Jaak Prozes: Eesti-Soome suhete madalseisus sündinud identiteedileping
80 aastat tagasi, 1. detsembril 1937 kirjutati alla Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaimse koostöö konventsioon, mis on Eesti Vabariigi vanim tänini kehtiv kultuurileping. Soomlased pidasid oluliseks, et esimene sellesisuline leping sõlmitaks just eestlaste kui lähima hõimurahvaga. Konventsiooni preambuli esimeses reas mainitakse mõlemaid rahvaid ühendavaid sugulusseoseid ja rõhutatakse vajadust uuendada tuhandeaastaseid sidemeid. Seega oli küsimus identiteedis. Identiteet ei ole olemas kui asi iseeneses. Iseäranis peavad arvult väikesed rahvad oma identiteedile kogu aeg mõtlema. Soome-ugri identiteet – ideoloogia oli oluline kahe maailmasõja vahelisel ajal ja on oluline ka praegu 80 aastat hiljem, mil paljud rahvad, eriti väikerahvad seisavad küsimuse ees, kuidas säilitada oma rahvuslikku identiteeti ja omapära kiires üleilmastuvas maailmas.
Eestlastel on võrreldes Venemaa soome-ugri rahvastega vedanud. Eestis põrkasid XIX sajandil kokku saksa ja vene kultuur. Eesti keel ei kandnud kõrgtasemel rääkimist ja kirjutamist välja – üks osa eesti intelligentsist oli vene, teine saksa orientatsiooniga. Just sellest ajast muutus tähtsaks Soome tee, enda pidamine mitte ainuüksi eestlaseks, aga ka soomeugrilaseks, sest soomlasi peeti kahtlemata hõimuvendadeks. Siit saab alguse see mõttemaailm, mille kohta Juhan Liiv ütles, et „olgu selles selge tahe, et me kool on üle lahe“. Soome-vaimustus oli ärkamisajal tõesti suur, kõik meie suurmehed ja -naised – Kreutzwald, Jannsen, Koidula, Jakobson, Hurt – käisid Soomes õpetust saamas ja innustusid sellest maast. Soomest võeti üle sõnavara, kui loodi eesti kirjakeelt.
Allasurutud ja alaväärtustatud rahvus, kelle seas kasvas rahvuslus, vajas ajalugu, ruumi ja vägevust. Soome ja ungari keeleteadlaste uuringud võimaldasid märgatavalt nihutada ka eestlaste kultuuriruumi. Meiegi rahvuslikelt tegelastelt hakkas ilmuma artikleid suurest eestlaste omaaegsest kodumaast Uuralite ümbruses, kust kõik alguse olevat saanud. See võimaldas korraga meil mõelda end tunduvalt suuremaks ja ka sügavama ajalooga rahvaks, kellele ajalugu on liiga teinud. See soomeugriline tunne võis olla rahvuslikul ärkamisajal väga tähtis ka teadmise pärast, et me ei ole üksi. Olen lugenud ajaleheartikleid ja mälestusi meie tollastest laulupidudest, mida külastasid soomlased ja ungarlased. Neis mainitakse, kui suurte juubeldustega eestlased oma hõimuvendi vastu võtsid.
Seega oli soome-ugri tunne eestlastes olemas ja vajalik jõudmaks üksteise toel omariikluseni. Sellel tundel võis olla tulemusi mitte ainult teadustöös, vaid ka rasketel aegadel. Vabadussõjas saabus enamasti hõimutundest ajendatuna Eestisse 3000 soomlasest vabatahtlikku, seda ajal, mis oli Soomelegi raske. President Pehr Evind Svinhufvud lõi nõupidamisel rusikaga lauale ja ütles: „Vendi peab aitama!“ Meie enda mobilisatsioon oli läbi kukkumas ja tõesti, mine tea, milliseks Eesti saatus oleks ilma soomlasteta kujunenud. Millist eesti keelt me ilma soomlasteta räägiksime? Kuidas oleksid meie rahvusteadused arenenud, kui ei oleks meie rahvusülikooli, Tartu ülikooli tulnud aastatel 1919–1920 kaheksa soomlasest professorit, olgu neist nimetatud ainuüksi Ilmari Mannineni. Seega näeme, kuidas keelesugulusest kasvas tasapisi välja hõimuaade, mõtteviis, mis viis kiirele organiseerumisele ja soome-ugri rahvaste koostööd arendavate organisatsioonide asutamisele Eestis.
Idee sõlmida sellised konventsioonid tuli ungarlastelt, kes juba 1934-35 olid sõlminud vastavad lepingud mitme Kesk-Euroopa riigiga. Ungarlased vajasid lepingut, et väljuda isolatsioonist, kuhu nad olid jäänud pärast 1920. aastal sõlmitud Trianoni rahu, mis jättis riigi ilma 70% maa-alast ja mille tagajärjel jäi 3,3 miljonit ungarlast väljapoole Ungarit. Ungarlased ise ütlesid oma püüete kohta Eesti ja Soome poole, et „meie hinge ja kultuuri ala teised jagada ei saa“. Ungari alustas juba 1935. aastal pinna sondeerimist vastavate konventsioonide allakirjutamiseks. Plaan muutus konkreetsemaks 1936. aastal, mil Tallinnas toimus V soome-ugri rahvaste kultuurikongress, mis oli tol ajal nende rahvaste koostöö kõige tähtsam ja esinduslikum vorm. Lepingu sõlmimise ideest võttis kiiremini kinni Soome, kes omakorda esitas Eestile 1937. aasta jaanuaris vastava ettepaneku.
Samal ajal aga olid Eesti-Soome suhted madalseisus – nii halbu suhteid ei olnud kahe hõimumaa vahel veel olnudki. Põhjusi oli siin eelkõige kolm. Esiteks vapside juhile Artur Sirgule poliitilise varjupaiga andmine, hilisemad Soome poole kahtlused Sirgu loomulikus surmas ja Sirgu liigpidulik matmine Helsingis. Teiseks Konstantin Pätsi korraldatud võimuhaaramine ja valitsemine, mille Soome välja naeris. Kolmandaks küsimus Eesti-Ingeris, ehk Narva jõe tagustes alades: Soome süüdistas Eestit sealse soomekeelse elanikkonna eestistamises.
Eesti jälle omakorda süüdistas Soomet siseasjadesse sekkumises, samuti ei mõjunud hästi ja tekitas solvumist teatavaks saanud Soome selge suundumus koostööle Skandinaavia maadega. Võib mõelda, et kui ei oleks Ungarilt tulnud konventsiooni ideed, siis kuidas oleks saadud Eesti-Soome suhteid parandada. Seda aga oli üha rahutumaks muutuvas maailmas vaja, sest riigid sõlmisid julgeoleku- ja sõjalise koostöö lepinguid, ajakirjanduse peateemaks oli Hiina-Jaapani sõda. Selline oli rahutu taust, mis saatis konventsiooni sõlmimist.
Konventsiooni sõlmimisele oli aga eelnenud tuntav suhete soojenemine. 1937. aasta novembris asutati Tartus Eesti-Soome ühing, mille juhatusse kuulusid väljapaistvad ühiskonnategelased pankur Oskar Rütli, õigusteadlane Jüri Uluots, linnapea Aleksander Tõnisson jt. Lugedes ülevaadet seltsi liikmete kohtumisest Soome suursaadiku Paavo Hynnineniga tuleb taas välja soomeugriline taust ja mõtteviis. Nii ütleb kohtumisel linnapea Tõnisson, et Eestil ja Soomel on ühine ajalugu, eestlastel ja soomlastel on samad iseloomujooned, mis viisid omariikluseni, ja Soome osutas suurt abi Vabadussõjas. Praegune olukord olevat selline, et peab kokku hoidma. Hynninen ütles omakorda, et meil on ühine minevik, kultuurikonventsioon aitab süvendada kultuurisuhteid. Mõlemad pooled suhtusid konventsiooni täie tõsidusega, enamik lepingupunkte leidis kiiret täitmist. Isegi soome keele õpetamine ja soome pastori visiteerimine Eesti Ingeris reguleeriti, kuigi, tõsi, seda tehti salaprotokolliga.
Eesti ja Soome suhted paranesid tunduvalt ja hõimutöö oli saanud riikliku raamistiku, ent see ei pruukinud väga arvestada näiteks kodanikuühiskonna organisatsioonide soovidega. Eestis soome-ugri rahvastega koostööd arendava organisatsioon Fenno-Ugria pidas lepingu sõlmimist suureks saavutuseks. Aleksander Veiderma, kes oli Fenno-Ugria juhatuse esimees, on meenutanud, et Fenno-Ugria saatis oma ettepanekud konventsiooni osas valitsusele, kuid: „Milline on lepingu tegelik sisu, seda Jaakson ei seletanud. Seda ei teadnud ka koolivalitsuse juhataja Ollik, kes oli Fenno-Ugria juhatuse liige. Pöördusin välisministeeriumisse, seal selgus, et lepingu eelnõu on osakonna ametniku Mickwitzi portfellis. Hõimuasja pandi ajama sakslane! Viimaks kinnitati lepingud. Fenno-Ugria juhatuse liikmed tutvusid nendega alles pärast nende avaldamist Riigi Teatajas. Meil oli soomlaste ees piinlik, kui selgus, et seal on üht-teist muudetud.“
Me vajame soomeugrilist identiteeti, koos oleme tugevamad, suuremad ja võime mõelda suuremalt. Koos suudame ehk ka paremini kaitsta oma kultuurilist iseolemist, mis on vajalik, et jääda rahvusena püsima. Mida nõrgem on meie rahvuslik identiteet, seda nõrgemad ja altimad oleme võõrmõjudele, kes kas tahtlikult või tahmatult suruvad peale mõttelaade, mis võivad meile ohtlikud olla. Pean silmas mõttelaadi, mille kohaselt oleks meile parem minna üle ingliskeelsele kõrgharidusele ja teadusele, et tuleks vähendada emakeeletundide arvu võõrkeelte arvelt, lapsed võiksid juba lasteaias süvendatult võõrkeelt õppida, enne kui emakeel selge jne. Need on ohumärgid. Olgem siis valvsad!
Artikli aluseks on Jaak Prozese Eesti ja Soome kultuurikoostööleppe 80. aastapäeval Estonia talveaias peetud kõne.
Allikas: Eesti-Soome suhete madalseisus sündinud identiteedileping (Sirp, 01.12.2017 )
