„Soome-ugri diskursus Eesti etnoloogias (udmurdi kultuuri uurimise näitel)“
Korraldaja: Hille Roots
Toimumiskoht: Tartu Ülikooli senati saal
Doktoritööd „Финно-угорский дискурс в эстонской этнологии (на примере исследования удмуртской культуры)“ / „Soome-ugri diskursus Eesti etnoloogias (udmurdi kultuuri uurimise näitel)“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks etnoloogia erialal. Kaitsmine toimub vene keeles.
Juhendaja: etnoloogia professor Art Leete, PhD
Oponendid:
Ergo-Hart Västrik, PhD, eesti ja võrdleva rahvaluule dotsent (Tartu Ülikool)
Valeri Šarapov,dr, juhtivteadur (Venemaa TA Komi Teaduskeskus)
Kokkuvõte:
Mis on soomeugrilisus ning milline on selle koht Eesti kultuuriajaloos ja etnoloogias? Milline on keelesuguluse kaal eesti rahvusluse ja rahvusliku identiteeti kujundamises? Kui nähtavad on soomeugrilased praegu ning mis roll on selles eestlastel?
Doktoritöös käsitlen neid ja teisi küsimusi, mis on seotud kultuurilise ja uurimistegevusega, mis on ajendatud 18. sajandi lõpus avastatud soome-ugri keelte sarnasusest ja 19. sajandi rahvuslikust romantismist ning rahva mütoloogiseerimisest. Eesti keeles viitavad sellele ka sõnad hõimlus, hõimlased, hõimuvaim, hõimutöö ja hõimuharrastus. Neid protsesse iseloomustamiseks kasutan diskursuse mõistet, viitamaks kõigile teemat puudutavatele teadmistele ja praktikatele: kuidas neist asjust kirjutatakse, kõneletakse või mõeldakse; kuidas neid uuritakse ja representeeritakse ning kuidas tuuakse tähendusi. Aga ka sellele, kuidas diskursuse loodud teadmine seostub võimuga, konstrueerib identiteete ja määratleb seda, kuidas teatud asju konkreetsetel ajal, situatsioonides ja kohtades rakendatakse.
Soome-ugri diskursuse taustal keskendun oma töös etnoloogia-alastele uuringutele.
Eesti kontekstis tähendab „soome-ugri etnoloogia“ kõigepealt teiste soome-ugri ja samojeedi rahvaste kultuuride uurimist. Eesti etnograafia koos teiste distsipliinidega, mis on otseselt seotud Eesti ajaloo, eesti keele, kirjanduse ja kultuuri uurimisega, on ajalooliselt olnud osa rahvusteadustest. Soomeugrilaste uurimine on olnud aga oma rahva ja teiste rahvaste uurimise vahevormiks – soomeugrilasi ei ole eestlastega päris täielikult samastatud, aga neid ei peeta ka võõrasteks. Idapoolseid soome-ugri alasid on tajutud „teadusliku kolooniana“ ja „väikese rahva“ kultuurilise missiooni sümbolina.
Lähtudes arusaamast, et ükski rahvuslik akadeemiline traditsioon ei ole täiesti iseseisev ja suletud oma kultuuriruumi, vaid potentsiaalselt avatud intellektuaalsele dialoogile ja vastastikustele mõjudele, vaatlen seda, kuidas on mõjutanud Eesti etnoloogiat teiste riikide rahvateadused. Otsin vastuseid ka küsimusele, kas ja milline on Eesti soome-ugri etnoloogia rahvuslik omapära, mis eristaks seda näiteks Venemaa, Ungari või Soome omast.