Siberis möllab kuumalaine

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi üks alateemasid on „Soome-ugri rahvad muutuva keskkonna tingimustes“. Olgugi, et Eestis ei paista olukord veel nii hull – merevesi on meeldivalt kraad soojem, vihmahood on vaid pisut metsikumad, suvi on lämbem kui tavaliselt –, tähendab Siberis elavatele inimestele tekkinud olukord hävingut. 

Ajalehe Telegrapf andmeil mõõtis Copernicuse kliimamuutuste instituut 20. juunil Siberi kõige põhjapoolseimas linnas Verhojanskis 38 soojakraadi – see on viimase 150 aasta kõrgeim temperatuur. Verhojansk on Vene Föderatsioonis väidetavalt olnud seni meie planeedi üks külmemaid asustatud paiku. Just seal mõõdetakse regulaarselt maailma madalaimad temperatuurid.

Teadlaste hinnangul põhjustab temperatuuride tõusu süsihappegaasi hulga jätkuv suurenemine atmosfääris, seda eriti Arktikas, kus päikest peegeldava lume ja jää kadumine võimendab regiooni soojenemist veelgi.

Sulavast igikeltsast vabaneb ka seni jäätunud olnud orgaanilist materjali, mille lagunemine paiskab õhku kasvuhoonegaase. Mullu hoiatasid teadlased, et igikeltsa sulades võib 2100. aastaks vabaneda 240 miljardit tonni süsihappegaasi, mis võib kiirendada kliimamuutust, vahendab Eesti Päevaleht.

The Guardiani andmeil tõukab Siberi kuumus maailma üha lähemale kuumima aasta rekordile, olgugi et koroonapandeemia tõi kaasa süsinikuemissiooni ajutise vähenemise. Oxfordi ülikooli kliimateadlase Karsten Hausteini sõnul nihkub soojenemine 1,2 kraadi ligi võrreldes töösturevolutsioonieelse ajaga.

Ka mai lõpus Taimõri poolsaarel Ambarnaja jõge reostanud kütuselekke üks põhjustajaid on väidetavalt igikeltsa sulamine. Keskkonnakahju, mis sündis 20 000 tonni diisliküttuse voolamisest jõkke, põhjustab eelkõige lähedaloleva vesikonna reostumist, mis on seal elavate inimeste toidu ning elatusallikaks.

Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemteadur Leeli Amon ütles veebiväljaandele Bioneer.ee antud intervjuus, et kliima soojenemine pole iseenesest midagi uut. “Praegune olukord on aga omapärane seetõttu, et esmakordselt on võimalik, et kliimamuutuste taga on oma osa inimtegevusel; varem on seda alati põhjustanud looduslikud faktorid.“

Kas ja milliseid lahendusi leidub sellises olukorras Arktikas elavatele põlisrahvastele, sh soomeugrilastele, saame loodetavasti lähiajal kuulda.

Kindel on see, et arktilise temperatuuri tõusu mõjud on pikaajalised – antud olukord põhjustab igikeltsa sulamist, millele on rajatud sealsed majad, temperatuuri tõusud kutsuvad kohale okaspuumetsi hävitavaid putukaliike ning kuivades oludes suureneb metsatulekahjude oht.

Mida saab inimene teha selleks, et valitsevat olukorda leevendada? Teha saab üllatavalt palju: esmalt tuleb muuta suhtumist loodusesse ja elukeskkonda. Selleks tuleb olla rohkem paikne ning tarbida kohalikku toitu. Nii väheneb hoomatavalt transpordi mõjul ja logistikast tekkiv ökoloogiline jalajälg  ning keskkonnakahju. Suuremat tähelepanu tuleb meil jätkuvalt pöörata taaskasutusele, tarbides vähem (riideid, asju), kasvatades võimalusel omale toiduks vajaminev ise ning enne tegutsemist endalt küsida, kas ja kuidas aitab minu valitud suund hoida loodust või soodustan oma teguviisiga hoopis kliimamuutust.

Tegemine on seegi, kui me teadlikuna eirame keskkonda kahjustavate ettevõtete teenuseid-tooteid. Sest lõppkokkuvõttes soovime me ju kõik oma lastele, järeltulevatele põlvedele parimat. Ning kuna teist planeeti Maa pole kahjuks kuskilt võtta, tasub iga oma tegu tehes mõelda mitu põlve ette, toimides samas nii nagu seda tehti mitu põlve tagasi.

Fenno-Ugria


Seotud lingid:

Print Friendly, PDF & Email