Fenno-Ugria suvekool identiteedist paguluses: soome-ugri juured, keeleline kestvus ja tulevik

Fenno-Ugria seekordne suvekool “Identiteet ja pagulus, mida saame teha?”Võsu hotellis Rannaliiv 28.-30.08 pakkus mitmekülgset ja süvitsi minevat sissevaadet soome-ugri, sealhulgas läänemeresoome rahvaste kujunemislukku, keelelisse säilimisse ja kultuurilistesse väljakutsetesse tänapäeva muutuvas maailmas. Kahele päevale jaotatud ettekanded ja arutelud põimisid akadeemilised uurimused kokku vahetute, isiklike kogemuslugudega, luues tervikliku pildi väikerahvaste ja kogukondade ellujäämisstrateegiatest.

Seminari avas Riina Laanetu MTÜ Rannakeele Keskusest, kes tutvustas Põhja-Eesti kohalikku rannakeelt ja -rahvast. Ettekandes räägiti keskuse praktilisest tegevusest, rannakeele eripäradest, selle ajaloolisest kujunemisest ning positsioonist tänapäeva ühiskonnas, näidates, kuidas piirkondlikke keelekujusid on võimalik elavana hoida.

Fotograaf ja muusik Janis Mednis jagas oma unikaalset perelugu ettekandes „Minu liivikeelne pere, mida ma tegin“. Tutvustades ka oma väikelastele mõeldud raamatut “Kūldaläpš” („Kuldlaps“), rääkis Mednis, kuidas kasvatada last emakeelseks keskkonnas, kus peaaegu keegi teine seda keelt ei räägi.

Akadeemik ja arheoloog Valter Lang (Tartu Ülikool) esines põhjaliku akadeemilise ettekandega, mille aluseks oli tema teos „Läänemeresoome tulemised“. Toetudes värskeimatele arheoloogilistele avastustele ja uurimustele, analüüsis Lang läänemeresoome asustuse kujunemist tänapäeva Eesti territooriumil. Tema ettekanne otsis vastuseid põhiküsimustele – kuidas ja millal meie esivanemad siia jõudsid.

Teise päeva fookus oli välis-Eesti kogukonnad ja hääbuvad hõimurahvad.

Teine seminaripäev algas etnoloog Aivar Jürgensoni (Eesti Rahva Muuseum) loenguga „Välis-Eesti kujunemine, eestlaste organiseeritus ja organisatsioonid“. Jürgenson viis kuulajad rännakule kaugematesse riikidesse, nagu Argentiina ja Brasiilia, selgitades eestlaste kogukondade tekkepõhjuseid ja hoidmist võõrsil. Ta käsitles Eesti Majade, seltside, koolide jm kogude toimimist ning nende finantseerimismudeleid, mis on võimaldanud eesti kultuuril laias maailmas püsida.

Järgmisena sai sõna vepslanna Alevtina Soldatova Gongišt, kes tutvustas oma raamatut ja ühtlasi selle põhjaks olnud, Tartu Ülikoolis kaitsud magistritööd “Meist vepslastest ja mitte ainult“. Läbi isikliku kogemuse avas ta kultuurikontakte ja -konflikte tänapäeva maailmas. Ettekannet kommenteeris magistritöö juhendaja ja raamatu avaldamise algatanud ning ka teose tõlkinud Tartu Ülikooli kaasprofessor, folklorist Madis Arukask.

Pärastlõunal jagavad oma erakordset kogemust mari Aleksander Rjabtšikov ja udmurt Valentina Nikolajeva – segaperekond, kelle neli last räägivad mõlema väikerahva keelt. Nende praktilised nõuanded ja motivatsiooniotsingud näitavad, et keele edasiandmine on võimalik ka kõige keerulisemates tingimustes, kui peres on olemas siht ja vastastikune toetus.

Seminari lõpetas MTÜ Hõimulõimede juhatuse esimees Britt-Kathleen Mere, kes viis läbi arutelu soome-ugri rahvaste tulevikust. Kiirenevas ja globaliseeruvas maailmas otsitakse ühiselt vastuseid küsimusele: mida saame meie konkreetsete sammudega teha, et toetada ja hoida oma hõimurahvaste kultuuripärandit.

Suvekooli kolmandal päeval toimus ekskursioon Võsu ümbruses, rannarahva ja rannakeele tutvustamine Riina Laanetu juhtimisel.

Seuvekool moodustas kaare minevikust tulevikku: Valter Langi arheoloogivaade lõi vundamendi – teadmise sellest, kust me tuleme. Teised ettekanded tõid kuulaja oleviku argipäeva ja elava keele hoidmise väljakutsete juurde, olgu selleks hääbuv liivi keel, piirkondlik rannakeel või Venemaa soome-ugri vähemused. Aivar Jürgensoni loeng laiendas pilti eestluse elujõulisusest globaalses vaates ning Britt-Kathleen Mere juhitud lõpudiskussioon suunas pilgu tulevikku, pakkudes platvormi ühisteks tegudeks soome-ugri kultuuriruumi säilitamisel.