Ülevaade: soome-ugri rahvaste koostöö ja maailmakongressid

I Soome-ugri rahvaste maailmakongress toimus Sõktõvkaris 1.–3. detsembrini 1992 ja oli kahtlemata tipphetkeks kogu soome-ugri liikumisele. Maailmakongressile olid kohale tulnud kõik suuremate soome-ugri rahvaste delegatsioonid, kuhu kuulusid väga erinevate valdkondade esin- dajad. Kongress ise aga ei saanud oma eripäradest tingituna vastu võtta poliitilist teksti, avaldust või otsust. Seetõttu võttis kongress vastu dek- laratsiooni, milles märgitakse, et organisatsioon taotleb valitsusvälise organisatsiooni staatust ÜRO juures ja seab oma eesmärgiks rahvusva- heliste normide kehtestamise rahvaste enesemääramise õiguse, põlisrahvaste, rahvusvähemuste ja inimõiguste alal. Samuti määratleti selles ära koostöö suunad.

„Soome-Ugri Rahvaste Ülemaailmne Kongress on foorum, mis on sõltumatu valitsustest ja poliitilistest parteidest ning seab ülesandeks saavutada valitsusvälise organisatsiooni staatuse ÜRO juures. /…./ 1 — me kavatseme teostada meie rahvaste tahet koostööle ja vastastikust abi justiits-, majandus- ökoloogia-, sotsiaalküsimuste, informatsiooni, hari- duse, kultuuri ja teaduse vallas.”

Kinnitati kongressi täitevorgani Soome-ugri rahvaste konsultatiivko- mitee töökord. Konsultatiivkomitee valis esimeheks Komi Rahva Taas- sünnikomitee juhi Valeri Markovi.

Siiski võeti kongressil vastu ka märksa enam poliitilist kaalu omav dokument, nimelt kirjutasid maailmakongressile kogunenud Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste delegatsioonid alla pöördumisele Vene Föderatsiooni parlamendi ja valitsuse, aga ka föderatsiooni kuuluvate soome-ugri vabariikide valitsuste ja parlamentide poole, milles rõhutati rahvaste enesemääramise õiguse tunnistamist ja loodeti maailma üldsuse toetust soome-ugri rahvaste võitlusele enesemääramise eest. Lisaks paluti kokku kutsuda Vene Föderatsiooni rahvaste kongress, kellega kooskõlastada riigi konstitutsioonilise ülesehituse printsiibid, samuti luua soome-ugri vabariikidel otsekontaktid Eesti, Soome ja Ungariga, rehabiliteerida Vene Föderatsioonis elavad soomlased, võtta vastu riiklik põlisrahvaste ja rahvusvähemuste õiguste kaitse programm ja seadus Vene Föderatsiooni väikesearvuliste rahvaste õigusliku staatuse alustest jne.

Eesti delegatsioon kongressil oli väikesearvuline, sest kohalesõiduks ei olnud raha. Eriti paistis meie väiksus silma võrreldes ungarlastega, kes saabusid kohale koguni oma lennukiga. Lisaks pea 100-liikmelisele ungarlaste delegatsioonile, laaditi lennukist maha veinipartii, mille siltidel oli maailmakongressi sümboolika. Iga delegaat sai kingituseks ühe pudeli, toimus ka Ungari-poolne vastuvõtt, millest võtsid osa soome- ugri rahvaste vabariikide juhtkonnad. Kõik see oli teatavaks eelmänguks, mis kulmineerus 1993. aasta suvel, mil Ungari Vabariigi president Árpád Göncz, seni ainukese soome-ugri riigi presidendina külastas kõiki Vene Föderatsiooni kuuluvaid soome-ugri vabariike.

Meie delegatsioon osales maailmakongressil järgmises koosseisus: riigikogu liikmed Jüri Adams, Andres Heinapuu, Olli Toomik ja Ülo Vooglaid, justiitsministe Kaido Kama, Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Seilenthal, Eesti Rahva Muuseumi teadusdirektor Heno Sarv, Esindamata Rahvaste Organisatsiooni asutajaliige Linnart Mäll, Fenno-Ugria Asutuse juhatuse aseesimees Jaak Prozes, välisministeeriumi ametnik Heiki Samel, Diplomaatia Kooli mänedžer Lauri Lepik ja riigikogu fraktsiooni Eesti kodanik nõunik Kalju Niidusaar. Eestlased võtsid kongressist aktiivselt osa, Kaido Kama initsiatiivil näiteks korraldati pressikonverents, mille teemaks oli venelaste väidetav halb olukord Eestis. Heno Sarv aga esines tugeva ettekandega soome-ugri rahvaste assimilatsioonist kongressi käigus toimunud teadlaste ümarlaual. Jaak Prozes esines ettekandega hõimuliikumisest 1920.–30. aastatel. Andres Heinapuu oli meie esindaja redaktsioonitoimkonnas ja delegatsiooni juhtis Tõnu Seilenthal. Kongressi kulminatsiooniks oli deklaratsiooni vastuvõtmine. Deklaratsioon sündis vaidlustes ja lõpututes kompromissides, Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste esindajad, eelkõige komid ja ingerisoomlased, soovisid radikaalsema, ka soome-ugri rahvaste rasket olukorda ja prob- leeme kajastava dokumendi vastuvõtmist, millele olid vastu soomlased, eelkõige redaktsioonitoimkonnas neid esindanud Aimo Minkkinen, kes oli ühtlasi Tamperes asuva Lenini muuseumi direktor. Soome delegatsiooni oli millegipärast moodustanud Soome-Vene sõprusühing, ehkki Soomes oli mitmeid soome-ugri rahvastega tegelevaid organisatsioone. Kuna aga deklaratsioon võeti vastu konsensuse põhimõttel, siis jäi see tõesti “nudituks” ja mitte kuidagi ei olnud selles kajastatud soome-ugri rahvaste olukord. Tegelikult oli Soome ja on ka praegu vägagi ettevaatlik soome-ugri rahvaid puudutavates poliitilisemates küsimustes, algselt soomlased isegi kartsid maailmakongressi töös osalemist. Veel 1992. aasta augusti-septembris teavitasid nad, et ei pea võimalikuks selles osalemist, vastav seisukoht muutus alles oktoobris.

Kuna deklaratsioon jäi selliseks „nudituks“, mõnevõrra ka üldsõnaliseks, siis ootas Tallinnas delegatsiooni ees skandaal, mille oli üles puhunud Kalju Niidusaar, kes Rapla maakonna ajalehes Nädaline avaldas artikli, milles väitis, et Eesti delegatsioon oli maailmakongressil soome-ugri rahvad reetnud, vene riigivõimule maha müünud, kongressil moodustatud soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee kaitseb aga Vene Föderatsiooni regioonide võimuorganite huve. Selle tulemusel ilmusid nii Õhtulehes kui ka Hommikulehes Niidusaare artiklile mitmed vastu- artiklid ja 11. detsembril toimus Riigikogus koguni kaks pressikonverentsi. Esimesel neist avaldati kahetsust, et soome-ugri rahvaste probleemid jõuavad ajakirjandusse skandaali kaudu ja nenditi, et soome-ugri rahvaste olukord on tõesti katastroofiline ning rikutakse nende rahvaste õigusi. Soome-ugri rahvaste küsimusi arutati ka 10. detsembril toimunud vabariigi valitsuse istungil, rääkis Kaido Kama. Andres Heinapuu aga rõhutas, et Kalju Niidusaare tekitatud skandaal on poliitiline ja taht- lik, et tegelikult on tegemist ainult deklaratsiooniga, mis kuidagi näiteks ei saa äratada vepslaste rahvusteadvust. Teisel pressikonverentsil aga esinesid Kalju Niidusaar ja riigikogu saadik Jüri Toomepuu, kes jätkuvalt esitasid süüdistusi sugulasrahvaste huvide reetmises ja sobingus Vene kolonialismiga.

Tegelikkuses aga oli olukord muutunud. Iseseisvunud Eesti riigi asend sundis paratamatult jälgima rahvusvahelisi reegleid ja hoiduma osalemisest protsessis, mille tulemuseks oleks olnud süüdistus sekkumises Vene Föderatsiooni siseasjadesse. Paratamatult seadis see ka raamid hõimurahvaste toetamisele. Selge, et Vene Föderatsiooni kuuluvate soome-ugri rahvaste rahvuslike liikumiste aktiiv oleks soovinud Eesti Vabariigilt ja eestlastelt tunduvalt suuremat ja radikaalsemat toetust oma rahvaste rahvuslikele püüdlustele. Eesti sooviks oli samuti toetada soome-ugri rahvaste rahvuslikke liikumisi, aga nii, et sellega ei kaasneks süüdistused sekkumises teise riigi asjadesse. Eelkõige soovis Eesti tõstatada rahvusvaheliselt Venemaa soome-ugri rahvaste märksa õigusetuma seisundi, kui näiteks oli Eestis elaval venekeelsel elanikkonnal. Kavatseti viidata sellele, et Venemaa soome-ugri rahvastel pole võimalust haridust saada oma emakeeles, samuti ei ole garanteeritud neile rahvuskeelne kohtumõistmine.

• Esimene soome-ugri rahvaste maailmakongress

Ungarlaste esinduslik osalemine kongressil näitas Ungari huvi koostöö vastu. Eelkõige huvitasid ungarlasi kõrgetasemelised suhted Vene Föderatsiooni kuuluvate soome-ugri vabariikide juhtkondadega. Esiplaanil olid nende jaoks eelkõige majanduslikud huvid, aga ka spetsiifilisem koostöö ungarlaste lähimate keelesugulaste manside ja hantidega. Juba nõukogude ajal olid ungarlased aktiivsed koostöö arendajad, mille tulemusena olid mitmel pool juba 1970. aastatel asutatud ungari sõprusseltsid. Sellise koostöö loogiliseks jätkuks oli otsus korraldada kongress Ungaris, mis leidis aset 1996. aasta augustis, mil ühtlasi tähistati pidulikult ungarlaste maahõive 1100. aastapäeva. Kongress ise kujunes vägagi suurejooneliseks ürituseks, vaatamata suurtele vahemaadele olid kohal kõik soome-ugri rahvad ja väga esinduslikult. Vene Föderatsioon soovis näidata, kuidas ta hoolitseb soome-ugri rahvaste eest ja seetõttu olid delegatsioonid maksi- maalse suurusega, 20 delegaati ja 20 vaatlejat (alates Budapesti kongressist kuni Lahti 2016. aasta kongressini kehtiski see kvoot suuremate, üle 100 000 rahvaarvuga soome-ugri rahvaste puhul), kellele lisandusid veel ametlikud ehk ametnike delegatsioonid ja folklooriansamblid. Osavõtu- maks oli 900 USA dollarit inimese pealt, kes ei kuulunud delegatsiooni ja selle maksmine ei olnud tohutus majanduslikus kitsikuses vaevlevale Vene Föderatsioonile mingiks probleemiks. Erinevalt näiteks 2016. aasta Lahtis toimunud VII Soome-ugri rahvaste maailmakongressist, kuhu saabusid 1–10-liikmelised soome-ugri rahvaste delegatsioonid, sest Vladimir Putini võimu ajal jõukust kogunud Vene Föderatsioonil väidetavalt osavõtuks vaja minevat raha ei leidunud. Suurejoonelisust läbiva tunnus- märgina toimus kongress Ungari uhkes parlamendihoones, kohale olid saabunud soome-ugri vabariikide juhtkonnad. Väga raske oli ungarlastele selgeks teha, et maailmakongress on soome-ugri rahvaste kongress, mitte soome-ugri territoriaalsete üksuste ja nende juhtide kongress. Lõpuks jõuti selles vallas ka mõningate kurioosumiteni, näiteks liikus kongressil ringi teadmata rahvusest Vene Föderatsiooni delegaat või hantide-manside delegatsiooni juhtis venelasest kuberner Aleksander Filipenko.

Kuna aga kohale oli kutsutud suur hulk kõrgeid ametnikke, siis neile oli ettenähtud eraldi VIP-programm, eraldi majutuse, toitlustuse ja transpordiga. See lausa riivas silma ja eestlastest riigikogu liikmetest VIP-id loobusid sellest. Suurt segadust oli korraldamisega, lonkas nii transpordi kui ka kogu kongressi sisuline korraldus, kadusid dokumendid ning puudusid tõlked. Tükk aega oli kadunud kongressi kodukord, mille projekt töötati lõpuks välja eestlaste ja maride ühistööna. Kodukord sätestas, et kongress on soome-ugri rahvaste, mitte soome-ugri territoriaalsete üksuste kongress. Ehk siis kui riigiametnikud tahavad kongressi töös osaleda, siis on nad kas vaatlejad või neid valitakse rahvuskongressidel. Suurim poleemika aga tekkis selle ümber, kas kongress valib soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee esimehe või valitakse esimees konsultatiivkomitee istungil. Häältega 11:8 otsustati, et kongress ei vali oma täitevorgani ehk siis konsultatiivkomitee esimeest. Veel oli kongressil kõvasti tegemist, et konsultatiivkomitee peakorter jääks Helsingisse, nagu 1992. aastal oli otsustatud. Korraldajatel oli suur soov kinnitada peakorteri asukohaks Budapest. Kongress võttis vastu resolutsiooni, milles viimast korda maailmakongresside ajaloos on mainitud soome-ugri rahvaste enesemääramisõigust:

Alates Budapesti kongressist toimus maailmakongressi töö sektsioonides. Sedapuhku töötasid poliitika, kultuuri, tervishoiu ja demograafia, massiteabevahendite, noorte ja majandussektsioonid. Sektsioonid võtsid vastu omaette resolutsioonid, mis sisaldasid soome-ugri rahvaste spetsiifilisemaid probleeme, samuti ettepanekuid edasiseks tegevuseks. Järg- neval Helsingis toimunud kongressil töötasid aga poliitika, hariduse ja kultuuri, tervishoiu ja ökoloogia, meedia- ja infosüsteemide sektsioonid. Tallinnas lisandus eraldi viienda sektsioonina keel ja haridus, poliitikasektsioon sai aga nimetuseks etnopoliitika ja õiguse sektsioon. Selline maailmakongressi tööjaotus viieks sektsiooniks püsis kuni 2012. aasta Siófoki kongressini.

• II soome-ugri rahvaste maailmakongress

Järgmine kongress toimus 2000. aasta detsembris Helsingis, Finlandia- talos ning paistis silma ülimalt hea korralduse poolest. Kongressist võttis esimest korda osa Eesti Vabariigi president Lennart Meri ja tema kõne põhjustas tõelise tormi. Olgu siin välja toodud tsitaat tema kõnest: „Venemaad ja Lääne-Euroopat kütab gaas ja nafta, mis tuleb hantide ja manside põlistelt asualadelt. Need on maailma kõige rikkamad ruutkilo- meetrid ja maailma kõige vaesemad rahvad, sest nende maapõue rikkus on muutunud nende endi needuseks ja ökoloogilise konflikti vallanda- jaks.“ Lisaks märkis Meri, et resolutsioonid ei ole luuletused, vaid tege- vusjuhised ning küsis samas, kas eelmiste kongresside resolutsioone on täidetud. Veel märkis Lennart Meri, et näiteks Saaremaal kasvav robirohi on kaitse alla võetud, kuid väikesed rahvad mitte. Eesti president kutsus Venemaad üles koostööle, et meie idapoolsete hõimurahvaste probleeme koos lahendada. Samuti esitas Lennart Meri kutse tulla nelja aasta pärast kongressile Tallinnasse. Lennart Meri seisukohaga hantide ja manside vaesusest polnud nõus Handi-Mansi autonoomse ringkonna vaatleja, ringkonna valitsuse juhi asetäitja Vassili Sondõkov, kes kutsus järgmist Vene Föderatsioonis toimuvat kongressi Hantõ-Mansiiskisse, et soome- ugri rahvad võik veenduda, kui hästi handid ja mansid tegelikult elavad.

Esmakordselt valiti kongressile peateema, milleks oli „Soome-ugri maailm kolmandal aastatuhandel – arenguperspektiivid“. Samuti esmakordselt kohtusid kongressil Eesti, Soome ja Ungari presidendid. Oma tervituse saatis esmakordselt Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin. Üsna pretsedenditult, kongressiga pea samal ajal toimus Soome- ugri Rahvaste Noorte Assotsiatsiooni IV kongress, ei varem ega hiljem pole noored maailmakongressiga enam-vähem samal ajal oma kongressi korraldanud. Kui kongressist osavõtjate arv jäi koos delegaatide ja vaat- lejatega 600 inimese ümber, siis delegatsioonide arv tõusis Sõktõvkaris kohal olnud 16 delegatsioonilt, 21-le. Vene Föderatsiooni soome-ugri ja samojeedi rahvastest puudusid vaid vadjalased, eenetsid ja nganas- saanid. Esmakordselt, aga veel vaatlejatena olid kohal kveenid ja setod. Kongressi tööst võtsid esmakordselt osa rahvusvaheliste organisatsioo- nide esindajad, UNESCO, Euroopa Nõukogu ja Europarlamendi saadikud.

• III soome-ugri rahvaste maailmakongress

2004. aasta kongress, deviisiga “Noored on meie tulevik” toimus augustis Tallinnas, plenaaristungid peeti Estonia kontserdisaalis. Kongressi korraldas MTÜ Fenno-Ugria Asutus. Kongressi patroon oli Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel. Alates Budapestist on tavaks, et maailmakongressi patrooniks on korraldava riigi president või vabariigi juht. Maailmakongressi juhtlauseks oli sedapuhku “noored on meie tulevik”. Taas olid kongressil kohal Eesti, Soome ja Ungari presidendid, oma tervituse saatis ka Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin ja esmakordselt loeti maailmakongressil ette Läti Vabariigi presidendi Vaira Vīķe-Freiberga tervitus. Kongressil oli mitmeid uuendusi, esmakordselt peeti pärast delegatsioonijuhtide ettekandeid ka kaks plenaarettekannet ekspertidelt, keeleteadlastelt János Pusztaylt ja Tove Skuttnabb-Kangaselt.

János Pusztay ettekanne sai suure vastukaja ajakirjanduses ja kindlasti on ettekanne olnud üheks kõige tsiteeritumaks soome-ugri rahvaste olukorda kajastavaks tekstiks. Soome-ugri keelte väärtustamiseks otsustasid korraldajad, et plenaaristungil saavad soome-ugri rahvad pidada ettekanded oma emakeeles ja need tõlgitakse inglise ja vene keelde, mis on alates esi- mesest maailmakongressist ka kongressi töökeeled. See oli uuendus, mis on püsinud tänini. Uudseks momendiks oli ka loodusuliste soome-ugri rahvaste esindajate ühispalvus Siniallikatel (Harjumaa) ja oikumeeniline jumalateenistus Tallinnas, Pühavaimu kirikus.

Kongressil peeti vägagi täpselt arvet osalejate üle, kokku osales 303 delegaati ja 305 vaatlejat, kes esindasid 24 soome-ugri ja samojeedi rahvast. Kokku oli osalejaid 11 riigist. Sel kongressil võeti konsultatiivkomitee liikmeks setod ja kveenid. Erinevalt eelmistest kongressidest, mis olid surutud ühte-kahte hoonesse, oli seekordne kongress tänu rikkalikule kultuuriprogrammile märgatav linnaruumis ja sellest said linlased vahetult osa. Esmakordselt toimus kongressi ajal ka avalik protest, nimelt hõivasid Greenpeace’i aktivistid Estonia talveaia katuse ja aknalauad ning juhtisid plakatitega tähelepanu, et Komi Vabariigi põlismetsi ähvardab lageraie. Üheks enam kõneainet pakkunud ettekandeks oli aga peaminister Juhan Partsi ettekanne, milles ta juhtis tähelepanu, et Vene Föderatsioonis rikutakse rahvuste õigusi. Ta tõi välja, et Vene Riigiduuma on vastu võtnud seaduse, mis lubab riigikeelena kasutada vaid kirillitsat. See aga tähendab, et näiteks karjala keel ei saa kuidagi riigikeele staatust ja tegelikult pole seda saanud tänini. Parts leidis, et Venemaa soome-ugri rahvaste eest seismine on meie kohustus. Ei saadud kongressil läbi ka kurioosumiteta, lähtuvalt kongressi teemast oli korraldajate sooviks, et saabuvates delegatsioonides oleks võimalikult palju noori. Paraku polnud ersade ja mokšade delegatsioonis ühtki alla 50 aasta vanust delegaati.

• IV soome-ugri rahvaste maailmakongress

V soome-ugri rahvaste maailmakongress “Samasus ja muutuv maailm” toimus 2008. aasta juunis Hantõ-Mansiiskis ja sai rohke rahvusvahelise tähelepanu osaliseks, sest vahetult enne kongressi toimus Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni tippkohtumine. Sellest tulenevalt sai võimalikuks, et kongressi tööst võttis osa Vene Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Kongress oli ladusalt korraldatud, delegatsioonidele oli korraldatud Peterburi – Hantõ-Mansiiski otselennuk. Kohale saabus sama palju soome-ugri rahvaste delegatsioone nagu Tallinnassegi. Taas said kok- ku kolme riigi presidendid, kellel olid lisaks veel eraldi kokkusaamised Vene Föderatsiooni presidendiga.

Lisaks nende kõnedele plenaaristungil sai esimesel plenaaristungil sõna ka ÜRO põlisrahvaste foorumi esimees Viktoria Tauli-Korpus. Järgmisel päeval said sõnad soome-ugri rahvaste delegatsioonide juhid, kelle rahvuskeelsetest ettekannetest, jäid kõlama sellised teemad: urbaniseerumine, industrialiseerimine ja loodusvarade hoolimatu kasutamine ning sellest tingitud põlise elukeskkonna hävimi- ne, emakeelse põhihariduse puudumine ja emakeele kasutamise vähesed võimalused. Räägiti põlisrahvaste esindatusest võimuorganites, mitmed ettekanded sisaldasid andmeid oma rahva demograafilise olukorra ja olmeolude kohta.

Muret tegi väljaspool nimivabariiki elavate soome-ugri diasporaade olukord: neid ei toeta ei asukohajärgne administratsioon ega nimivabariik. Kongressil elavamad momendid olid taas kord seotud Eesti Vabariigi presidendiga, kelleks sedapuhku oli Toomas Hendrik Ilves. Eriti suur oli vastukaja nii Vene Föderatsiooni ajakirjanduses kui ka sealsete ametnike seas.

„Vabadus ja demokraatia olid meie valikud 150 aastat tagasi, kui isegi poeedid ei unistanud Eesti riigist. Paljudel soome-ugri rahvastel seisab valiku tegemine ees /…/ Räägitakse, et liblika tiivalöök võib põhjustada tormi. Soome-ugri rahvad on tillukesed liblikad kogu inimkonna hulgas, kuid kogu inimkond peab kandma hoolt selle eest, need liblikad ei lehvitaks tiibu vales kohas ja valel ajal sel viisil, et see oleks saatuslik nende jaoks, kes on liblikatest palju suuremad.“

President Toomas Hendrik Ilves

Ilvese kõnele reageeris teravalt Vene Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov, kes viitas Eesti monumenditülile ning väitis, et eestlas- te tegevus tüli ajal oli hullem inimõiguste rikkumine kui mari aktivistide vastu suunatud vaen Venemaal. Sisuliselt võrdsustas ta ta 2007. aasta aprillimäsus hukkunud Dmitri Ganini ja mari rahva liidri Vladimir Kozlovi läbipeksmise 2005. aastal. Selle peale lahkusid Ilves, Eesti Vabariigi suursaadik Marina Kaljurand ja presidendi kantseleitöötajad protestiks saalist, järgnes Eesti delegatsiooni toetav aplaus, millele sekundeerisid Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste delegatsioonid. Taas kord puhkesid elavad arutelud kongressi peakontori üle, sest Vene Föderatsiooni president Medvedev oli kongressi avatseremoonial teinud ettepaneku tuua konsultatiivkomitee peakorter Helsingist üle Venemaale. Venemaa mitme regiooni esindajad soovisid peakorteri asukohana näha oma administra- tiivala keskust (Saransk, Sõktõvkar, Petroskoi). Puhkes äge poleemika, sest Venemaa soome-ugri rahvad polnud peakorteri asukohas üksmeelel. Kogu arutelu päädis lõpuks Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni esimehe, Mordva Vabariigi kultuuriministri Pjotr Tultajevi karjetega „Rossija, Rossija, Rossija!“. Aga ei aidanud see midagi, peakontor jäi Helsingisse. Kongressiga kaasnes märkimisväärne kultuuriprogramm, toimusid nii kontserdid kui ka näituste avamised, aga ka väljasõit laevadel piki Obi jõge. Eesti delegatsioon oli valmistanud kongressi delegaatidele mahukad kinkekotid, mille sisuks olid hõimukalendrid ja Eestit tutvusta- vad brošüürid. Probleemiks aga osutus, kas saame neid kingitusi üle anda. Lõpuks pärast ühe näidiskoti revideerimist kohaliku julgeolekutöötaja poolt vastav luba saadi, sama olukord oli meie hõimurahvaste programmi toetatud trükiste annetamisega kohalikule raamatukogule. Julgeolekutöötajatele ei meeldinud näiteks raamat “Kazõmi sõda”, ega ka Saranskis ilmunud raamatud soome-ugri rahvaste vastastest repressioonidest 1930. aastatel.

Alates 2005. aastast on Vene Föderatsioonis märgata, et soome-ugri rahvaste vahelist koostööd soovitakse saada sealsete riigi- ja võimustruktuuride kontrolli alla. Sel aastal reanimeeriti vahepeal väljasurnud Vene Föderatsiooni Soome-Ugri Rahvaste Assotsiatsioon, kelle etteotsa valiti tollased kultuuriministrid Mordva Vabariigist ja Mari Eli Vabariigist. See ühendus ei ole rahvaste poolt moodustatud organisatsioon, vaid nende rahvaste esindusorganisatsioonide assotsiatsioon. Assotsiatsioon oli Vene Föderatsiooni ametivõimude poolt igati legitiimne, küll aga äratas kahtlusi soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee, kuhu kuuluvad eestlased, soomlased ja ungarlased. Eelkõige ei meeldi Vene Föderatsiooni võimudele konsultatiivkomitee isepäisus ja asjaolu, et organisatsiooni seisukohad ei ole vastavuses Vene Föderatsiooni rahvuspoliitikaga. Venemaa kultuurimister Vladimir Medinski ütles 2016. aastal partei Ühtne Venemaa kongressil: “Soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee tegevus on suunatud soome-ugri rahvaste vastandamisele Venemaa identiteedile.”

• V soome-ugri rahvaste maailmakongress

2012. aasta septembris toimus Balatoni järve äärses Siófokis Soome-ugri rahvaste VI maailmakongress, mille peateemaks oli “Keel ja rahvas”. Võrreldes 1996. aastaga olid toimunud suured muudatused. Kui eelmine kongress toimus uhkes Ungari parlamendihoones, siis nüüd oli kongressi pärusmaaks väikese kuurortlinna hotelli Azur konverentsisaal. Parlamendihoones aga oli äsja kogunenud turgi rahvaste kurultai, millest võtsid osa nende rahvaste liidrid ja Ungari juhtkond. Üha enam oli eelnevalt aga kuulda, et ungarlased on asunud maadlema oma rahvusliku identiteedi küsimustega. Nimelt hakkas Ungaris aina enam levima seisukoht, et un- garlased pole soomeugrilased, vaid hoopis hunnide järeltulijad. Keelesuguluse olla peale surunud austerlastest ja sakslastest keeleteadlased, et ungarlasi alandada. Lähtuvalt sellest peaksid ungarlased oma sugulasi otsima hoopis turgi rahvaste seast. Sellepärast võib ka öelda, et ungarlaste osavõtt oli pea olematu. Kongressi tervitas küll Ungari president, aga teised kõrgemad riigitegelased puudusid.

Sedapuhku kujunes kongress ka märksa väikesearvulisemaks, kokku oli delegaate ja vaatlejaid 450. Kohale ei tulnud samojeedi (neenetsid, sölkupid, eenetsid) rahvad, samuti jäid tulemata Leningradi oblasti läänemeresoome rahvad (ingerisoomlased, isurid ja vepslased) ja saamid Murmanski oblastist. Väidetavalt ei olnud neil raha. Suuri probleeme oli Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste delegatsioonide moodustamisega: marid, udmurdid ja ersad protesteerisid delegatsioonide moodustamise printsiibi üle ja leidsid, et sisuliselt on need moodustatud riigiametnike poolt. Ersad aga protesteerisid, et neid ei arvestata kui rahvast, sest nemad ei ole mordvalased ja mordva rahvakongressil pole õigust ersasid esindada. Seega sisuliselt pääsesid kongressile, vaid soome-ugri rahvaste esindajatest ametnikud. Lisaks veel toimusid maailmakongressi eel Venemaa soome-ugri vabariikide juhtkondade juures rahvusdelegatsioo- nide instrueerimised, mille käigus loeti delegaatidele sõnad peale. Neis tingimustes näiteks enam peaaegu ei toimunud eestlaste, soomlaste ja ungarlaste vahetut suhtlemist idapoolsete hõimurahvastega, levis ka informatsioon, et see olevat lausa ära keelatud. Kongressi ettekanded ja sõnavõtud olid äärmiselt hillitsetud ja rääkisid sellest, kuidas Vene Föderatsiooni rahvuspoliitika on soome-ugri rahvastele parim ja kõikjal vabariikides on rahvuskeelte ja -kultuuride arenguks palju tehtud. Need ettekanded meenutasid nõukogude stiilis tegevusaruandeid, mida saatsid rohked tänusõnad võimuorganitele. Sellepärast kujunes kong- ress sisutühjaks ja kongressil viibinud Eesti Vabariigi president nimetas seda stagnatsiooniks. Mõnevõrra enam andsid kongressil tooni noored, Soome-ugri Rahvaste Noorte Assotsiatsioon esitas koguni oma ettepanekud resolutsiooni, mida pole varasematel kongressidel kunagi juhtunud. Igal juhul oli selge, et maailmakongresside korraldustegevuses ja teoks tegemises on vaja ette võtta kardinaalsed muudatused.

• VI soome-ugri rahvaste maailmakongress

Enne Lahtis toimuvat VII soome-ugri rahvaste maailmakongressi korraldati 2014. aasta septembris Karjalas Petroskois (Petrozavodsk) vahekonverents, kus lepiti kokku kongressi reformi põhisuunad. Selle põhjal valmis kongressi kodukord ja muudeti konsultatiivkomitee kodukorda. Uue süsteemi kohaselt asendati traditsioonilised sektsioonid ettevalmistatud teemadiskussioonidega, kusjuures teemarühmade moderaatorid ja põhiettekandjad/panelistid ei pruugi olla delegaadid. Tähtsaks peeti, et toimuks tõstatatud probleemide arutelu. Niisugune süsteem ei meeldinud loomulikult aina suuremat keskvõimude tuge omavale Venemaa Soome-Ugri Rahvaste Assotsiatsioonile (AFUN). Muutunud välispoliitilistes tingimustes (Venemaa oli 2014. a märtsis annekteerinud Krimmi ja Euroopa Liit oli kehtestanud sanktsioonid) oli assotsiatsiooni eesmärgiks takistada konsultatiivkomiteel kongressiks valmistumist ja see siis see üle võtta näiteks põhjendusega, et kvoorumi puudumise tõttu pole konsultatiivkomitee otsused legitiimsed. Võimalik, et ka sellest tulenevalt leidis AFUN, et Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste delegatsioonid Lahtis toimuval kongressil võiksid olla 5-liikmelised, samuti, et delegaatide seas peaksid kindlasti olema AFUN-i nõukogu liikmed. Osa soome- ugri rahvaste delegatsioone (udmurdid, mordvalased, marid) kujunesidki 5-liikmelisteks. Permikomid aga saatsid ühe delegaadi.

Sellest tulenevalt juhtuski nii, et 2016. aasta juunis Lahtis Sibeliustalo kontserdimajas toimunud soome-ugri rahvaste maailmakongressist peateemaga “Soome-ugri rahvad: kestliku arengu poole”, võttis osa vaid 161 delegaati, vähem kui kunagi varem.

Kuna korraldajad olid aga teinud lihtsamaks kongressil osalemise ka omal algatusel osaleda soovijatele, siis vaatlejaid saabus pea samapalju kui eelmistele kongressidele, ehk siis 270. Vähest delegaatide arvu põhjendati eelkõige seletusega, et kuna Euroopa Liit, kuhu kuuluvad Eesti, Soome ja Ungari, on kuulutanud välja majandussanktsioonid, siis ei ole soome-ugri rahvastel raha. Siiski olid nutikamad delegatsioonid, näiteks karjalased ja komid, tulnud kohale peaaegu täies kooseisus, sest karjalastel oli vastav summa ette nähtud juba kohaliku parlamendi poolt kinnitatud 2016. aasta eelarves, komid aga leidsid lisaraha vabariigi rajooni tasandi eelarvest. Kongressist võtsid taas osa kolme riigi presidendid, Vene Föderatsioon oli esindatud sedapuhku asekultuuriministri Aleksander Žuravski tasemel, kes luges ette ka Vladimir Putini tervituse. Oma kõnes Žuravski ütleski välja, et võimude silmis on AFUN Venemaa soome-ugri rahvaste huvide ainus legitiimne esindaja. Lisaks leidis ta, et hoopis Euroopa Liidus, sealhulgas ka Eestis rikutakse nii inim- kui rahvusvähemuste õigusi.

“Kirsina” kõnes jäi kõlama mõte, et kongressi võõrustajad soomlased saavad oma riigi 100. aastapäeva tähistada vaid tänu Venemaa heasoovlikkusele. Tervikuna aga võib öelda, et kongress oli pärast 2004. aasta Tallinnas toimunud maailmakongressi üks paremini õnnes- tunuid. Teemarühmades peeti sisukaid ettekandeid ja toimusid diskussioonid. Kongressi ajal toimunud soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee valis ka uue esimehe, kelleks sai karjalaste delegaat Tatjana Klejerova. Eelmine esimees Valeri Markov oli olnud ametis aastail 1992–2016.

Suure erinevusena varasematest kongressidest toimus põhiliselt soome-ugri noorte, eelkõige üliõpilaste korraldatud avatud ehk alternatiivkongress, mille mikrofon oli vaba kõigile soovijatele. Avatud kongressi eesmärgiks oli anda ausalt teada soome-ugri rahvaste ja keelte praegusest olukorrast ning anda võimalus kõneleda soome-ugri aktivistidele, kel pole võimalik osaleda maailmakongressil oma rahva delegatsiooni koosseisus. Nimelt olid noored mures, et soome-ugri rahvaste maailmakongressil ei ole võimalik probleemidest avameelselt rääkida ja seetõttu on vaja paralleelset foorumit, kus ka tavainimesed saaksid kohtuda soome-ugri sugulasrahvaste esindajatega.

Kongressi aga lõpetas Eesti-poolne kultuuriprogramm, millega öeldi tere tulemast järgmisele, 2020. aastal Eestis toimuvale maailmakongressile. Esitleti 2015. aastal Mart Siimerilt tellitud mari lüürilisel rahvaviisil põhinevat kammermuusikateost “Tale vüd goch” (“Üle võimsa vee”), mille kandsid ette sopran Kai Kallastu, mari rahvalaulik Anna Mišina ning Kristi Mühling (kannel), Aare Tammesalu (tšello) ja Diana Liiv (klaver). Orelil saatis Mart Siimer ise. Oli ilus ja harras hetk, milles peegeldus omamoodi eesti-mari, traditsioonilise ja kaasaegse sümbioos, mis pani taas mõtlema soome-ugri rahvaste koostööst tekkivatele uutele võimalustele ja ka sellele, et järgmine kongress toimub Tartus, Eesti Rahva Muuseumis.

• VII soome-ugri rahvaste maailmakongress