In memoriam Jevdokia Rombandejeva 22.04.1928−03.01.2017

Hantõ-Mansiiskis suri väljapaistev mansi keeleteadlane ja folklorist Jevdokia Rombandejeva.

 

Jevdokia Rombandejevat, paljude mansi keele õpikute ja aabitsa autorit võib pidada mansi kirjakeele emaks. Tema teeneks on ka mansi keele kui õppeaine õpetamine põhi-, kesk- ja kõrgkoolides. Ta moderniseeris ja täiendas oluliselt mansi tähestikku, täpsustas mansi keele ortograafiat.

Tema olulisemad teosed on 10 000 sõna sisaldav „Vene-mansi sõnaraamat“ (1957); esimene monograafia, teaduslik mansi keele grammatika „Mansi (voguli) keel“ (1973); teine monograafia „Mansi(voguli) keele süntaks“ (1979); „Mansi aabits“ (1985).

1982. aastal ilmus õpilastele mõeldud „Mansi-vene sõnaraamat“ ja „Vene-mansi sõnaraamat“, 1984. aastal pedagoogidele mõeldud grammatika „Mansi keel“ ja 1985. aastal õpik „Mansi kõnekeel“, 1996. aastal „Mansi keele lugemik“. Nende raamatute puhul oli Jevdokia kas kaasautor või koostaja.

1990ndatel pöördus Jevdokia uurimishuvi rohkem mansi folkloori ja etnograafia poole. 1991. aastal ilmus monograafia „Hing ja tähed“, kus kirjas mansi rahva pärimus ja kombestik, 1993. aastal monograafia „Mansi (vogulite) ajalugu ja vaimne kultuur“ ja 1995. aastal „Mansi mõistatused“. 1990ndatel koostas Jevdokia mitu mansi muinasjuturaamatut.

Viimastel aastakümnetel tegeles ta aktiivselt ungari keeleteadlaste korjatud pärandi kogumise, vahendamise ja tõlkimisega. Olgu siin nimetatud Bernát Munkácsi kolmandast köitest „Mansi (vogulite) karupeiede eepilised laulud“ (2012, 657 lk).

Jevdokia osales aktiivselt soome-ugri liikumises. Alates 1965. aastast käis ta pea kõikidel fennougristide kongressidel. Samuti esindas ta mansisid enamikel soome-ugri rahvaste maailmakongressidel ja võttis aktiivselt osa põlisrahvaste assotsiatsiooni „Jugra päästmine“ tööst.

Meie etnograafide, keeleteadlaste ja folkloristidega olid Jevdokial head ja tihedad sidemed. Ta toetas 2000. aastal Helsingis toimunud soome-ugri rahvaste kongressil president Lennart Meri väljaöeldut „Need on maailma kõige rikkamad ruutkilomeetrid ja maailma kõige vaesemad rahvad, sest nende maapõue rikkus on muutunud nende endi needuseks ja ökoloogilise konflikti vallandajaks”. Samuti luges ta end akadeemik Paul Ariste õpilaseks. Eesti keeles on temalt ilmunud „Mansi keelest ja selle uurimisest“ (Keel ja Kirjandus 1959/2).

Jevdokia pärandas oma raamatukogu, käsikirjad, uurimismaterjalid ja kirjavahetuse Hantõ-Mansiiski riigiarhiivile. Kokku ligi 1000 raamatut ja 147 säilitusühikut.

Jevdokia Rombandejeva sündis Hošlogi külas, Berjozovo rajoonis, Handi-Mansi autonoomses ringkonnas. 1944. aastal lõpetas Sosva kooli, kuni 1947. aastani õppis Hantõ-Mansiiski rahvuslikus pedagoogikakoolis, pärast mida töötas paar aastat ka kooliõpetajana. Aastatel 1949−1954 õppis A. Ždanovi nimelises Leningradi riikliku ülikooli keeleteaduskonnas. 1954. aastal astus aspirantuuri A. Herzeni nimelisse Leningradi riiklikusse instituuti, mille ta lõpetas 1957. aastal. Aastail 1957–1968 töötas ta teadurina NSVL Teaduste Akadeemia Leningradi osakonnas. 1964. aastal kaitses ta teaduste kandidaadi väitekirja „Kausatiivsed pöördsõnad mansi keeles“. 1968–1990 töötas ta mansi keeleteadlasena Moskvas, Teaduste Akadeemia keeleteaduste instituudis. 1990. aastal asus tööle Hantõ-Mansiiskisse, kus asutas pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmise instituudi juurde obiugri rahvaste  keele ja kultuuri uurimise laboratooriumi.  Alates 1991. aastast kuni elu lõpuni töötas ta obiugri rahvaste taassünni instituudi keele-, kirjanduse- ja folklooriosakonna juhatajana, hiljem vanemteadurina. 1998. aastal kaitses ta doktoriväitekirja „Tänapäevase mansi keele struktuur“.

jevdokia-rombandejeva-handi-mansi-keeleteadlane

 

Print Friendly, PDF & Email

Sildid:, , , , , ,