Kui suur osa miljarditest naftadollaritest jõuab hantide ja manside karmanisse?
Kas Vene nafta ikka on Venemaa oma? Me räägime Inglise teest, teades, et tee ei kasva Inglismaal – see on koloniaalkaup. Inglismaa oli vaid tarnija, kes tõi tee toona Briti impeeriumisse kuulunud Indiast Euroopasse. Kas ka Vene naftat võiks nimetada koloniaalkaubaks?
Vene naftat ammutatakse kaugel piirkondadest, kus Venemaa tegelikult sündis. Suurem osa naftast tuleb Lääne-Siberist, ajalooliselt hantidele ja mansidele kuuluvast Handi-Mansi autonoomsest ringkonnast.
Kui määrata nafta kuuluvust selle järgi, kelle maadelt seda maavara ammutatakse, siis tuleb välja, et Vene nafta on hoopis handi, mansi, neenetsi, tatari, aleuudi ja baskiiri päritolu. Nii nagu Inglise tee on tegelikult India, Tseiloni ja Hiina tee.
Venemaalased tulid Obi jõe äärde samal ajal, kui Inglise laevad randusid Indias. Inglased otsisid vürtse, venelased karusnahku. India sai Briti impeeriumi alt vabaks 1947. aastal. 1960ndatel algas aktiivne nafta ammutamine hantide aladel. Eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate keskpaigast sõltub Venemaa eelarve täielikult naftatuludest.
Suhtumine põlisasukatesse
Inglismaa Ida-India kompanii, vedades teed Inglismaale, sai tuntuks oma ebainimliku suhtumise poolest hindudesse. Kui inimlikud on põlisrahvastega aga Vene naftakompaniid? Mida on saanud handid ja mansid selle eest, et nende maal asuvad tohutu suured naftamaardlad?
Naftatööstuse infrastruktuur – puurtornid, naftatorud, põhjapõtrade karjamaadel asuvad raudteed − kahjustab parandamatult õrna põhjamaist loodust, vähenevad karjamaad, mida karjakasvatajad on kasutanud aastasadu.
Nagu kinnitab MTÜ Etnoconsulting direktor Natalja Novikova võivad aborigeenid, kes on jäetud ilma põhjapõtradest, jahipidamise ja kalapüügi võimalustest, kandideerida vabadele töökohtadele koristajateks ja valvuriteks. Teistesse ametitesse keelduvad naftakompaniid põliselanikke palkamast, sest peavad neid ebakompetentseteks.
Elatusvahenditest ilma jäänud ja oma maalt välja aetud handid ja mansid protesteerivad pidevalt. Juba mitmendat aastat kestab konflikt Tjanski nafta leiukohas, kus handid ja mansid on ähvardanud võtta kätte ka relvad. Ringkonna administratsioon on vaevu suutnud põliselanikke rahustada, pakkudes neile kompensatsioone. Etnograafid aga kinnitavad, et kompensatsioone makstakse poolikult ja tähtaegadest kinni ei peeta ning konflikt hõõgub edasi.
Imperialistlik mõtlemine
Arvestades naftaleiukohtade arvu, võiksid Handi-Mansi ringkonna põlisrahvad elada nagu Bahreini ja Katari kodanikud: kindel alg-, kesk- ja kõrgharidus, parim meditsiin, arhitektuur ja loodushoid.
Hantide naftat ammutavad Vene kompaniid. Põlisrahvastele hakkasid nad tähelepanu pöörama alles hiljaaegu. Parimal juhul pakuvad Vene kompaniid vahetuskaubana oma teenuseid ja teevad pea olematuid väljamakseid. Halvemal juhul lihtsalt ignoreerivad kompaniide tekitatud majandus- ja looduskahju.
Handi nafta täidab Vene Föderatsiooni eelarvet, toidab tema impeeriumiunelmaid, maksab kinni sõjad, olümpiamängud, suursugususe. Moskvalased eelistavad eelkõige slaavlasi ning unustavad fakti, et linn (tegelikult kogu riik) eksisteerib hantide ja manside kulul. Kui kasutada vana impeeriumi terminoloogiat − muulaste kulul.
Just see, kuidas naftakompaniid ja nende seljataga Kreml kaitsevad oma õigusi müüa handi naftat, minnes mööda hantide taskust, peegeldab tänapäevase Venemaa nii sise- kui ka välispoliitikat. Veel 21. sajandil elatakse Venemaal 19. sajandi majandusmudeli järgi: koloniaalkaupade eksport olematute kompensatsioonide, bensiini ja Buranide eest.
See, kui sügavalt on imperialism vene kultuuri juurdunud, kajastub venelaste veendumuses, et Vene nafta – see ongi venelaste oma, handid ja mansid on lihtsalt rahvariideid kandvad inimesed, kellel pole miljardite naftadollaritega mingit pistmist.
Maksim Gorjunovi artikli põhjal
Allikas: Новая газета
