi juhtimine asub Mordva vabariigis ning seal on assotsiatsiooni suhteline mõju tugevam.

Nende rahvaste siseselt saab negatiivne mõju Loode hinnangul olema suurem inimestele, kes töötavad kohalikus võimustruktuuris. “Kes peavad mingis mõttes tegema valiku, kas olla lojaalne AFUNile või rahvusvahelisele süsteemile. Mul on kahju, et nad peavad seda tegema, sest normaalses ühiskonnas võiks olla koht nii Venemaa siseriiklikule soome-ugri tegevusele kui ka rahvusvahelisele koostööle,” kahetses Loode.