Jaak Prozes: soome-ugri rahvad ja 1917
Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni avanes peaaegu kõigil Venemaa rahvastel võimalus arendada rahvusliku enesemääramise eri vorme. Eestlased ja soomlased kasutasid selle võimaluse edukalt ära. Kuidas läks aga 1917. aastal teistel Vene impeeriumi soome-ugri rahvastel?
Karjalaste rahvuslik organiseerumine käis teisiti kui teistel Venemaa soome-ugri rahvastel, sest karjalased olid oma esimese rahvusliku organisatsiooni loonud juba 1906. aastal, kasutades samal aastal saadud õigust organisatsioonide asutamiseks. Seda seadust kasutasid aktiivselt ka eestlased ja soomlased, teised Venemaa soome-ugri rahvad aga mitte. Kõige aktiivsemad olid Valge mere Karjala karjalased. 1917. aasta aprillis otsustasid nad Tamperes asutada Karjala haridusseltsi, kes määratles oma tegevuspiirkonnaks Soomega piirnevad karjalastega asustatud vallad, mille majandust ja kultuuri asuti toetama. Koostati pöördumine Ajutisele Valitsusele, kus toonitati, et karjalased on küll vähese haridusega ja tsaarivalitsus on karjalasi kõvasti rõhunud, kuid karjalaste rahvustunne on ikka tugev. Esiplaanile seadsid pöördumise autorid karjala rahva harimise idee.
Karjala haridusselts töötas välja autonoomia konstitutsiooni. Seltside eestvõttel korraldati 1917. aasta juulis Uhtuas suvepidustused, Petro päev, kuhu kogunes 9000 inimest. Seal arutati Karjala saatuse küsimusi: ühed tahtsid liituda Soomega, teised olid täieliku autonoomia poolt. Konstitutsiooni projektis vaadati Karjalat siiski kui osa Venemaast. Karjalat pidi hakkama juhtima komissar, kelle määrab Vene valitsus, kohalikud omavalitsusorganid aga pidi valitama üdiste ja demokraatlike põhimõtete järgi kohapeal. Määratleti ka autonoomia piirid ja valdkonnad, mis jäävad Venemaa juhtimise alla, näiteks kohtu-, sõjandus-, finants- ja postivaldkond. Karjala keel pidi saama vene keelega võrdse staatuse. Maa ja loodusressursid aga kuulutati rahva omandiks. Samuti nõuti karjalakeelset haridust koolides, samuti karjalakeelseid jumalateenistusi.
Ajutine Valitsus ei reageerinud aga kuidagi, ei vastanud Uhtuas vastu võetud konstitutsiooni projektile. Rahva seas kasvas umbusaldus valitsuse vastu ja otsustavus võidelda oma õiguste eest. Lõunakarjalased ehk Aunuse karjalased, aga ka vepslased olid rohkem seotud venelastega, Viena karjalased aga soomlastega. Kui karjalaste organiseerumist, seltside asutamist, autonoomia väljatöötamist ja rahvuslike nõudmiste püstitamist mõjutasid soomlased, siis Venemaa keskosa soome-ugri rahvaid mõjutasid baškiirid ja tatarlased. Viimastega oli otseselt seotud moslemite fraktsioon Venemaa riigiduumas.
Baškiirid olid oma autonoomia nõude ja projekti esitanud Moskvas 1917. aasta mais toimunud I ülevenemaalisel musulmanide kongressil ning baškiiride juhatus ehk šuro kuulutas Orenburgis 1917. aasta novembris välja Orenburgi, Ufa, Samara ja Permi kubermangu baškiiri rajoonide autonoomia Venemaa vabariigis. Sisuliselt oli tekkinud riik riigis, mida aga ei tunnistanud valgekaartlased ja nii asusid baškiirid toetama bolševikke.
Peatusin baškiiride ja tatarlastega seotud küsimustel seetõttu, et päris paljud mari rahvuslikud ideed pärinevad neilt. Ühtlasi selgitab see, miks olid aktiivsemad just idamarid ja miks tekkisid esimesed mari organisatsioonid Ufa kubermangus ning miks teistegi soome-ugri rahvaste keskorganisatsioonid koondusid Kaasanisse. Samuti saab selgemaks seegi, miks hakkasid kõik Venemaa soome-ugri rahvad toetama bolševikke. Lihtsalt sellepärast, et valgekaartlased ei tunnistanud rahvuste autonoomiat.
Venemaa keskosa soome-ugri rahvastest hakkasid kõige kiiremini ja radikaalsemalt organiseeruma ja oma rahvuslikke nõudmisi esitama marid. Esimesed organisatsioonid olid ušem’id – liidud, mis asutati 1917. aasta kevadel Baškortostanis Birskis ja Ufas. Nende põhilisteks ülesanneteks olid mari rahva päästmine vaesusest, haridus-, meditsiini- ja maaküsimuste lahendamine ning maride kaasamine valdade, maakondade ja kubermangude juhtimisse. Maride rahvuslik liikumine oli algusest peale seotud Ajutist Valitust toetava esseeride parteiga.
Mari Liidu seisukohtadest ja poliitilisest positsioonist saab aimu 23. III 1917 otsustest: „1) tingimusteta alluda uuele valitsusele ja kõigi jõududega levitada välja kuulutatud programmi [—] 4) olla Venemaa vabariikliku juhtimise poolt“. Seega esitati parteilisi seisukohti, kohalikud või rahvuskultuurilised nõudmised sisuliselt puudusid. Mari rahvuslik liikumine aktiveerus 1917. aasta mais Kaasanis peetud I Volga-äärsete väikerahvaste kongressil, kus maride esindus võttis vastu otsuse kutsuda kokku I ülevenemaaline mari kongress. Teised Venemaa keskosa soome-ugri rahvad sellist otsust kohe ei teinud.
Kongress toimus 15. – 25. VII 1917 Birskis, kuhu kogunes 178 delegaati, kellest enamik oli Ufa kubermangust. Kongressil arutati ühiskondlik-poliitilisi küsimusi, mille kõigis punktides toetati Venemaa Ajutist Valitsust. Kesksed olid kultuurhariduslikud küsimused, mis seotud marikeelse asjaajamisega, samuti mari keele õpetamise ja marikeelse haridusega, eriti religiooniga. Kongressil ei räägitud klassidest ega klassivõitlusest. Kõik otsused puudutasid mari rahvast. Omavalitsusküsimustes piirduti rahvusliku kultuuriautonoomia programmiga. Seega, erinevalt baškiiridest ja tatarlastest rahvusliku territoriaalse autonoomia nõuet marid esialgu ei esitanud. Kongressi järel asutati massiliselt mari liite. Töö edasiseks juhtimiseks ja koordineerimiseks asutati Mari Keskliit asukohaga Kaasanis. Otsustati alustada häälekandja Üžara (Koit) väljaandmist Kaasanis ning kubermanguvalitsuse toel hakkas see ilmuma kaks korda nädalas.
Udmurtide organiseerumine läks samamoodi nagu teistelgi volga rahvastel. Ka udmurtide esindajad võtsid osa mais Kaasanis peetud I Volga-äärsete väikerahvaste kongressist. Juunis asutati Glazovis udmurdi intelligentsi ühendav votjakkide kultuurhariduslik selts, Jelabugas asutati samalaadne organisatsioon koguni kohaliku omavalitsuse juurde. Väga kiire vaatenurkade politiseerumise ühe väljendusena saavad 1918. aasta alguses kultuurhariduslikest seltsidest rahvuslikud seltsid, näiteks Glazovi rahvuslik selts Udmort. Nagu teistelegi soome-ugri rahvastele olid udmurdi intelligentsile lähedased esseeride rahvuspoliitilised seisukohad. Seltside eestvõtmisel jõudsid ka udmurdid oma esimese rahvusliku kongressini, mis toimus 26. juunil Jelabugas. Rahvusliku autonoomia nõuet udmurdid esilagu ei püstitanud.
Nii nagu marid ja udmurdid võtsid ka mordvalaste esindajad osa Kaasanis korraldatud I Volga-äärsete väikerahvaste kongressist. Erinevalt aga maridest, kes otsustasid samas kokku kutsuda mari kongressi, otsustasid mordvalased oma sektsiooni esimesel istungil 20. V 1917, et asutavad Mordva kultuurharidusliku seltsi. Asutamise hetkel oli seltsis 18 inimest. Läkituses öeldakse, et seltsi eesmärk on ühendada mordva rahvast ja intelligentsi, valmistada nad ette eluks uue riigikorra ajal ja tõsta mordva rahva kultuuritaset. Juhiti tähelepanu, et kõikjal kooliraamatukogudes peavad olema ersa- ja mokšakeelsed raamatud ning tuleb korjata ja säilitada vanavara, kaitsta ja säilitada rahvalaule, asutada laulukoore. Ka jumalateenistused peavad olema mordva keeltes, s.o ersa ja mokša keeles.
Komid organiseerusid sarnaselt mordvalastega, eelkõige kaasmaalaskondade ehk seltside kaudu. Erinevalt teistest soome-ugri rahvastest organiseerusid komid väljaspool komide etnilist territooriumi. Seejuures oli näiteks nagu maridegi puhul küllaltki suur osakaal komi rahvusest sõjaväelastel, kes organiseerusid rahvuslike põhimõtete järgi, kusjuures mitte ainult Kroonlinnas ja Peterburis, vaid ka näiteks Helsingis ja Tallinnas. 8. IV 1917 esitasid nad Peterburis Komi autonoomia nõude, mis võis komi juhtivate ajaloolaste ajalookäsitluse järgi tähendada koguni soovi Venemaast lahku lüüa. Rahvuslike ideede kasvust annavad tunnistust sellised väljaütlemised nagu „nüüd on meil täielik õigus nimetada end sürjalasteks ja oma maad Sürjamaaks“.
1917. aastal tegutsesid komi kaasmaalaskonnad peaaegu kõigis Loode-Venemaa suuremates linnades. Üks olulisi punkte komide liikumises on igakülgne Ajutise Valitsuse toetamine. Nagu mordvalaste juures hakkas levima üleskutse, teadaolevalt esimene komikeelne poliitiline tekst pealkirjaga „Komi rahvas“. Eelkõige on selles samuti näha esseeride suur mõju, bolševike oma oli kuni 1917. aasta sügiseni minimaalne. Rindelt demobiliseeritud komi soldatid hakkasid aktiivselt osalema kohapealses poliitilises elus. Tehti ettepanekud eraldada komidele Venemaa Asutavas kogus vähemalt 7-8 kohta.
Autonoomia nõuet Komimaal ükski poliitiline jõud 1917. aasta kevadsuvel ei tõstatanud, kuid sügisel 1917 hakkab see mõte just eelkõige komide seas üha populaarsust võitma, eelkõige taas soldatite hulgas. Rahvuslikult 1917. aastal komid aga ei organiseerunud. 1918. aastal asutati Pomozdino külas Ust-Sõsoli maakonnas n-ö protopartei, Komi autonomistide-sotsialistide grupp.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Venemaa soome-ugri rahvaste rahvusliku liikumise alguses on palju sarnaseid jooni: rahvuslikult organiseerutakse kiiresti, alguses kultuuri- ja haridusküsimusi tõstatanud organisatsioonid jõuavad vägagi kiiresti territoriaalse rahvusautonoomia nõudeni. Venemaa poliitilistest jõududest on soome-ugri rahvaste rahvuslikele jõududele lähimad esseerid, keda toetas 1917. aasta Asutava Kogu valimistel peaaegu 90% valijatest. Silma torkab soome-ugri rahvastest sõjaväelaste mõjukus ja osakaal rahvusliikumistes. Läänemere piirkonna rahvaste ja ka komide puhul on tuntav Soome mõju, Venemaa keskosa soome-ugri rahvaid mõjutasid tatarlased ja baškiirid, kes said vaimset tuge Türgilt.
Allikas: Sirp, 20.10.2017
