Hõimupäeval heisatakse Eestis riigilipud
Iga oktoobrikuu kolmandal laupäeval tähistatakse Eestis hõimupäeva. Tänavu teeme seda COVID-19 tõttu aga teisiti. Soome-ugri rahvaste ansamblid tänavu Eestisse ei tule ja vaid osasse koolidesse jõuavad lektorid. Hõimupäevad 2020 sündmuste kava ja sisuline ülevaade asub veebiaadressil www.fennougria.ee/hoimupaevad/hoimupaevad2020/.
Hõimupäevad koolis
Hõimupäevade ürituste kalendrist näeme, et need toimuvad peamiselt suuremates linnades, kuid ma loodan, et ka koolidel on huvi hõimupäeva tähistada. Seda võiks teha 12.‒16. oktoobrini ehk vahetult enne hõimupäeva, mis on laupäeval, 17. oktoobril.
Hõimupäeva tähistamiseks sobib pidulik aktus koos päevakohase kavaga, emakeeletund, kus räägitakse soome-ugri keeltest, ajalootund, kus tuleb jutuks Talvesõda ‒ paljudel meie koolidel on sõpruskoole Soomes ‒ ja tehakse viktoriin, või muusikatund, kus kuulatakse Béla Bartóki, Jean Sibeliuse loomingut või Veljo Tormise tsüklit „Unustatud rahvad“. Hõimupäevad on teie kätes, head pedagoogid. Mõelgem neil päevil soome-ugri rahvastele ‒ neile, kel oma riik, aga ka neile, kes teevad väga palju selleks, et nende emakeel jääks püsima. See on meie enda keele- ja mõttetaju küsimus.
Pilk hõimupäevade ajalukku
1931. aastal Helsingis toimunud soome-ugri rahvaste 4. kultuurikongress otsustas, et hõimupäeva tähistavad Eesti, Soome ja Ungari oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel. Vahepeal, kuni aastani 1988 katkenud traditsioon on saanud 2011. aastal Eestis riikliku tähtpäeva staatuse ja sama staatus on tal alates 2013. aastast ka Ungaris. Soome pole sarnast otsust veel vastu võtnud, kuid üle riigi toimuvad enamasti kas Eestile või Ungarile pühendatud üritused. Vene Föderatsiooni kuuluvad soome-ugri rahvadki on hõimupäeva üha enam omaks võtmas, ehkki on märgata sealsete riiklike institutsioonide vastutöötamist. Soome-ugri rahvaste koostöö ‒ milleks ning kelle või mille vastu on see suunatud, küsivad nad.
Kuidas on hõimupäevadega aga meil? Ehkki hõimupäeval on igati tunnustatud tähtpäeva staatus, ei ole selle tähistamine iseenesestmõistetav. Mõneti on see paratamatu, sest kui palju me oma igapäevaaskeldustes ikka mõtleme sellistele, meie rahvuse jaoks olulistele põhiküsimustele, kes me oleme või kust tuleme. Ehkki võiks, kui mitte tihemini, siis paar korda aastas. Selliste küsimuste peale mõtlemise jaoks ongi hõimupäev ellu kutsutud. See on päev, mil võiks tulla jutuks teadmised meie vanimast ajaloost, aga ka keele- ja kultuuriruumist. Kool on aga kindlasti koht, kus püütakse neile küsimustele vastust leida, ja sellepärast ongi hõimupäev suunatud just koolidele. Mõeldes neile küsimustele, leiame kiiresti tee meie hõimurahvaste juurde ja mul on hea meel, et meil on pea sadakond kooli, kes ligi 30 aastat hõimupäeva järjepidevalt korraldanud.
Vastupidiselt varasemale ajale aastail 1928‒1940, mil hõimupäevade ajal räägiti põhiliselt Soomest ja Ungarist, on tänapäeva hõimupäevade fookuses olnud Vene Föderatsiooni kuuluvad soome-ugri rahvad, nende rahvaste ja ka meie enda emakeel, kultuur ja traditsioonid. Koolides on hõimupäevade kandvaks korraldajaks olnud emakeeleõpetaja, sest tema mure on see, mis keeles räägib siinne Eestis elav rahvas tulevikus. Kuna eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka, siis on loomulik, et teadmised soome-ugri keeltest, neid keeli rääkivatest rahvastest on ülimalt tähtsad. On nad ju osa meist endist ja selle osa pärast ei saa ega tohi me suhtuda ükskõikselt Vene Föderatsioonis toimuvatesse protsessidesse, mis õõnestavad meie enda rahvuslikku iseolemist. Pean siin silmas sealsete soome-ugri keelte kõnelejate arvu vähenemist aastail 2002‒2010 2 miljonilt 1,5 miljonini.
Vähim, mida me saame teha, on huvi nende keelte ja rahvaste vastu. Seda me tunnemegi siis, kui tähistame hõimupäeva. Seda teeb ka Eesti riik, kui soovitab sel päeval heisata riigilipud.
Testi autor, Fenno-Ugria Asutuse nõunik Jaak Prozes on hõimupäevi korraldanud aastast 1988.
