Karjala vabariik tähistab 102. aastapäeva
8. juunil tähistati Karjala vabariigi aastapäeva. Pidustused olid varasemast tagasihoidlikumad, kuid rahvarohkem sündmus ootab ees augustis.
Vabariigi valitsus ja riiginõukogu märkisid oma seekordses tervituskõnes, et tähtpäev ühendab kõiki Karjalas elavaid rahvaid ja rahvusi.
“Karjala muutub iga aastaga, tehes uusi edusamme. Palju on tehtud ja tehakse selleks, et vabariigis oleks hea elada ja töötada. Vaatamata [Venemaale kehtestatud] sanktsioonidele liigume edasi, lahendame probleeme ja viime oma plaane ellu. Karjala hoiab seda, mis eristab teda teistest Venemaa regioonidest – oma eripära, rahvuskultuuri, vanu traditsioone, imelist põhjala loodust ja unikaalseid vaatamisväärsusi. /–/ Kuid ka Karjala, nagu kogu riik, elab uues reaalsustes. Piirialana on piirkonnal oluline roll riigipiiride turvalisuse tagamisel,” seisab õnnitluses.
Traditsiooniliselt tähistatakse Karjalas vabariigi aastapäeva erinevates rajoonides. Nii toimuvad 27. augustil Karjala päeva nime all pidustused Äänisjärve (vn Onega) rajoonis Puujoki (vn Derevjannoje), Šoutjärv (vn Šeltozero) ja Ladv (vn Ladva) külades.
8. juuni hommikul toimus aga vabariigi pealinnas Petroskois (vn Petrozavodsk) asuva igavese tule memoriaalkompleksis toimus lillede ja pärgade asetamise pidulik tseremoonia. Varasematest aastatest erinevalt korraldati seekord eraldi programm kolmes karjala ja vepsa külas. Rahvas sai näha vabariigi erinevaid piirkondi tutvustavat näitust, toimusid folklooriansamblite kontserdid, käsitöölaat ja rokkansamblite esinemised, üles oli seatud laste lava ning tegutses diskoteek. Pidustused lõppesid ilutulestikuga. Uudisteagentuuri ИА Карелinform andmeil eraldas valitsus selleks 50 miljonit rubla ehk u 800 tuhat eurot.
Aastapäeva taust
Karjala vabariigi aastapäeva tähistatakse alates 2000. aastast, mil möödus 80 aastat Karjala autonoomia väljakuulutamisest. Nimelt allkirjastati Moskvas just 8. juunil 1920. Venemaa täitevvõimu keskkomitee presiidium otsus asutada Vene Föderatsiooni kuuluvas Karjalas töörahva kommuun. Otsusele eelnesid keerulised sündmused, mille käigus oli karjalastel kolm valikut; luua sõltumatu Karjala vabariik, ühineda iseseisvuse saavutanud Soomega või liituda nõukogude Venemaaga.
Radikaliseerunud töörahva kommuuni põhilise suunitluse kohta võib pikemalt lugeda Soome poliitiku, hilisema nõukogude Karjala valitsusjuhi (1920–1935), kommunistlike vaadetega Edvard Gyllingi ettepanekutest1 nõukogude Venemaa tollasele juhile Vladimir Leninile, milles märkis, et Süvari (vn Svir) jõelt Põhja-Jäämereni ulatuv Karjala töörahva kommuun aitab lahendada kolm probleemi. Esiteks lahendada Karjala elanikkonna rahvuslikud huvid, teiseks lõpetada Soome pretensioonid Ida-Karjalale ning kolmandaks valmistada ette revolutsioon Soomes ja Skandinaavia riikides.
1Gylling kuulus 1917. aasta detsembri lõpus Peterburi külastanud sotsiaaldemokraatide delegatsiooni, millele Lenin lubas tunnustada Soome iseseisvust, kutsudes samas soomlasi üles revolutsioonile. Gylling väitis hiljem, et sõlmis Leniniga salajase suulise kokkuleppe juba enne Oktoobrirevolutsiooni, kui viimane end Helsingis varjas. Lepingu kohaselt lubasid Soome sotsiaaldemokraadid aidata bolševikke peidikute, piiriületuskohtade ja relvade ostmiseks mõeldud rahaga. Vastutasuks pidid bolševikud võimule saades tunnustama Soome iseseisvust. Märtsis 1918 kirjutati Peterburis alla Venemaa ja Soome valitsuste vaheline leping, millele ühelt pool andsid allkirjad Vladimir Lenin ja Jossif Stalin ning teiselt poolt allkirjastasid Edvard Gylling ja Oskari Tokoi.
